Inimesed, jumalad ja deemonid

by Siim Veskimees, Eva Luts (Editor)

Jutukogu sisaldab väga laiades piirides Veskimehe eelmisel kümnendil kirjutatud lugusid. Autor kirjutab peamiselt hard-SF-i, ent sageli on lugudes ka fantaasia sugemeid. Tema arvates on iga piisavalt arenenud tehnoloogia maagiast eristamatu ja kõik on hästi, kuni lugu ise kannab, st inimestele korda läheb, ja ulmeline osa loogikat ja tervet mõistust ei solva. Kui otsida mingit ühist nimetajat, siis kipuvad autori peategelased olema sitked ja tasakaalukad; neil ei lähe alati hästi, nad eksivad ja kohati on lood täis kannatusi ja surma. Ent üldiselt nad võitlevad selle nimel, millesse usuvad, ja teavad, mida teevad. See on Siim Veskimehe teine jutukogu. Või kui lugeda 2003. aastal ilmunud „Kuu Ordu” raamat ka kogumikuks (mida see formaalselt oli), siis kolmas. Kogu sisaldab väga laiades piirides eelmisel kümnendil (alates aastast 2012) kirjutatud lugusid; suurem osa neist on varem ilmunud.

416 pages, Hardcover

Published January 1, 2024

Reviews

[Elar · Rating 4 out of 5]

Siim Veskimees kui autor peaks eesti ulmelugejale juba ammu tuntud olema. Kellelegi ei tule ka üllatusena, et ta on päris viljakalt erinevates pikkustes jutte kirjutanud. Antud kogumikus leidub lühemaid ja pikemaid lugusid enam-vähem viimasest kümnendist, kokku üheksa, millest enamik on juba eelnevalt ilmunud erinevates kogumikes või võrguajakirjas Algernon. Kirsiks tordil on kogumiku viimane lugu, varem ilmumata lühiromaan. Üldiselt on mul autori teostega viimasel ajal mitte kõige paremad kogemused. Tema jutustamisstiil ei ole päris see, mis mind täielikult kõnetada suudab, samas tema varasemat posilikumat tempokat ja julget kraami nautisin väga.

Antud tekstide juures võlus peamiselt autori oskus ehitada üles väga mitmekülgne ja tehniliselt detailne maailm. Nii teadusulme tekstides kui fantaasialugudes on kogu raamistik selgesti tunnetatav ning tänu sellele on ka justkui turvavõrk kogu aeg ümber olemas. Kohati küll lähevad tehnoloogiate seletused väga detailseks ning neist arusaamiseks on vaja lugemistempot veidi pidurdada. Mõnes kohas ka lausa seisma jääda ning järele mõelda.

Mis aga väga paljude autori lugude juures häirib, on väga otsene, kohati lausa vulgaarsusele rõhuv jutustamisstiil. Seks ja alastus on normaalsed asjad ja inimesed mõtlevad neist kogu aeg, aga see mis on inimeste peas, ei peaks ilma filtrita tegelaste sõnadeks vormuma. Kõik peategelased ei peaks iga vähegi vormikama ja sümmeetrilisema vastassugupoole esindaja peale kogu vereringluse vaid kubemepiirkonda suunama. Õnneks antud kogumikus selliseid kohti väga palju ei ole, kuid loodan, et kasvõi ühe korra autor üllatab mind ja lahendab seksistseenid elegantsemalt ja sujuvamalt. Tihtipeale taipasin, et tunnen sarnaseid emotsioone justkui vaataks jälle steeni mõnest "Kuuma piruka" filmist, kus peategelane teeb midagi väga piinlikku. Hiljuti sai loetud Kalmsteni ja Suuki ühiskogu ja ka seal oli palju seksi ja alastust, kuid kogu temaatikat puudutav sobis lugude konteksti ja jutustamisstiiliga väga hästi kokku ja ei tekitanud selliseid vastakaid tundeid.

Detailsemalt loe lugudest ulmeajakirjast "Reaktor" https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...