Haapsalu krimka: Uppunud pruut

by Dagmar Raudam

Haapsalu krimka viib meid 1937. aasta sulnisse kuurortisse, kus hakkab juhtuma päris koledaid asju, millele väikekodanlik linnapea, juhmakas politseiülem, nutikas ettekandja ja värvikas linnaelanike galerii püüab lahendusi leida.

Dagmar Raudami romaan “Paul” (2021) nomineeriti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate proosa kategoorias. Eelnevalt on tema sulest ilmunud “Minu Gruusia” ( nomineeritud aasta parima reisiraamatuna 2010) ja kahasse Diana Sillaotsaga “ Minu New York” ning “ Kassikõnd “.

167 pages, Paperback

Published January 1, 2024

Reviews

[Tiina · Rating 3 out of 5]

2,5, aga ümardasin hetkel siiski üles. Muhekrimi jaoks pisut liiga sünge ja laipu oli tegelikult omajagu. Kelmikust ja huumorit oleks võinud pisut rohkem olla. Kui peaaegu kõik liinid poleks nii masendava lõpu leidnud, siis oleks raamat vast rohkem istunud.
Samas ei tekkinud tahtmist pooleli jätta ja lugesin loo ühe hooga läbi. Soovitaks lugeda soojal päeval võrkkiiges jalga kiigutades.

[Svea · Rating 3 out of 5]

Tohutult palju detaile ja kõrvalpõikeid. Isegi häirivalt palju. Aga muidu sisul polnud vigagi.

[Katrin · Rating 4 out of 5]

Väga lõbus muhekrimiparoodia, kuigi ma ei tea, kas kirjanik selle just paroodiaks kavandas, kuid vahvalt kukkus välja küll. Lugesin ja itsitasin mõningate tegelaste hoiakute ja ellusuhtumise peale. Neid keerdkäike ja suhtesõlmesid oli piisavalt. Just parajalt mõnus raamat, mida kätte võtta nüüd, kui sirelid õitsevad ja õhk lõhnab kevadest.

[Daire Lüüs · Rating 3 out of 5]

https://trekseklugemine.blogspot.com/...

[Epp Petrone · Rating 4 out of 5]

Esimene pool raamatust meeldis mulle täiega. See on lustliku autorihäälega paroodia väikelinna koorekihi väikekodanlikust maailmast.
Kuskohas asi minu jaoks üle võlli keeras, raske täpselt öelda. Vist seal, kus teatud tegelased teisele poole planeeti kolisid ja mõneks ajaks autor hoopis nende elukäigule keskendus. Aga oot, meil oli ju krmika, mäletate, Haapsalus läks pruut kaduma? Jah, heake küll, saabusime ka tema juurde tagasi. Siis selgus, et autoril hakkas igalt poolt vandenõusid ja spioone pudenema. Lõppkokkuvõttes oli kõik enamvähem loogiline. Ootasin, kas ka kõige lollim tegelane osutub lõpuks kõige targemaks (vana trikk Agatha Christie varrukast), aga… seda ma teile ei reeda, kas mu ootus oli ilmaaegu või mitte.
Kõige olulisem on raamatu lõputunne. Ja olgu öeldud, et lõpulehekülgedel hakkas see lugu mulle jälle täiega meeldima. Mõrv sai lahendatud, see selleks. Aga mis sai kõigist neist tegelastest edasi aegade pöörises? Mina mõtlen sel moel üsna sageli. Hakkan arvutama, kui näen mõnda eestiaegset fotot või maali: mis sai sellest noorest inimesest, kui “sitt ventilaatorisse jõudis”, kui vana ta võis 1940ndatel olla ja mis juhtuda võis? Niin saame enne raamatu lõppu need pisikesed elulood, mis paiskavad Haapsalu eestlased siia ja sinna laiali.
Jultunud ja armas, žanrireeglitest mitte kinni pidav romaanike!

[Merike · Rating 2 out of 5]

Not my cup of tea! Nii palju erinevaid liine tekkis, et vahepeal ununes uppunud pruut ja temaga seonduv kõik ära. Ja tundus, et lõpuks polnudki nagu seoseid ja asja mõte valgus kõik laiali. See raamat oleks võinud olla 2 või 3 erinevat raamatut. Pigem oli see Haapsalu ulme, mitte krimi- nii palju sündmusi väikelinnas ei ole vist terve sajandi jooksul ka seal toimunud kui 1937 aasta suve jooksul kokku