Konfliktid, kahetsus, haigused, materiaalsed probleemid - varem või hiljem vajub see kivist taevana sulle peale. Maailmalõpp pole mingi globaalne katastroof, vaid iganädalane või igakuine koht su hinges, kus sa kõnnid vaikselt järjest madalama taeva all, kuni maa ja taevas puutuvad omavahel kokku, nõnda et jäävad vaid praod nende kokkupuutepiiril, ja sa avastad enda ühtäkki roomamas kivise taeva ja kivise maa vahel kitsas koopaavauses ... Roomad seal vaevaliselt edasi, kuni muutub seegi käik liiga ahtaks, nõnda et sul pole võimalik enam ei edasi liikuda ega ümber pöörata. Tardunult, hingeldades, üks käsi kitsas avauses ette sirutatud, teine vastu keha litsutud, püüad end kuidagi rahustada, hingamise kuidagi kontrolli alla saada ... Kõige imelikum ongi see, et väliselt võid sel ajal jalutada mööda rahvast täis linnatänavat, isegi kellegagi vestelda ja talle naeratada, ometi viibid sa samal ajal väljapääsuta koopas ... Mitte keegi ei kuule sind sel ajal, mitte keegi ei saa sinust aru ega vasta su appihüüetele. Ka mitte see inimene, kellega parasjagu linnatänaval vestled, sest kõik tarkused on kasutud ja vastused valed, sest sinu ja teiste vahel on mitusada meetrit kivilademeid.
Võib-olla pead seal liikumatult viibima tunni, aga võib-oll ka terve päeva või lausa kolm päeva ... Peale su enda julguse, rahuliku jõu ja ootamisoskuse ei aita sind seal pimedas koopas nüüd mitte keegi. Oskus oodata, kuni alumised kivimikihid võpatades paigalt nihkuvad, kuin maa-alused laamad omavahel põrkuvad, nõnda et uued maavärinad ja süvikud tekivad, mille tulemusel kitsas tupikkäik äkki lõheneb, kuni leiad end ühtäkki uue taeva ja maa vahel.