Must vend

by Jaagup Mahkra, Kati Metsaots (Editor)

Neli meest, neli lugu

Devedor on palgasõdur, kelle relvadeks on nii vahe sõjakirves kui ka vahe mõistus. Surevalt käskjalalt saadud sõnum viib ta kummalisse õukonda, kus hargneva mõrvaloo lahendamiseks läheb tarvis mõlemat.
Oscar on jahimees, kes jälitab ohtlikku kiskjat, suurimat kõigist. Mida teeb ta siis, kui raskeim osa jahi juures ei tulene mitte saakloomast, vaid inimestest?
Henrik Pärn on tudeng, kes sõidab Aafrika džunglisse šimpanse uurima. Uurimisaluste loomade ebaharilik käitumine toob päevavalgele koletisi, keda on rohkem kui ühte sorti.
Magadai on poeedist prints, kes läheb retkele, kui talle ilmub surnud armastatu vaim. Retkel peab ta otsustama, kas on midagi, mida ta armastuse nimel ei teeks.

Jaagup Mahkra on mitu korda võitnud Eesti ulmeauhinna Stalker. Hoiate käes tema debüütraamatut, kuhu on koondatud autori neli seni avaldamata lühiromaani. Lood viivad lugeja nii ohtlikesse paikadesse, võõrastesse maailmadesse kui suisa teise aega ja panevad kangelased vastamisi mitmesuguste hädaohtudega – nii üleloomulike kui ka maistega…

368 pages, Paperback

Published January 1, 2024

Reviews

[Elar · Rating 5 out of 5]

Jaagup Mahkra debüütraamat on kogumik nelja lühiromaaniga, mis kõik peegeldavad väga hästi autori võimekust lugejani edasi anda elav ning tempokas seiklus koos rikkaliku maailmaga. Vägagi rõõmustav ja positiivne, et autori esmakogumikus ei olnud ühtegi eelnevalt avaldatud lugu: uusi maailmu ja seikluseid on ikka parem mekkida. Ja kraam on hea, parajalt laagerdunud, veidi erinevaid tehnoloogiaid ja vürtse katsetades on vana hea põhimaitse ikka veel domineeriv, aga katsetused avardavad maitsepilti ja pakuvad veelgi mitmekülgsemat lugemisealmust. Mahkra lood on justkui liikuvad pildid, nii kui oled esimeste lausete mõtet tajunud, hakkab silmade taga kaamera tööle ning filmilint ei lõppe isegi siis, kui sõnu enam paberil ei olegi: viimaste ridade kaja sätib end järellainetusena lugeja meeltesse ning stseenid sumbuvad vaikselt koos loost saadud elamustega. Kuigi kõik kogumiku jutud on vähemal või rohkemal määral karused, poisilikud seiklused, siis just sellist meelelahtust ongi vaja, et minna entusiastlikult uusi maailmu avastama ning toppida oma nina vähemalt paberilehel asjadesse, kuhu muidu ühelgi täiemõistuslikul asja ei oleks.

Detailsemat arvamust loe iga loo kohta ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...

[Lüüli Suuk · Rating 5 out of 5]

Jaagup Mahkra debüütkogumikus on neli lugu. Nimiloos "Must vend" läheb prints Magadai otsima surnud armsamat, kelle vaim laseb mehel uskuda, et naine võib veel elus olla. Lugu oli poeetiline ja mulle meeldis selles olev sügavam mõte, kuidas isiklikud soovid ja otsused mõjutavad ümbritsevat maailma.
Teine lugu "Matilda" meeldis kõige rohkem. Selles oli tuntavat pinget, mis tegi meisterlikult üles ehitatud loo omanäoliseks, meeldejäävaks ja väga nauditavaks.
Kolmas lugu "Hõimu toitja" on hästi kirjutatud, kuid Oscari karakter ja see maailm ei haaranud mind kaasa.
Neljandas loos "Hundid kütivad öösel" lahendab palgasõdur Devedor mõrvalugu. Siin on autor loonud suurepärase maailma ja nagu ühele detektiivile kohane, siis ka Devedor on kiindunud oma vuntsidesse. Tegelased on mitmekülgsed. Lool on hea tempo ja põnevus.

See on väga õnnestunud kogumik. Soovitan lugeda ka nendel, kes varem ulmet on mingil põhjusel peljanud.

[Marelle Kirnmann · Rating 4 out of 5]

5* lugude "Matilda" ja "Hundid kütivad öösel" eest. Tubli töö, Jaagup!

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Üks hirmus hea lugu. Kaks väga head lugu. Üks lugu, mille kohta ma ei suuda otsustada, kas see meeldib mulle või ei meeldi teps mitte - vastuoluline.
Miks ei ole mu üldhinnang mitte "imeline" vaid "mulle TÕESTI meeldis"?
Lõppude pärast. Kõigi lugude lõpud olid kraad lahjemad kui lugu üldiselt. Ja ma ei saa päris taevani kiita kogumikku, kus iga loo juures on "aga kui see ka veel nüüd heaks teha, oleks veel parem!"
Aga sitaks hea ikkagi. Neli tärni ei tule minu käest lihtsalt.

[Heleri Inno · Rating 4 out of 5]

⭐️⭐️⭐️⭐️✨ (4.5/5 stars)

Raamat Must vend koosneb neljast lühijutust, mis kuuluvad Eesti ulmekirjanduse (sh sci-fi, fantaasia ja õudus) laiema definitsiooni alla. Alguses lähenesin raamatule sci-fi raamatuna, kuid tegelikult on see palju mitmekülgsem segu žanritest.

Kõik neli lugu olid minu jaoks põnevad ja kaasahaaravad, pakkudes erinevaid atmosfääre ja tegelasi. Kõige enam nautin esimest lugu Must Vend — see oli huvitav ja kaasahaarav, ning tekitas soovi veelgi rohkem lugeda. Siiski tundsin, et selle jutu stiil oleks võinud vajada natuke rohkem toimetamist, sest esimesed paar lehekülge olid kirjutatud hoopis teistsuguses, a la viskame hunnik keerukaid ja uhkeid sõnu sisse stiilis, mis aga mõne lehekülje pärast kadus.

Teiseks lemmikuks kujunes Hundid kütivad öösel — hästi välja töötatud murder-mystery, mille tegelased olid nautitavad. Lugu ja kirjutusstiil meenutas natuke Joe Abercrombiet, aga humoorikamas võtmes.

Matilda ja Hõimu toitja olid omavahel minu arvates natuke sarnased, mõlemad olid meeldiv lugeda, aga ei midagi tohutult südamesse haaravat.

Kokkuvõttes on Must vend tugev ja mitmekülgne kogumik Eesti ulmehuvilisele, kes hindab nii pinget, huumorit kui ka erinevaid žanripaljusid.

[Lauri Laanisto · Rating 4 out of 5]

Soovitati korduvalt ja tungivalt seda raamatut lugeda. Et palju loodusteaduslikku värki ja parem kui eesti ulme tavaliselt. Isegi raamat saadeti. Nooh, mis mul siis muud üle jäi. Lugemissurvestamine on ju üks mõnusamaid nügimisi tänapäeva maailmas, kus kõik pressivad ja mudivad.

Aga olgu. Võtame siis selle neljast loost koosneva kogumiku ette. Mis mulle kõikide lugude puhul meeldis oli see, et pea igas loos oli mingi nutikas ulmeline aspekt, mis tegi loo ja selle maailma, kus lugu aset leidis, päris põnevaks. Kuna ma teab mis järjepidev ulmelugeja juba ammust aega ei ole, siis pole mul aimu, kuivõrd originaalsed need aspektid olid. Aga need sobisid looga hästi kokku, olid piisavalt rafineeritud, ja tekitasid loos huvitavaid nihkeid ja dünaamikaid. Stiil oli minu jaoks liiga angloameerikalik - võibolla tuli see lausa lauseehitusest, mis tundus kohati nagu tõlketekstil, aga mitte päris toortõlkeline, nii et ses mõttes polnud hullu. Lihtsalt see minade ja ma-de rohkus tekstis käis kohati närvidele. Näiteks lause (lk 34): "Turestale ütlesin ma, et ma tahan puhata, kuid tegelikult kartsin ma eesootavat ja pidin julgust koguma." Seal on kõik need kolm ma-d üleliigsed. See lause oleks palju sujuvam kui need lihtsalt ära võtta: "Ütlesin Turestale, et tahan puhata, kuid tegelikult kartsin eesootavat ja pidin julgust koguma." Pidevalt takerdusin lugesin nendesse enese poole pöördumistesse. Lisaks oli kohati kümnete lehekülgede kaupa järjest tapmist ja tagaajamist, mida oli suht suur vaev lugeda. Aga kuna see raamat näib olevat kirjutatud klassikalisele ulmesihtrühmale, siis vast mõistetav. Mulle lihtsalt sellise värgi lugemine midagi ei paku, ei haara. Kuid see on puhtalt minu maitseeelistus.

Esimene lugu on mu meelest kõige nõrgem. Huvitav aspekt olid need kahe teadvusega kohalikud organismid, kes kusagil soos kogunesid. Nendega seoses oli isegi kirja pandud täiesti adekvaatne kohalike liikide kaitsmise arutelu (lk 27), mida harva ulmes kohtab - tavaliselt ikka inimene/minategelase rass vallutab ja avastab mõnd uut planeeti või maailma ja omaenese mõju kohalikule loodusele on n+1-järguline pisiasi. Õigupoolest seda pea kunagi ei mainitagi. Mis iseenesest peegeldab päris hästi seda mentaalsust, mis koloniseerimisel küllap läbi ruumi ja aegade on valitsenud. Sealhulgas siis ka mõttelistel koloniseerimistel. Selles loos oli aga pärismaise looduse teema servapidi läbivalt sees ja see oli tore. Kuid lugu ise oli veidi igavavõitu. Õigemini lõi mind rivist välja see, kui ilmnes naispeategelase täielik nimi - Turesta Doropeschi kojast. Doro Pesch on teatavasti üks valjuhäälne saksa hevitädi, kes järjekindlalt pigistab oma suured tissid mingitesse needitud nahkvutlaritesse... kakleb plaadiümbristel neis napis ja mõned numbrid liiga väikseis nahkrõivais kõiksugu ulmeliste kollidega. Noh, ühesõnaga Udo Dirkschneideri naisvaste. Kuni selle hetkeni oli mul Turestast jäänud hoopis teine mulje, midagi palju hapramat ja sumedamat, aga siis äkitselt selline kabelimats. Ei taastunudki sellest... Pärast hakkasin veel mõtlema, kas see paleeintrigandist sitapea, Satvahana - kas tema oli siis tegelikult Santana? Sirgjoonelise saksapärase lärmakuse kahtlane ja alatasa veiderdav latiinolik vastand? Nii et nimilugu jäi lõpuks meelde keskpärase fantasy-loona, milles polnud midagi muud huvitavat kui need svirligonid ja nende mure oma planeedi looduse pärast.

Teine lugu nimega "Matilda" oli lausa välibioloogidest. Suhteliselt paljulubava alguse järel läks mingiks kristlikuks äksõnhorroriks, mis mulle üldse ei meeldinud. Lahendus oli nii sirgjooneline ja madinapõhine - seal puudusid igasugu kihistused mis võinuks anda mingit kaalukust ja mõtet asjale. Madistati lihtsalt kuni lahenduseni. Selge see, et madinad sellised ongi, aga... Üldjuhul vaid teksti autorile omane kõiketeadmine oli äkitselt preestri käepärast, ja see mu meelest oli kuidagi nadi lahendus. Kõik sai äkitselt selgeks, kui ühe-kahe lõigu jooksul räägiti kogu point lahti. Okei, kui sul on kuni kümne lehekülje pikkune jutt, siis see ehk mängib välja, eriti kui see on nt puänt täitsa lõpus. Aga "Matilda" on pea 80 lk pikk ja ca poole peal öeldakse ühe ropsuga välja, milles kogu asi on. Vähemalt see välibioloogiaga seotu oli lahti kirjutatud meeldiva adekvaatsusega.

Pärast teist lugu läks omajagu aega, kui söandasin edasi lugeda, sest mott oli tiba maas. Lõpuks ikka võtsin käsile kolmanda loo - "Hõimu toitja". Ka see oli üdini sirgjooneline ja üsna madinapõhine. Natukese geierootikaga vürtsitatud dinosaurusteulme. Idee ühtepidi toimivast ajaaknast, sisserännanutest ja juba kohapeal sündinutest andis hea dünaamika loole, pani selle liikuma. Tampimist ja tagaajamist oli muidugi jälle ohtralt, aga õnneks olid nendesse äkšõnikirjeldustesse lisatud taksonoomilised üksused ja see tegi asja talutavaks. Viimasteks olid läbisegi nii ladinakeelsed taksoninimed, nende eestikeelsed teaduslikud vasted, aga ka küllap autori enda mugandatud taksonoomilised hüüdnimed. Mis olid päris toredad. Natuke häiriv kõige selle juures oli see, et liigikirjeldused ja muu säärane oli tiba liiga otse kusagilt maha kirjutatud, oletaks et inglisekeelsetest vikiallikatest. Seda infot oleks võinud veidi sügavamale teksti lõimida, natuke julesvernelik kiirustamise mekk oli juures. Et on lugu, ja siis pikitakse vahele terve suur plokk mingit taustainfot, mis loo enese suhtes üsna inertne on. Nüüdsel ajal, kui sedalaadi info on kõigi jaoks iga hetk kättesaadav, on surve teabe edastamisel lugejale muutunud kirjaniku jaoks mu meelest veelgi suuremaks väljakutseks. Seda tuleb teha sujuvalt ja sügavuti minnes, mitte piirdudes ühes-paaris vikiartiklis sisalduva info edasiandmisega korraga ühes lõigus. Kuigi selle koha pealt on Mahkra ikkagi palju parem, kui päris paljud teised kaasaegsed kodumaised kirjanikud, kelle looming näibki olevat paljuski referatiivne, seejuures väga primitiivsel moel. Parem, aga mu meelest ikka veel tublisti läbikirjutamist vajav. (Selle loo puhul oli mul omajagu norimist ja kahtlemist geokronoloogia ja paleokliima jms suhtes, aga ma siin ei hakka neid lahkama. Teen seda ühes pikemas loos, mis õige pea peaks Sirbis ilmuma.)

Viimane lugu oli kammerlik paleeintriig brutaalsevõitu, kuid nii terade kui vaimu poolest vaheda vana palgasõduri seisukohast. Sisuliselt detektiivikas. See lugu meeldis mulle vast neist neljast kõige enam. Hoolimata sellest, et paleeintriigid mulle üldjuhul üldse korda ei lähe, kuna kaklemine mammona ja võimu pärast tundub kuidagi... sisutu. Kuid siinses loos olid tegelased väga hästi lahti kirjutatud ja lugu hargnes meeldivalt parajas tempos. See ulmeline aspekt tuli alles kusagil poole peal ja andis loo keskel tagasivaatavalt juba toimunule teistsuguse tõlgenduse jne. Ühesõnaga, seal oli kõik see, mis kaugete maailmade esmapilgul tuttavlike kirjelduste puhul toob välja mingid teistlaadi mõtlemised ja toimimisviisid. Ja need on need asjad, mis mulle ulmekirjanduse puhul just kõige enam meeldivad. Taplemist muidugi oli ka, kuid mitte ülemäära palju.

[Tilda · Rating 5 out of 5]

Jaagup Mahkra ei ole mulle päris võõras kirjanik, jäi meelde juba kusagilt sealt „Eestid, mida ei olnud“ aegadest, tal on päris mitu Stalkerit vöö vahel ja üldiselt ta mulle sobib. Kui ma peaks teda, st tema loomingut, iseloomustama, siis ta on üllataja. Kõike ma lugenud pole, aga tal ei kordu, ei teemad, süžeed ega tegelased, iga kord on kass kotis ja selline – õige elav, tempokas, jantlik. Ses mõttes autori esimene, neli lühiromaani sisaldav kogumik „Must vend“ ei üllatanud – kogumik oli ootuspäraselt üllatusi otsast otsani täis.
Ma alustan lemmiklugudest, mida paremusjärjestada ei suuda, „Matilda“ ja Hõimu toitja“. Esimese loo tegevus toimub millalgi tänapäeval, igatahes on olemas nii lennukid, mobiiltelefonid kui ka Internet. Loo peategelane on noorteadlane Henrik Pärn, kes lootes puhuda hoog sisse oma teaduskarjäärile, saabub kuhugi džunglisse, kus uuritakse šimpanse. Noorteadlane ühineb ekspeditsiooniga, mida juhib dr Elise Schmidt, õige despootliku olemisega daam. Pärne tehakse otsesõnu selgeks, kui väga teda sinna ei taheta, kuid kui ta seal juba on, saab tema ülesandeks dr Schmidti igakülgne teenimine (majapidamistööd peamiselt, ja noh, kui on hea poiss, saab ehk šimpansite ekskrementides ka perioodiliselt surkida). Purjus dr Schmidti seksuaalsed püüdlused Pärna osas ajasid muigama, ma olen pärismaailmast hetkel nii välja kukkunud, et ei suutnud otsustada, kas tegemist on klišeega või ikkagi elulise situatsiooniga. Igatahes, paralleelselt õnnetu Pärna looga kulgeb šimpansite elu – autor kirjeldab seda üksikasjalikult, võiks öelda, et isegi entsüklopeedilises võtmes, veenvalt. Vähemalt alguses, edasi käib loos mingi jõnks ja kõik muutub päris pööraseks. Šimpansikarja käitumisse ilmnevad üsnagi verised veidrused ning peagi selgub, et dr Schmidti halb iseloom on Pärna muredest väikseim, tädi meetodid teadust teha on traditsioonilistest sama kaugel kui kodukana kosmosest. Ja isegi see pole veel kõik, lõpuks selgub, et on olemas jõude, mis on kurjemad isegi dr Schmidtist.
„Hõimu toitja“ peategelane on ka umbes meie kaasaegne Oscar, kes ühel hetkel otsustab, et kuu peale see penitsiliin, vesiklosetid ja ühistransport ning suundub kriidiajastusse, kuhugi selle lõpuossa, nii umbes 70 miljonit aastat tagasi. Seal siis, keset ebatavalist ja ähvardavat loodust, kogu lugu toimubki. Aeg on veidi edasi läinud, kohalik türannosaurus on söönud õhtusöögi, mis koosnes Oscari pereliikmetest ning Oscari elu ainus eesmärk on kätte maksta sellele ühele, konkreetsele Rexile. Ja justkui sellest veel vähe oleks, peagi selgub, et just see konkreetne Rex on ühe kohaliku kleptoparasiitliku hõimu lemmikloom. Algab meeletu trall ja tagaajamine erinevat liiku sauruste ja kohaliku hõimu liikmete osavõtul. Kõik taplevad kõigiga. Loo peategelane on koguaeg ohus ja segaduses, viimast sedavõrd, et vahetab loo käigus seksuaalset orientatsiooni! Või oli algusest peale laia silmaringiga … . Igatahes, lugu on hoogne ja põnev, sellega oli väga lihtne üle peakaela kaasa minna. Nt see stseen posti ja noore raptoriga, see on absoluutselt võigas ja suurepärane.
Seda lugu lugedes googeldasin palju, kõik loos nimetatud saurused olid hästi kirjeldatud ning ka ladinakeelse nimega ära nimetatud. Kaanel kujutatud linnuga sai isegi nalja. Raamatu kaant nähes üllatusin – Karl, nad on kaasuari raamatu kaanele pannud! Lugedes selgus, et pole kaasuar, on ketsaal. Ja pole teada, kuidas täpselt ma seda osa loost lugesin, kuid alguses sain aru, et tegu on inimesepikkuse noka, pika kaela ja nelja pika jala ning kümnemeetriliste tiibadega elukaga (Karl, see teeb kuus jäset!). Tuttav loodusteadlane haaras seda kuuldes südamest. Googledasin, no ei midagi ligilähedastki kuni siis nüüd paar päeva tagasi googeldasin uuesti ja nüüd leidsin raamatust ka ladinakeelse nimetuse. Nii et, kõik, kellele ma rääkisin (sh raamatuklubis suure häälega raamatut tutvustades), et tegemist on kuut jäset omava lendava tapja-kaelkirjakuga – te nägite seda unes! Tegelikult on loom ikka päriselt elanud, tal oli neli jalga ja nende vahel lendnahad (mida kirjanik ka selgesõnaliselt väljendas!) nagu lendoraval. Nii et, raamatu kaanel on ketsaal (Quetzalcoatlus).
Ja kas sa teadsid, et türannosaurused olid kaetud sulgedega? Olgu, teadlased ikka kahtlevad veel natuke ja võimalik, et mitte üle kere ja võimalik, et vaid teatud vanuses, aga … vist ikka olid. No ma ei tea, mul võttis mitu päeva, enne kui selle teadmisega rahus edasi elada sain.
Raamatus on veel kaks lugu. Viimane, „Hundid kütivad öösel“ on krimka, selline puhastverd krimka, mis toimub väljamõeldud maailmas. Läheb natuke aega, enne kui lugu päriselt käima läheb, aga koguaeg tõusvas tempo ja lõpuks on päriselt huvitav, et kes siis ikkagi ja miks. Kõige rohkem meeldis mulle linnriigi (või mis iganes see seal oli) ühiskondlik korraldus, oli huvitav jälgida, kas autor suudab kehtivat korda põhjendada. Ja ta põhjendas, kõik otsad tõmmati kenasti kokku, mul selles osas mingeid küsimusi ei jäänud. Huvitav oli jälgida ka kuidas lugedes lugu muutus, mingisugusel hetkel kogu ulmetaust hajus kuhugi tahaplaanile ja krilugu muutus peamiseks kui selle hetkeni, kui mõrtsukas leiti. Sealt edasi võidutses jälle ulmeline osa loost. Väga lahedad hundid. Kriipima jäi valitseja iseloom – käitus nagu, kuidas see nüüd oligi, „emotsionaalselt ülesköetud naine“, aga lugedes paralleelselt uudiseid pärismaailmast – ei saagi ju eeldada, et valitseja tähendab tingimata kedagi ekstra-tasakaalukat ja tarka. Vabalt võib maitse asi olla … Meeldis loos ära toodud jällegi pigem ebatavaline intiimne stseen, see oli kaunilt kirjeldatud.
Teistest veidi nõrgemana näis raamatu nimilugu „Must vend“. Võib-olla ma ei saanud aru. Maailm oli suur ja tundus, et hullult äge (kahe hingega organismid jne), aga jäi segaseks. Midagi justkui selgitatakse ka, aga mitte piisavalt. On siis minul kujutlusvõime nõrk või jäi autoril osa loost pähe, ei tea. Ja siis see imal armastuslugu – et surmani ja lauludega ja üle surmapiiri ja kui vaja, panen või maakera vastassuunas pöörlema … Iu! See mingi haige armastus oleks häirinud mind ka siis, kui maailm oleks üleni arusaadav olnud.
Kokkuvõtteks. Ma lugesin paralleelselt Luugi (metsavennad), Solženitsõni (koonduslaager), Patkowski (tuumasõda) ja Kinrossiga (mikrobioom) ja trehvas nii väga õige raamat õigel hetkel. Lugesin jupikese kaupa nö desserdiks. Väga meelelahutuslik, lõbus, põnev, üllatav. On kohati küll verine, aga see ei tekita õõva. Ma ei oska seda paremini seletada, kui et lugemisel saadud emotsioon on täpselt sama rõõmus-roheline nagu raamatu kaan. Puhkamiseks.

[Arvi Nikkarev · Rating 5 out of 5]

Võimas kogumik, kus neli lühiromaani. Juba antoloogias Eesti nõid kuulus Mahkra lühiromaan Aafrika nõiad kolme-nelja parema hulka. Nüüd siis paisati lugejale korraga neli uut, samaväärset maiuspala.
Millegipärast mõnulesin kõige rohkem kriidiajastus toimuvat seiklust lugedes (Hõimu toitja). Oscar ja dinosaurus, inimene ja temast sada korda raskem Deemon: kes jääb selles võitluses peale? Matildas uurib Henrik Pärn koos vanema teaduri, dr Elise Schmidtiga Aafrika džunglis šimpanse – ehtne õudusjutt võigaste detailidega, kus nõidus omal kohal. Alla ei jää ka üleloomulike elementidega Must vend: poeedist printsile ilmub tema armastatu vaim ja prints paneb kõik mängu, et röövitud armastatuga ühineda. Libahuntide ja nõidusega kohtume loos Hundid kütivad öösel, kus vapper sõjamees Devedor osutub ka teraseks detektiiviks. See jättis mulle siiski väheke nõrgema mulje. Eelkõige seetõttu, et kõik olulisemad sündmused toimuvad teose viimases neljandikus ning otse loomulikult paljastab seal Devedor kõigile, kes on mõrvar (a la Poirot, publiku ees). St. lõpp läheb tormamiseks.
See on raamat, mille igaüks peaks kohe kindlasti lugemiskavva võtma. On mida lugeda, on mida nautida!

[Tõnis Hallaste · Rating 4 out of 5]

4 veidi pikemat lühijuttu, fantastiliste sugemetega.

Üldmuljena jäid meelde 2 asja - esiteks, et on lugejasõbralik jutustav tekst, mis püüab ikkagi üsna filmilikult asja ette maalida. Lugejasõbralikkust lisab sellisest kirjutamise meelespeast kinnipidamine, et lõikude esimesed laused annavad lõigu iva selgesti kätte, mõjuvad eelkokkuvõttena ja siis ülejäänud lõik annab pildi kätte. Paralleelselt lugesin raamatut, mis niimoodi üldse ei teinud ja kus oli samas väga palju kirjeldusi, nii et kontrast oli terav.

Teine üldmuljeline tähelepanek see, et Mahkra on avatud üpris campy'dele jutuideedele, mida žanritruult läbi mängida nii, et lugejal ei oleks samas piinlik. Õigupoolest on see nii ainult 2 jutuga - sellega, kus oli ühe matšomehe igavene võitlus tema pere tapnud Türannosaurus Rexiga, ning sellega, kus oli suur madistamine šimpansitega (milles muidki mumst veidi campy'na mõjuvaid asju, aga see vist juba kisub spoilerite valda). Siin kogumikus ei mõjuks kuigi kohatuna ka lugu hiidsipelgatest või sajajalasest naisest (pikkuse mõttes, mitte ses mõttes, et leggy blonde). Need lood olid ka meeldejäävamad - teist kaht pean aktiivsemalt meenutama, et kujundada selget muljet, kuigi viimases luuakse üpris huvitav fantaasiamaailma detektiiv.

[Kersti · Rating 3 out of 5]

🌕🌕🌕🌗 3,5 tärni. 4 lugu,millest kaks meeldisid rohkem kui teised kaks. "Hundid kptivad öösel" oli täitsa 4,5 väärt. Viskas sellist Poiroti või Holmes'i hõngu.
"Matilda" viis lõpus täitsa paranormaalsusesse. Need kaks lugu olid lemmikud ja kulgesid kiirelt.
Teised kaks lugu mul nii libedalt ei läinud - polnud vb minu tasdike teed või nii 😀

[Astra Schults · Rating 5 out of 5]

Neli lugu, on fantaasiat, on õudust, on lugemislusti.