What do you think?
Rate this book
Eesti kivistised. Algaja fossiiliküti abiline
Hobipaleontoloog Erik Abneri reisikiri minevikku on mõeldud kõigile, kes on kas või kordki leidnud kummalise väljanägemisega kivi, mille seest paistab putukajalg, lüli või põnev muster. Kes see on? Kuidas ta kivi sisse sai? Kui vana ta on? Kas seda kivi üleüldse võib üles korjata?
Esimeses osas räägib autor lühidalt maakera ajaloost ja kivististe tekkimise protsessist: milline nägi maakera välja pool miljardit aastat tagasi ja milline oli tollane keskkond, mis mõjutas elu maakeral. Meie ees avanevad kambriumi, ordoviitsiumi, siluri ja devoni ajastud Baltika ürgmandril, kus elu alles hakkas ilmet võtma.
Teine osa on pühendatud Eestis leiduvatele kivististele ja nende tekkeloole ajastute kaupa: vaatame lähemalt, millised tolle aja eluvormid tundsid end koduselt praeguse Eesti pinnal. Näeme, kuidas elu Maal muutus ja arenes, kui jälgime eluvormide kohanemist keskkonnaga ajastute kaupa.
Reisikirja kolmandas osas jõuame tagasi tänapäeva ja vaatame, mis on kogu sellest ürgsest elurikkusest Eesti alal järele jäänud: milliseid jälgi tollased loomad ja taimed kivimitesse jätsid ning kust ja kuidas neid otsida. Siit leiab kivihuviline juhiseid, millisest kohast milliseid fossiile otsida ja kuidas seda teha, unustamata ka looduskaitset.
Ajarännakust ürgmeredes ja -mandreil on raamatusse pildid joonistanud kunstnik Eliina Uibu. Raamat sisaldab rohkesti illustratsioone, fotosid ja kaarte, et kivises maailmas rändaja oma käänulisel teekonnal ära ei eksiks.
Raamatu väljaandmist toetas Eesti Teadusagentuur.
Esimeses osas räägib autor lühidalt maakera ajaloost ja kivististe tekkimise protsessist: milline nägi maakera välja pool miljardit aastat tagasi ja milline oli tollane keskkond, mis mõjutas elu maakeral. Meie ees avanevad kambriumi, ordoviitsiumi, siluri ja devoni ajastud Baltika ürgmandril, kus elu alles hakkas ilmet võtma.
Teine osa on pühendatud Eestis leiduvatele kivististele ja nende tekkeloole ajastute kaupa: vaatame lähemalt, millised tolle aja eluvormid tundsid end koduselt praeguse Eesti pinnal. Näeme, kuidas elu Maal muutus ja arenes, kui jälgime eluvormide kohanemist keskkonnaga ajastute kaupa.
Reisikirja kolmandas osas jõuame tagasi tänapäeva ja vaatame, mis on kogu sellest ürgsest elurikkusest Eesti alal järele jäänud: milliseid jälgi tollased loomad ja taimed kivimitesse jätsid ning kust ja kuidas neid otsida. Siit leiab kivihuviline juhiseid, millisest kohast milliseid fossiile otsida ja kuidas seda teha, unustamata ka looduskaitset.
Ajarännakust ürgmeredes ja -mandreil on raamatusse pildid joonistanud kunstnik Eliina Uibu. Raamat sisaldab rohkesti illustratsioone, fotosid ja kaarte, et kivises maailmas rändaja oma käänulisel teekonnal ära ei eksiks.
Raamatu väljaandmist toetas Eesti Teadusagentuur.
192 pages, Paperback
Published November 27, 2024
2 people are currently reading
9 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
January 22, 2025
Geneetik ja hobipaleontoloog Erik Abneri raamat on eelkõige käsiraamat ja esimene emotsioon, mis mind raamatut esimest korda lehitsedes tabas, oli kerge nördimus. Mõttes, raamatus on kaart, kuhu on märgitud kohad, kust Eestist kivistisi otsida tasub ja kõik need kohad on Põhja-Eestis (ka kirde- ja looderannik) ning saartel. Mitte ühtegi täppi allpool Raplat. Nagu, hei, see võib ju uskumatuna näida, kuid ausõna, ka allpool Raplat elatakse ja tahetakse leida fossiili! Kui laps, kes oli raamatut juba enne mind sirvinud, huilgas rõõmsalt üle toa: „Mees, peamine on leida paat telk!“, uurisin mina tarkuritest tuttavatelt ja sain teada, et vähe sellest, et täna allpool Raplat elatakse, elati siin ka ürgsetel aegadel! Tegelikult hiljem, raamatut lugedes, selgus, et selline lõunaeestlaste diskrimineerimine ei ole autori süü. Lõuna-Eestis on pinnas teine (punakas liivakivi, mis on pigem fossiilivaene), ka pinnavormid on teised (fossiiliküti vaates üldse mitte nii ilmsed ja mugavad), ning naljalt siit fossiili ei leia, see jääb peamiselt professionaalide pärusmaaks. Samas, üks mu tuttav leidis fossiili keset Tartu linna Emajões ujudes. Aga no olgu, „telk“ kõlab küll väga ekstreemselt, aga nt spaad ja muud telgist märksa sõbralikumad majutuskohad on ju ka olemas …
Ühesõnaga, raamatut lugedes minu igasugune nördimus haihtus. Raamat on minusuguse võhiku jaoks väga hästi üles ehitatud. Kõigepealt räägitakse Maa ajaloost, mandrite triivimisest ja evolutsioonist. Üsna lühidalt ja mingisugust päris võõrast infot seal pole, kuid kes see enam mäletab, lisaks uusi teadmisi tuleb ju juurde. Lisaks on tekst varustatud mitmete illustreerivate joonistega, mis on väga huvitavad. Kõik saab kohe selgemaks. Kes mis ajal ikkagi tekkis, veest välja ronis jne. Ja seda ka järgmiste peatükkide juures, kus tuleb juttu Eestis paljastuvatest kivimikihtidest ja eraldi peatükid neljast geoloogilisest ajastust, kambriumist, ordoviitsiumist, silurist ja devonist. Näiteks on siin olemas joonis, mis näitab erinevaid väljasuremissündmusi Maa ajaloos ja väljasuremise protsenti konkreetse sündmuse puhul. Täiesti hämmastav info, ma teadsin, et on olnud mitu väljasuremissündmust, kuid et neid on olnud nii palju ja ülisuurt väljasuremismäära ei teadnud. Sellele on veider mõelda, see on ikka täiesti pöörane, et kõik, mis praegu elab, üldse välja arenes ja … elab.
Edasi lühidalt sellest, kuidas kivistised tekivad ja raamatu esimene, üldine osa, ongi läbi. Raamatu teine osa räägib juba konkreetselt Eesti kivististest. Keda ja mida kõike siin kivistunud kujul leida võib! Eraldi peatükid käsitlevad tigusid, nautilode, trilobiite, sammalloomi, koralle, okasnahkseid, taimi, käsnu, meriskorpione, kalu jm. Kes nad olid, millal elasid, kuidas nad välja nägid, kust neid võib leida. Iga peatüki juures on fotod leitud isenditest. Selgub, et Eesti on kivististe poolest vägagi rikas maa. Kui mõned inimesed vaatavad aju puhkamiseks kassikeste pilte, siis mina jälgin lisaks seente- ja samblikesõpradele kontosid, kus inimesed kõnnivad mererannas ja leiavad asju. Ühed korjavad lainete poolt merest või maapinnast välja uhutud vanu tarbeesemeid või nende killukesi, teised teokarpe ja kolmandad siis fossiile. Pisikesi, pealt näha kivist tähekesi leitakse tihti. Googeldada pole viitsinud, aga olen koguaeg mõelnud, mis asjad need on. Helmed ei saa olla, liiga palju ühetaolisi erinevates geograafilistes punktides. Ja lõpuks siis! Meriliiliate varrelülid! Need on iidsed looma (!!) varre osakesed! Varrega loom nimega meriliilia on sama veider, kui et korallid on loomad (aga nad on), ja veel kord sama imelik, et puugipask (Fuligo septica) pole õieti ei taim ega loom või siis on mõlemat ja võib-olla rohkem ikkagi loom (mõtlesin puugipasast pool suve, enne kui see teadmine mul kuidagigi arusaadaval moel kuhugi ajju fossiliseerus).
Mis mulle eriti meeldis, on see, et raamat ei keskendu kitsalt paleontoloogiale vaid räägitakse palju ka sellest, missugused need loomad ja taimed olid, milline oli see sadade miljonite aastate tagune keskkond, kus nad elasid ja mis siis neist sai. Koos raamatu esimese, planeedi ajaloost rääkiva osa ja läbi kogu raamatu eraldi värviga välja toodud tekstilõikudega, mis sisaldavad teemaga soetud põnevaid fakte, teeb see raamatu huvitavaks ka sellisele inimesele, kes teab täpselt, et temas kübetki noort naturalisti ei ole ega tule. Palju põnevat ja silmaringi avardavat teavet hästi esitatud vormis. Nt saab vastuse küsimustele selle kohta, kas Eesti aladel on olnud vulkaane või dinosauruseid, millist looma vanasti hambavalu ravimiseks kasutati või miks me peaksime muretsema ka teisel pool maakera väljasuremisohus olevate liikide pärast, kui suuri meriskorpione on olemas olnud ja veel palju muud, mh ühteist Carl von Linnést, korallidest ja geneetikast.
Teine pool raamatust on praktilisemat laadi, siin on konkreetselt kirjeldatud, kuidas kivistisi korjata. Kuidas retkeks valmistuda ja milline kivistis leidmise hetkel välja võib näha (tundub, et tublisti erinev muuseumis eksponeeritud puhastatud eksemplarist). Kuidas eristada pseudokivistist fossiilist ja siis veel looduskaitsest. Paljud kivististe rühmad on looduskaitse all ja igat leidu ei tohi koju tassida. Sellised leiud on raamatus vastavalt märgistatud ja varustatud infoga, kuhu siis edasi pöörduda.
Ja lõpuks siis konkreetsetest leiukohtadest Eestis, koos selgituste, soovituste ja ohtra pildimaterjaliga, keda või mida ühest või teisest kohast otsida. Lõpus on näiteid fossiilidest linnapildis.
Kiidan autori kohati humoorikat keelekasutust (rajud loomad, jms). Lugedes on täiesti selge, et rääkija ise on teemast absoluutselt vaimustunud ja see on alati hullult köitev. Väga hea mõte on olnud kaunistada raamat kunstnik Eliina Uibo joonistatud fantaasiapiltidega ürgloodusest. See on hirmus huvitav ja üpris võimatu samaaegselt – kujutada, kuidas siis kõik ikkagi välja nägi, kõik need veidi tulnukalikud loomad ja taimed …
Ma üldiselt hoidun raamatute soovitamisest, kuid olgu sel korral mainitud, et kui kellelgi on mõni veidigi looduse suhtes uudishimulik pubekas, kel omakorda on juurdepääs Eesti põhjarannikule, saartele või muudele raamatus märgitud kohtadele kasvõi aeg ajalt, siis see raamat on täpselt õige asi. Väga populaarselt ja rohke pildimaterjaliga, aga rangelt teadusest. Mul on raske ette kujutada inimest, kel seda raamatut lugedes ei teki soovi termose täis teed ja raamat (sellel on isegi joonlaud küljes) seljakotti pakkida ja jalutama minna. Ja isegi linnaruumis – igast vundamendid, kivitrepid ja mälestusmärgid – mine tea … . Autoril on õnnestunud üks üsna kivi(hallikas) teema erakordselt värvikaks ja köitvaks kirjutada.
Mul on juba mõnda aega voodi kõrval riiulis Stephen Jay Gouldi raamat „Imeline elu. Burgess Shale ja ajaloo olemus“, mis räägib küll ürgsest elust ja selle uurimisest laiemalt, kuid seda läbi kivististe ja mille lugemiseks ma muudkui hoogu võtsin ja mingisugust paremat aega (mis teadupoolest iial ei saabu) ootasin. Nüüd, peale Abneri raamatut pole mul enam mingit paremat aega vaja, Gouldi „Imeline elu“ tundub igati loogilise jätkuna. Täna ma saan juba öelda, et oma sisult ei ole „Imeline elu“ üldse mitte nii hall, (isegi üldse mitte-hall), kui seda kaane järgi võiks arvata.
Ühesõnaga, raamatut lugedes minu igasugune nördimus haihtus. Raamat on minusuguse võhiku jaoks väga hästi üles ehitatud. Kõigepealt räägitakse Maa ajaloost, mandrite triivimisest ja evolutsioonist. Üsna lühidalt ja mingisugust päris võõrast infot seal pole, kuid kes see enam mäletab, lisaks uusi teadmisi tuleb ju juurde. Lisaks on tekst varustatud mitmete illustreerivate joonistega, mis on väga huvitavad. Kõik saab kohe selgemaks. Kes mis ajal ikkagi tekkis, veest välja ronis jne. Ja seda ka järgmiste peatükkide juures, kus tuleb juttu Eestis paljastuvatest kivimikihtidest ja eraldi peatükid neljast geoloogilisest ajastust, kambriumist, ordoviitsiumist, silurist ja devonist. Näiteks on siin olemas joonis, mis näitab erinevaid väljasuremissündmusi Maa ajaloos ja väljasuremise protsenti konkreetse sündmuse puhul. Täiesti hämmastav info, ma teadsin, et on olnud mitu väljasuremissündmust, kuid et neid on olnud nii palju ja ülisuurt väljasuremismäära ei teadnud. Sellele on veider mõelda, see on ikka täiesti pöörane, et kõik, mis praegu elab, üldse välja arenes ja … elab.
Edasi lühidalt sellest, kuidas kivistised tekivad ja raamatu esimene, üldine osa, ongi läbi. Raamatu teine osa räägib juba konkreetselt Eesti kivististest. Keda ja mida kõike siin kivistunud kujul leida võib! Eraldi peatükid käsitlevad tigusid, nautilode, trilobiite, sammalloomi, koralle, okasnahkseid, taimi, käsnu, meriskorpione, kalu jm. Kes nad olid, millal elasid, kuidas nad välja nägid, kust neid võib leida. Iga peatüki juures on fotod leitud isenditest. Selgub, et Eesti on kivististe poolest vägagi rikas maa. Kui mõned inimesed vaatavad aju puhkamiseks kassikeste pilte, siis mina jälgin lisaks seente- ja samblikesõpradele kontosid, kus inimesed kõnnivad mererannas ja leiavad asju. Ühed korjavad lainete poolt merest või maapinnast välja uhutud vanu tarbeesemeid või nende killukesi, teised teokarpe ja kolmandad siis fossiile. Pisikesi, pealt näha kivist tähekesi leitakse tihti. Googeldada pole viitsinud, aga olen koguaeg mõelnud, mis asjad need on. Helmed ei saa olla, liiga palju ühetaolisi erinevates geograafilistes punktides. Ja lõpuks siis! Meriliiliate varrelülid! Need on iidsed looma (!!) varre osakesed! Varrega loom nimega meriliilia on sama veider, kui et korallid on loomad (aga nad on), ja veel kord sama imelik, et puugipask (Fuligo septica) pole õieti ei taim ega loom või siis on mõlemat ja võib-olla rohkem ikkagi loom (mõtlesin puugipasast pool suve, enne kui see teadmine mul kuidagigi arusaadaval moel kuhugi ajju fossiliseerus).
Mis mulle eriti meeldis, on see, et raamat ei keskendu kitsalt paleontoloogiale vaid räägitakse palju ka sellest, missugused need loomad ja taimed olid, milline oli see sadade miljonite aastate tagune keskkond, kus nad elasid ja mis siis neist sai. Koos raamatu esimese, planeedi ajaloost rääkiva osa ja läbi kogu raamatu eraldi värviga välja toodud tekstilõikudega, mis sisaldavad teemaga soetud põnevaid fakte, teeb see raamatu huvitavaks ka sellisele inimesele, kes teab täpselt, et temas kübetki noort naturalisti ei ole ega tule. Palju põnevat ja silmaringi avardavat teavet hästi esitatud vormis. Nt saab vastuse küsimustele selle kohta, kas Eesti aladel on olnud vulkaane või dinosauruseid, millist looma vanasti hambavalu ravimiseks kasutati või miks me peaksime muretsema ka teisel pool maakera väljasuremisohus olevate liikide pärast, kui suuri meriskorpione on olemas olnud ja veel palju muud, mh ühteist Carl von Linnést, korallidest ja geneetikast.
Teine pool raamatust on praktilisemat laadi, siin on konkreetselt kirjeldatud, kuidas kivistisi korjata. Kuidas retkeks valmistuda ja milline kivistis leidmise hetkel välja võib näha (tundub, et tublisti erinev muuseumis eksponeeritud puhastatud eksemplarist). Kuidas eristada pseudokivistist fossiilist ja siis veel looduskaitsest. Paljud kivististe rühmad on looduskaitse all ja igat leidu ei tohi koju tassida. Sellised leiud on raamatus vastavalt märgistatud ja varustatud infoga, kuhu siis edasi pöörduda.
Ja lõpuks siis konkreetsetest leiukohtadest Eestis, koos selgituste, soovituste ja ohtra pildimaterjaliga, keda või mida ühest või teisest kohast otsida. Lõpus on näiteid fossiilidest linnapildis.
Kiidan autori kohati humoorikat keelekasutust (rajud loomad, jms). Lugedes on täiesti selge, et rääkija ise on teemast absoluutselt vaimustunud ja see on alati hullult köitev. Väga hea mõte on olnud kaunistada raamat kunstnik Eliina Uibo joonistatud fantaasiapiltidega ürgloodusest. See on hirmus huvitav ja üpris võimatu samaaegselt – kujutada, kuidas siis kõik ikkagi välja nägi, kõik need veidi tulnukalikud loomad ja taimed …
Ma üldiselt hoidun raamatute soovitamisest, kuid olgu sel korral mainitud, et kui kellelgi on mõni veidigi looduse suhtes uudishimulik pubekas, kel omakorda on juurdepääs Eesti põhjarannikule, saartele või muudele raamatus märgitud kohtadele kasvõi aeg ajalt, siis see raamat on täpselt õige asi. Väga populaarselt ja rohke pildimaterjaliga, aga rangelt teadusest. Mul on raske ette kujutada inimest, kel seda raamatut lugedes ei teki soovi termose täis teed ja raamat (sellel on isegi joonlaud küljes) seljakotti pakkida ja jalutama minna. Ja isegi linnaruumis – igast vundamendid, kivitrepid ja mälestusmärgid – mine tea … . Autoril on õnnestunud üks üsna kivi(hallikas) teema erakordselt värvikaks ja köitvaks kirjutada.
Mul on juba mõnda aega voodi kõrval riiulis Stephen Jay Gouldi raamat „Imeline elu. Burgess Shale ja ajaloo olemus“, mis räägib küll ürgsest elust ja selle uurimisest laiemalt, kuid seda läbi kivististe ja mille lugemiseks ma muudkui hoogu võtsin ja mingisugust paremat aega (mis teadupoolest iial ei saabu) ootasin. Nüüd, peale Abneri raamatut pole mul enam mingit paremat aega vaja, Gouldi „Imeline elu“ tundub igati loogilise jätkuna. Täna ma saan juba öelda, et oma sisult ei ole „Imeline elu“ üldse mitte nii hall, (isegi üldse mitte-hall), kui seda kaane järgi võiks arvata.
February 26, 2025
Mis seal salata, suurem jagu kodumaistest kooliõpikutest, kokaraamatutest ja manuaalidest on kokku pandud nii asjatundlikult, et sealt vajaliku infi leidmiseks läheb vaja hard-core semiootiku abi. See väide pole minu väljamõeldis, vaid pärineb ühe tuttava suust, kes – üllatus-üllatus – on ise semiootik.
Aga saab ka teistmoodi ja „Eesti kivistised“ on selle kohta elav tõestus. Tekst, fotod ja kujundus on nii hästi läbi mõeldud, nii et seda teost oli tõesti mõnus lugeda. Sõber Timmu (too vana tuntud fossiilikütt) on mulle aastate jooksul mõned eksemplarid kinkinud ja need leidsin ma Abneri raamatust ilma mingi vaevata üles. Kuigi ise olen liiga laisk, et poolemeetrist meriskorpioni otsida, tuli mul seda raamatut uurides küll sihuke tahtmine peale... eks suvel paistab. Aga avastus, et mammutijäänuste kogumine on seadusega keelatud, valmistas mulle paraja pettumuse.
Illustratsioonid ja eriti need, kus inimesed võrdluseks juurde on pandud, töötavad väga hästi. Väljasurnud elukate detailidega oleks võinud veelgi rohkem vaeva näha, aga praegune tulemus on ka väga hea.
Aga saab ka teistmoodi ja „Eesti kivistised“ on selle kohta elav tõestus. Tekst, fotod ja kujundus on nii hästi läbi mõeldud, nii et seda teost oli tõesti mõnus lugeda. Sõber Timmu (too vana tuntud fossiilikütt) on mulle aastate jooksul mõned eksemplarid kinkinud ja need leidsin ma Abneri raamatust ilma mingi vaevata üles. Kuigi ise olen liiga laisk, et poolemeetrist meriskorpioni otsida, tuli mul seda raamatut uurides küll sihuke tahtmine peale... eks suvel paistab. Aga avastus, et mammutijäänuste kogumine on seadusega keelatud, valmistas mulle paraja pettumuse.
Illustratsioonid ja eriti need, kus inimesed võrdluseks juurde on pandud, töötavad väga hästi. Väljasurnud elukate detailidega oleks võinud veelgi rohkem vaeva näha, aga praegune tulemus on ka väga hea.
Displaying 1 - 2 of 2 reviews