Juhuslike sõnade raamat

by Priit Põhjala

Nagu arheoloogid ja botaanikud, haruldaste raamatute kogujad ja teised kollektsionäärid, teavad ka logofiilid hästi, et põnevaimate eksemplaride otsa komistab sageli juhuslikult, otsides midagi muud või otsimata üldse mitte midagi. Ja ega saatuse tahtel sülle sadanud huvitavat leidu – muinasjäänust, isendit, inkunaablit või sõna – saa niisama rahule jätta. Sõna puhul on vaja tingimata välja uurida, kust ta tuleb, mida tähendab ja millised on tema seosed teiste sõnadega.

Niisiis, mida tähendavad „ööp“ ja „hüüs“, „morbe“ ja „rõlge“ ning „eetma“ ja „leema“? Kes on välja mõelnud sõnad „robot“, „olme“, „roim“ ja „rula“? Mida võisid „laikima“ ja „luger“ tähendada sada aastat tagasi? Kuidas on „tšau“ seotud orjade ja „rabarber“ barbaritega? Aga „ridikül“ lehma seedekulglaga? Mis vahe on „mulgul“ ja „augul“? Kas on sobilik tarvitada sõnu „selmet“ ja „peagu“? Miks meie ütleme „vananaistesuvi“, kui näiteks bulgaarlased nimetavad sama aega hoopis „mustlassuveks“? Ja miks räägib üks lugupeetud keeleteadlane itsee ja ipohi keelest, kui sääraseid üldse olemaski ei ole?

Raamatu enam kui sadat sõnalugu illustreerivad silmapaistvate sõnaloojate portreed, koopiad vanadest arhivaalidest ning värvikad näited proosast, luulest ja omaaegsest ajakirjandusest.

366 pages, Hardcover

Published November 1, 2024

Reviews

[Arvi Nikkarev · Rating 5 out of 5]

Kõige alguseks oli sõna. Noppis siis autor sõna siit ja sõna sealt, avaldas neid siin ja seal, arvas, et leitu ei saa mitte kaotsi minna, unarusse ununeda, kogus kokku raamatusse, lugejale riiulisse. Tänuväärt ja tore ettevõtmine! Maitseprooviks mõned hõrgud leiud paljude hulgast:
1) „Krapp“ tähendas algselt karjakella, kuid juba Otto Wilhelm Masingul tähendas see ka klatšijat, tühja jutu ajajat. Kõnekeeles on „krapp“ märkinud ka valjuhääldajat või raadiot.
2) Nii mõnigi igapäevane sõna üllatab oma eksootilise päritoluga. Näiteks „manguma“ pärineb mustlas-, „sahkerdama“ aga heebrea keelest; lihtsa sõna „jaam“ juured on mongoli keeles.
3) Huvitav, et kui enamikul keeltest on pudukaubaturgu kutsutud kirpude põhjal (soome kirpputori, saksa Flohmarkt, inglise Flea market jne, jne), siis eestlastel ainsana täide järgi – täiturg!
4) Johannes Aavikul oli iseäranis suur nõrkus krimikirjanduse vastu, mida ta kirglikult luges ja tõlkis. Ta on toonud eesti keelde sellised nüüd juba üldtuntud sõnad nagu „julm“ (1912), „kolp“ (1917), „laip“ (1917), „relv“ (1917), „reetma“ (1920), „mõrv“ (1924) ja „roim“ (1914).
5) Rannarootslastelt on eesti keelde tulnud sõnad „kratt“ (skratt = kurat, kummitus) ja „tont“ (majavaim, haldjas).

Saame ka teada, mis vahe on augul ja mulgul ning mis tähenduse on eesti keeles omandanud saksa sõnad Zubiss (juurdehammustamine), Sarg (surnukirst) ja Denkelbuch (kirjatasku, taskuraamat) ning rootsi gatalopp (tänavajooks). Kokkuvõtteks: väga väärtuslik raamat igale eesti keele huvilisele!

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Tanel Vari · Rating 5 out of 5]

Keelegurmaanile kohustuslik.

[Fatima Dominguez Ortiz]

minu isiklik lemmik oli see, kuidas tekkis sõna PÄRDIK :')