Grathelia. Me jäime ellu

by Mairi Laurik

Gratheliale lähenev hiidmeteoriit kihutab hukatuslikult planeedi suunas ning kukkudes ei pruugi see paisata segamini mitte ainult pinnavormid, vaid ka inimsaatused ja areneva tsivilisatsiooni. Saatusliku teisipäeva hommikul vaatavad kõik planeedi elanikud hirmuseguse ootusega taevasse. Nii ka Sara, kes peaks suutma keskenduda õpetaja poolt räägitavale, ja Trev, kelle kool andis õpilastele vaba päeva, et noored oleksid perede juures, kui peaks juhtuma halvim.

„Grathelia. Me jäime ellu” on ulmeline noorte romaan, mille tegevus toimub kauges tulevikus ühel koloniseeritaval planeedil.

Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.

357 pages, Paperback

Published November 1, 2024

Reviews

[Elar · Rating 5 out of 5]

Kaaneloleva kirjelduse kohaselt on tegu noorteromaaniga, kus inimeste poolt koloniseeritud planeedile, Gratheliale, läheneb hiidmeteoriit, mis planeedi elanike elu korralikult pea peale võib keerata. Lugu keskendub kahele noorele, Sarale ja Trevile, kes proovivad hirmust ja ootusärevusest tulvil keskkonnas oma elukorraldusega toime tulla. Vaadates tagasi eelmistele Mairi Lauriku romaanidele, siis üldiselt kirjutab autor minu maitsele vägagi sobivaid lugusid ning võin kohe ette ära öelda, et ka antud raamatus ma pettuma ei pidanud, sest kõik mulle sobivad komponendid olid olemas: detailne maailmaloome, seikluslik süžee ja tegelased, kes lausa kutsusid kaasa elama.

Antud teos sobib väga hästi eelmisel aastal välja antud hopepunk’ikogumiku „Kübeke elutervet vihkamist” kaaslaseks: olenemata traumadest ja kõigist raskustest suudavad peategelased siiski säilitada oma hinges lootuse ning teha plaane helgema tuleviku nimel. Sarnased tunded valdasid mind ka Maniakkide Tänava „Muinaskuningas online #1. Manatar” raamatut lugedes, nii et eelmisel aastal on kõvasti positiivse suhtumisega head ulmet kirjutatud. Seega, kui hinges on veel puudu positiivsel noodil teadusulmest pungil noortekast, siis ma ei näe küll ühtegi põhjust, miks mitte täita seda tühimikku käesoleva teose abil.

Pikemat arvustust loe ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...

[Lüüli Suuk · Rating 4 out of 5]

Inimesed on viimased kakssada aastat kohanenud eluga Grathelia nimelisel planeedil, mille õhk gredeeliate õitsemise ajal õhtu saabudes mürgiseks muutub.

Planeedile langenud meteoriidi tükid tekitavad katastroofi ja sealt edasi hakkab ellujäämine.

Gümnasistide Sara ja Trevi jaoks algab sellega teekond. Teekond koju, teekond turvalisse kohta, aga ka teekond suureks saamise, kohanemise ja leppimise suunas.

Kuigi tegevus toimub kauges tulevikus teisel planeedil, siis inimesed on endiselt inimesed. Nende parimad ja halvimad iseloomujooned tulevad kriisiolukorras välja.

Hästi kirjutatud ja loodetavasti toob rohkem noori eesti ulmet lugema.

[Marko Kivimäe · Rating 4 out of 5]

See lugemiskogemus ilmus ka Algernonis, allpool on täistekst.

Mairi Lauriku (kodanikunimega Mairi Tempel) “Grathelia: me jäime ellu” on kirjanikul juba viies romaan. Alguse sai Lauriku romaanirada “Süsteemiga”, mis mulle väga meeldis: sümpaatne armastusromaan kerges postapokalüptilises kastmes, armastusest lapse, armastusest lapse isa vastu. Nüüd juba mõningaselt distantsilt meenutades võib öelda, et autorile on mokkamööda postapo-maailm ning lugeja pigem noorem.

Ma vahepealseid romaane pole lugenud, mõni lühijutt on siit-sealt silma jäänud, pealegi ilmutas Laurik ju aastal 2022. Reaktoris iga kuu ulmelise raamatukogulühijutu - oli ju tegu raamatukoguaastaga. Huvitav, kas see on plaan see ka ühel või teisel moel moel ühtede kaante vahele panna? Lahe projekt oli igaljuhul. Ka auhinnatud “Mina olen Surm” ning “Novembriöö kirjad” ootavad veel mu riiulil lugemist. Seega kui oli võimalus pilk "Gratheliasse" visata, siis tegin seda hea meelega.

Kaugeeed maaaaad… ajaratas on palju sajandeid tuleviku suunas liikunud, inimkond on mööda ilmaruumi laiali pudenenud ning seadnud end sisse Grathelia planeedil, mis on selline üsna Maa-tüüpi, aga mitte täitsa, kuna inimkond on suletud süsteemis (jajah, “Süsteemis”) omasoodu edasi arenenud. Esiteks kiidangi maailmaloomet, kuna sellele tips alla neljasajale lehele on Mairi Laurik pannud väga palju huvitavat floorat ja faunat, rohkem vast küll floorat, mis kipub teinekord olema inimese suhtes vaenulik ning ellujäämisoskused on inimloomade jaoks vägagi vajalikud. Nii ägedaid tüüpe nagu “Süsteemi” kahekümne-sentimeetrised lepatriinud, kellele meeldis väga elektrijuhtmeid süüa, siin kahjuks ei kohta. Lisaks on siin mitmeid tehnoloogilisi vidinasi, millega näiteks üksikliikleja saab kiirelt ringi liikuda; seega kui pakub huvi vähe tehnilisem ulme, siis on siin ka need elemendid olemas...

“Midagi tuli teha! Muidu võis hulluks minna. Julgemata lampi süüdata, läks Sara kööki ja asus köögiekraanilt juurikahoidiste retsepte otsima. Ta oli üles võtnud vaid väikese osa, kuid ülejäänu tuli hoidisteks teha ja maasse kaevata enne, kui järgmised hädalised varastama tulla saaksid. Sara leidis kaks hautiseretsepti, mille jaoks tal materjalid olemas olid, ning kavatses järgemöoda mõlemad hoidised karpidesse panna. Varasemast hautise keetmisest üle jäänud juurikanutsak oli külmikus ning sai nüüd esimeseks testportsuks. Iga tegemise juures tuli arvestada võimalusega, et generatorit ei saa niipea tööle ja paneelid ei toitnud ilmselgelt piisavalt. Küll aga hakkas õhtuhämaruses tööle Sara kuular.”

…aga suuremas osas on see raamat pigem inimestest, inimsuhetest. Õigemini mu silmas püsibki raamat kolmel vaalal, milleks on maailma detailirohkus, maailmalõpuhõngus ja tegelaste sees ning vahel toimuv. Kõik algab koolipingis, kusagil seal keskkooli algusekandis, kus samal ajal rullub taustal lahti õõvastav perspektiiv, et Grathelia suunas on lähenemas asteroid - kuid pole viga, meie teadlastel on selle vastu lahendus! Väga palju lahendust, väga kõva pauku tegev kuldne kesktee põrgusse. Ning raamat ongi siis suures osas sellest, kuidas suurem häda suudetakse ära hoida, planeet jääb ellu - kuid ikka häda ja viletsus tulevad, osaliselt lähtuvalt planeedi omapärast, osaliselt sellest, et kui puud raiud, siis laastud lendavad.

Läbivalt liigub lugu mööda inimesi, paar peategelast saavad rohkem tähelepanu ning väga nutikalt on vahele põimitud tagasivaateid ajalukku läbi erinevate silmade, kus saamegi teada, kuidas Grathelia just selliseks arenes. Kuna peaosas on noored oma rõõmude ja valudega, siis saab teost noorteromaaniks pidada. Ma ei tahaks isegi niimoodi liigitada, sest väljendiga “noorteromaan” kipub mulle vähemalt tuleb midagi muud silme ette - Lauriku raamat on märksa tihedamalt läbikirjutatud ning sügavam kui paljud muud, just kaasaegsed nooremale lugejale suunatud raamatud. On see nüüd hea või halb - raske ütelda. Siinkohal täitsa ootakski tagasisidet, et kuidas ongi kõnealune raamat noortele mekkinud?

Üldises plaanis olen Grathelia maailma, raamatu plusse juba puudutanud. Kui vaadata teisele poolele, siis mu jaoks oli kohati raamat veniv ja liiga pikk. Ning täiesti paradoksaalsel kombel on kiidetav ja karvustatav mu jaoks üks ja sama. Ühtepidi on huvitav seda võõrast maailma avastada, teinekord pea balzaclik detailirohkus on ju tore, eriti kui see peaks olema algus sarjale, kus samasse maailma veel romaane tuleb (jaa, palun, ma loeks küll!). Samas vahel ikka oli ka nii, et ikka ja jälle see “keegi kusagil teeb miskit” osa, tegelased surusid end läbi selle detailse maailma valu ja vaeva ning proovisid hakkama saada - ja see oli kohati tips tinasevõitu. Samas õnneks tekst ja tegevus on hästi liigendatud ning pikemad kirjeldusepõhised osad vaheldusid kodulugudega, pilguheitudega minevikku. Pealegi kui ühel hetkel oli huvitav pööre tegevuses, siis sealt edasi läks raamat mu jaoks kui lepse reega, sisuliselt päevaga lugesin viimase kolmandiku nohinal lõpuni. Mu jaoks meenutas see sutsu Ervin Õunapuu võrratut “Väikeste palveraamatut” - aga ilmselt vähesed ulmehuvilised on seda tirelraamatut lugenud.

Kui veel pisidetailidest rääkida, siis - illustratsioonid! Müts maha Karoliina Tomassoni ees, kes on nii mõnegi kauni pildi raamatusse mananud, kaanele ka! Samuti on keelekasutus ja teksti puhtus väga meeldivad, mu silm suutis vaid ühe trükiveakuradi kõvera näpukonksu leida ning see on ka juba puhas norimine.

Kokkuvõttes: olen viimasel ajal mitut noorteraamatut lugenud ning mulle väga meeldib, et eesti lugejate jaoks on olemas nii Mairi Laurik kui Koidu Ferreira. Nende lähenemised erinevad, aga tulemus on sama - noor loeb (ja Marko ka, mulle meeldivad mõlemad kirjanikud ja nende looming väga). Lauriku kõnealune postapo on mõnusalt detailse pintsliga välja maalitud ja nüansirohke, eraldiseisva tükina väga sümpaatne lugemine - ja kui siit kahurist peaks veel pauku tulema, siis võidavad kõik, eriti lugejad. Grathelial võib küll teinekord olla vaja maski kanda ning palju tuleb õunamoosi teha - aga me jääme ellu.

[Krista · Rating 5 out of 5]

Ei, ma ei ole noorteromaani keskmine kujuteldav lugeja ehk mingis vanuses teismeline, aga Mairi Lauriku "Grathelia" tegi seda, mida Armin Kõomäe "Taevas" (eelmine loetud raamat) ei suutnud: tõmbas magnetiga ligi ja hoidis lõa otsas, kuni teos läbi. Ulmekas - on ulmekas. Suureks kasvamise lugu - on tõesti. Veidi romantikat, olemas. Ellujäämise lugu, seda kindlasti, aga kui loed raamatut *sellel* nädalavahetusel, mil toimub Baltimaade elektrivõrgu desünkroniseerimine idanaabrite omast, on lugemisel veel oma mekk. Sest nii hea on lugeda maailmalõpulaadset lugu soojas toas, tassi sooja tee kõrvale, nädalavahetusel, mil meiesuguste tavaliste inimeste jaoks ei juhtunudki midagi.

Minikriip. Kõigist selle teose välja mõeldud nimedest kõige muhedam ja tabavam.

Ja loomulikult sokutasin teose ainsale kodus olevale teismelisele lugeda. Vaene laps peab gümnaasiumis muudkui surnud valgete meeste teoseid lugema, olgu siis midagi vahelduseks ka!

[Trude T. · Rating 2 out of 5]

Lugu toimub kaugel tulevikus, uuel inimasustusega planeedil nimega Grathelia, mida ähvardab kokkupõrge meteoriidiga. Loo kaks peategelast on 16-aastased Sara ja Trev, kes elavad mandri eri paikades, ja võtavad peale meteoriidikatastroofi mõlemad suuna kaugesse põhja. Noorte teekonnad pole lihtsad, aga lugeda on neid pisut igavavõitu. Uut planeeti ja selle loodust on osaliselt kirjeldatud, aga mõned põhiprintsiibid jäid mulle arusaamatuks, nt kuidas uuel planeedil, kuhu inimkond 1000 aastat kosmoselaevadel reisis, on ajaarvamine täpselt sama nagu Maal varem 🤷🏻‍♀️
Loo viimane neljandik umbes läks tegevuse mõttes põnevamaks, kui Sara ja Trev kokku said, aga samas imal armumine ja üks intsident seal raamatu lõpus tõmbasid mu jaoks kogu loo hinde alla. (Ilma spoilerdamata on raske, aga see noormehe tujutsemine ja vägivaldne eneseväljendus olid niii 🚩🚩🚩)

[Kristiina Mitt · Rating 5 out of 5]

Lugu jooksis hästi. Alguses lugesin kohusetundlikult vahele pikitud kodulood ka läbi aga mingil hetkel hakkasin neid lihtsalt vahele jätma, kuna tahtsin kiiremini teada saada mis edasi saab.

[Reelika Kullerkan · Rating 4 out of 5]

Raamat tekitas väga palju emotsioone. Esiteks trotsi, sest mulle üldiselt teisel planeedil toimuvad ulmekad ei istu, aga seejärel ärevust, sest katastroofi ja kõike järgnevat oli eredalt kujutatud ja kõik tundus liigagi usutav, eriti inimkäitumine kriisis (tegin selle raamatu ajal kriisivarude täiendamise ära, sest hirm tuli peale). Raamatust saab ellujäämistarkust kamaluga, mis sellest, et õunad pole meie õunad ja tapjalilli meil (veel) pole. Lugu oli väga kaasakiskuv, tegelaste läbielamised väga tõepärased ja kirjutamisviis ja keel väga nauditav. Aga raamat lõppes ootamatult- oleks ikkagi tahtnud kuulda Sara emast, ning teada milline vaade avanes Trevile naastes Asimovisse.

[Ene Sepp · Rating 5 out of 5]

Lühidalt võiks öelda, et mulle meeldis. No kui ma istun poole ööni üleval, et raamat läbi saada, siis ei ole ju muud varianti! Piisavalt detailne, huvitav ja eripärane maailm, kus asusid seiklema tegelased, kellele oli lausa nauding kaasa elada.

Noorteulmekas, mis sobib hästi nii ulmemaailma sisseelamiseks kui ka neile, kes end seal juba koduselt tunnevad. Ja ma väga loodan, et ühel hetkel on ka järg tulemas, et saaksin jälle poole ööni raamatut lugeda!

[August · Rating 4 out of 5]

Erineva tegelase formaat pakkus põnevust, kuid sündmused toimusid veidi aeglaselt.

[alex · Rating 3 out of 5]

3,25 tärni