What do you think?
Rate this book
armastuSEKS
Seks ei olnud kunagi varem nii hea. Poleks uskunud, et seksuaalpsühholoogina võtan tööd koju kaasa. Abikaasa ahvatlusel, armastuse asemele - keelatud vilja mahlases maitses. Keegi ei tohtinud sellest teada! Naine oli vandunud mitte rääkida isegi pihiisale. Kurat küll, kui ta selle vastu eksib. Kui ta seksib ... (dr Hugo Hansen) NB! Raamat sisaldab kujukaid seksistseene ega sobi lugemiseks alaealistele.
378 pages, Paperback
Published January 1, 2024
1 person want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 3 of 3 reviews
July 7, 2025
Mõtlesin pikalt, kas kirjutada pikk, analüüsiv, detailne arvustus sellest, mis kujundas minu 1-tärnise hinnangu sellele üllitisele. Või jääda lühidaks ja konkreetseks - saast on saast.
Ütlen lihtsalt nii: autor ei tea selgelt mitte midagi ei psühholoogiast (nt psühholoogid pole arstid ega anna arstivannet, ffs...), seksuaalsusest (ma pole elus näinud ühtegi materjali, mis püüdleks olema seksuaalne, kuid ebaõnnestub selles nii rängalt, et mu erutustase langeb sügavamale miinusesse kui USA riigieelarve puudujääk), inimestevahelisest suhtlusest (mingitel hetkedel tegelased suhtlevad omavahel reaalselt kehvalt koostatud riimides, kui nimetada kõige vähemhäiriv detail) ega kirjutamisest (keskmine Wattpadi fanfiction on selle autori sõnaseadmise kõrval Bookeri preemiat vääriv kvaliteetkirjandus). Also, ei, need sõnamängud, nilbed riimid ja luulekatsetused ei olnud teravmeelsed, kuigi kujutan ette, kuidas nende kirjutamine võis jube rahuldustpakkuv olla.
Nii palju saan aga öelda, et oma totaalses idiootsuses ja katastroofilises kvaliteedis oli tegemist kõige meelelahutuslikuma ühislugemisega, mida raamatuklubiga oleme ette võtnud. Jah, trobikond täiskasvanuid kogunes korduvalt, et seda teost valjuhäälselt ette lugeda. Nii palju naerupisaraid ja eluea pikendust pole pea ükski teine kirjandus- ega filmiteos vast pakkunud.
Samas ei ole ka ükski teine teos pakkunud nii palju cringe'i ja valusaid nalju, et peas paar juuksekarva kohe halliks lähevad.
Nii et, lähenege sellele publikatsioonile omal vastutusel.
PS. Peategelasest hakkas vahepeal lausa kahju. Tüüp tegi enamikke asju vastumeelselt ega saanud kogu loo jooksul põhimõtteliselt kordagi head seksi. Keskealise valge mehe seksuaalfantaasiad podisesid kuskil, aga olid konstantselt häbitundest nii läbi imbunud, et ei saanudki kordagi tõeliselt lennule ja realiseeritud. Õnneks oli ta ise nii ebaeetiline ja judgmental munn, et see kahjutunne tema üle ei kestnud kaua.
Igatahes võimaldab ühe nilbe boomer-papsi (seksuaalsesse) mõttemaailma siseneda küll. Võeh.
Ütlen lihtsalt nii: autor ei tea selgelt mitte midagi ei psühholoogiast (nt psühholoogid pole arstid ega anna arstivannet, ffs...), seksuaalsusest (ma pole elus näinud ühtegi materjali, mis püüdleks olema seksuaalne, kuid ebaõnnestub selles nii rängalt, et mu erutustase langeb sügavamale miinusesse kui USA riigieelarve puudujääk), inimestevahelisest suhtlusest (mingitel hetkedel tegelased suhtlevad omavahel reaalselt kehvalt koostatud riimides, kui nimetada kõige vähemhäiriv detail) ega kirjutamisest (keskmine Wattpadi fanfiction on selle autori sõnaseadmise kõrval Bookeri preemiat vääriv kvaliteetkirjandus). Also, ei, need sõnamängud, nilbed riimid ja luulekatsetused ei olnud teravmeelsed, kuigi kujutan ette, kuidas nende kirjutamine võis jube rahuldustpakkuv olla.
Nii palju saan aga öelda, et oma totaalses idiootsuses ja katastroofilises kvaliteedis oli tegemist kõige meelelahutuslikuma ühislugemisega, mida raamatuklubiga oleme ette võtnud. Jah, trobikond täiskasvanuid kogunes korduvalt, et seda teost valjuhäälselt ette lugeda. Nii palju naerupisaraid ja eluea pikendust pole pea ükski teine kirjandus- ega filmiteos vast pakkunud.
Samas ei ole ka ükski teine teos pakkunud nii palju cringe'i ja valusaid nalju, et peas paar juuksekarva kohe halliks lähevad.
Nii et, lähenege sellele publikatsioonile omal vastutusel.
PS. Peategelasest hakkas vahepeal lausa kahju. Tüüp tegi enamikke asju vastumeelselt ega saanud kogu loo jooksul põhimõtteliselt kordagi head seksi. Keskealise valge mehe seksuaalfantaasiad podisesid kuskil, aga olid konstantselt häbitundest nii läbi imbunud, et ei saanudki kordagi tõeliselt lennule ja realiseeritud. Õnneks oli ta ise nii ebaeetiline ja judgmental munn, et see kahjutunne tema üle ei kestnud kaua.
Igatahes võimaldab ühe nilbe boomer-papsi (seksuaalsesse) mõttemaailma siseneda küll. Võeh.
July 9, 2025
Nii halb, et hea, aga mitte päriselt
July 27, 2025
Kokkuvõtvalt - see on üks kõige halvemini kirjutatud raamat, mida ma elus lugenud olen (kui "My Immortal" välja jätta), samas ka üks kõige meelelahutuslikumaid just nimelt samal põhjusel.
Raamat räägib ühest keskealisesest seksuaalpsühholoogina töötavast mehest, kes hakkab siis kodus naise ultimaatumi alusel seksuaalseid kliendilugusid rollimänguna läbi tegema. Pidavat siis olema selline erootiline romaan. Ja ilmselgelt ei tea autor suurt midagi ei psühholoogi tööst, seksoloogiast ega kirjutamisest. Iga hetk lugedes, kui arvad, et raamat ei saa enam halvemaks minna, siis pidin ikka ja jälle üllatuma. Esiteks, autor ei erista psühholoogi ja arsti erialasid - tema jaoks kirjutab psühholoog ravimeid, ravib, teeb teraapiat, nõustab ja annab soovitusi. Inimene tuleb vastuvõtule ja paari probleemi kirjeldava lause pealt annab "psühholoog" siis soovituse, mida klient tegema peab, et oma probleemi lahendada (nt ebakindluse raviks pidi noormees hakkama nudistide rannas käima, et kindlust kasvatada) ja saadab siis kliendi ära. Ja kodus siis hakkavad naisega seda lugu järgi etendama. Eetikast ei tasu üldse hakata rääkimagi.
Okei, aga lähemalt siis ka sellest, mis selle raamatu NII halvaks teeb. Kujuta ette kuskil 90ndate kõige halvemaid ja klassikalisemaid seksuaalsuse ja meeste-naistega seotud stereotüüpe ja nalju ning vean kihla, et need on selles raamatus esindatud. Lugedes vahepeal ei saagi aru, kas tegevus toimub 90ndatel või kaasajas (siiski kaasajas autori sõnul). Kajastamata ei jää nii nümfomaanid, nekrofiilid, zoofiilid, banaanile kondoomi peale panemise harjutamine, nudistide rand, liputamine, ebakohased suhted õpetaja ja õpilase vahel. Kusjuures autor suudab neist teemadest kirjutada viisil, mis reaalse elu näidetest jäävad väga kaugele. Realistlike stsenaariumitega, millega inimesed seksuloogi poole pöörduvad, pole selles raamatus küll ühisosa. Autoril on ka ületamatu võime jääda filosoofiliselt heietama ja oma sõnamängude ja ebavajalike metafooride kuhja kinni, niiet lugeja vahepeal juba ära unustab, mis tegevus üldse raamatus toimus.
Raske uskuda, et selline raamat ühegi kirjastaja poolt üldse avaldatud sai. Lähemalt uurides selgub, et autor tegi ise kirjastuse ja avaldas oma raamatu ise (autor on oma kirjastuse kaudu avaldanud muuhulgas ka oma kirjutatud jõululuuletusi). Omakirjutatud luuletused on poetatud ka igasse raamatu teise peatükki. Autor kirjutab varjunime all ja tegelikult paistab olevat üldse kinnisvaraärimees. Küllap veel enne pensioni soovis end loominguliselt väljendada ja oma seksuaalfantaasiad raamatuks kirjutada. Muuhulgas pole raamatul ka üldse toimetajat. AGA mul on hea meel, et ta selle avaldas, sest ausalt ma pole ammu nii korralikult naernud. Lugesime raamatut raamatuklubiga kõva häälega ühislugemisel, sest üksinda ei saa seda lihtsalt lugeda - kellegagi on vaja seda bittersweet valu jagada. Ehk siis see raamat oli nii halb, et hea. Lugeda omal vastutusel.
Lõpetuseks siis panen maitseks autori väikese luulepärli "Uinuv kaunitar"
"Suudleks su süütuid huuli?
Oo, oled langetand laud.
Värisen lihast ja luuni.
Mõnust vaikid kui haud?
Külm minu vastu kui tina,
hangunud armastusepiir.
Uinuv kaunitar, sina,
kuid ma olen nekrofiil."
Raamat räägib ühest keskealisesest seksuaalpsühholoogina töötavast mehest, kes hakkab siis kodus naise ultimaatumi alusel seksuaalseid kliendilugusid rollimänguna läbi tegema. Pidavat siis olema selline erootiline romaan. Ja ilmselgelt ei tea autor suurt midagi ei psühholoogi tööst, seksoloogiast ega kirjutamisest. Iga hetk lugedes, kui arvad, et raamat ei saa enam halvemaks minna, siis pidin ikka ja jälle üllatuma. Esiteks, autor ei erista psühholoogi ja arsti erialasid - tema jaoks kirjutab psühholoog ravimeid, ravib, teeb teraapiat, nõustab ja annab soovitusi. Inimene tuleb vastuvõtule ja paari probleemi kirjeldava lause pealt annab "psühholoog" siis soovituse, mida klient tegema peab, et oma probleemi lahendada (nt ebakindluse raviks pidi noormees hakkama nudistide rannas käima, et kindlust kasvatada) ja saadab siis kliendi ära. Ja kodus siis hakkavad naisega seda lugu järgi etendama. Eetikast ei tasu üldse hakata rääkimagi.
Okei, aga lähemalt siis ka sellest, mis selle raamatu NII halvaks teeb. Kujuta ette kuskil 90ndate kõige halvemaid ja klassikalisemaid seksuaalsuse ja meeste-naistega seotud stereotüüpe ja nalju ning vean kihla, et need on selles raamatus esindatud. Lugedes vahepeal ei saagi aru, kas tegevus toimub 90ndatel või kaasajas (siiski kaasajas autori sõnul). Kajastamata ei jää nii nümfomaanid, nekrofiilid, zoofiilid, banaanile kondoomi peale panemise harjutamine, nudistide rand, liputamine, ebakohased suhted õpetaja ja õpilase vahel. Kusjuures autor suudab neist teemadest kirjutada viisil, mis reaalse elu näidetest jäävad väga kaugele. Realistlike stsenaariumitega, millega inimesed seksuloogi poole pöörduvad, pole selles raamatus küll ühisosa. Autoril on ka ületamatu võime jääda filosoofiliselt heietama ja oma sõnamängude ja ebavajalike metafooride kuhja kinni, niiet lugeja vahepeal juba ära unustab, mis tegevus üldse raamatus toimus.
Raske uskuda, et selline raamat ühegi kirjastaja poolt üldse avaldatud sai. Lähemalt uurides selgub, et autor tegi ise kirjastuse ja avaldas oma raamatu ise (autor on oma kirjastuse kaudu avaldanud muuhulgas ka oma kirjutatud jõululuuletusi). Omakirjutatud luuletused on poetatud ka igasse raamatu teise peatükki. Autor kirjutab varjunime all ja tegelikult paistab olevat üldse kinnisvaraärimees. Küllap veel enne pensioni soovis end loominguliselt väljendada ja oma seksuaalfantaasiad raamatuks kirjutada. Muuhulgas pole raamatul ka üldse toimetajat. AGA mul on hea meel, et ta selle avaldas, sest ausalt ma pole ammu nii korralikult naernud. Lugesime raamatut raamatuklubiga kõva häälega ühislugemisel, sest üksinda ei saa seda lihtsalt lugeda - kellegagi on vaja seda bittersweet valu jagada. Ehk siis see raamat oli nii halb, et hea. Lugeda omal vastutusel.
Lõpetuseks siis panen maitseks autori väikese luulepärli "Uinuv kaunitar"
"Suudleks su süütuid huuli?
Oo, oled langetand laud.
Värisen lihast ja luuni.
Mõnust vaikid kui haud?
Külm minu vastu kui tina,
hangunud armastusepiir.
Uinuv kaunitar, sina,
kuid ma olen nekrofiil."
Displaying 1 - 3 of 3 reviews