Mu meelest on need lood ja nende jutustamise stiil selge näide sellest, et igaühe elust ikka head raamatut ei saa. Ikka päris mitu juttu lõppes minu jaoks emotsiooniga: "Mida paganat ma just lugesin?" ja miks ometi pidas autor seda vajalikuks meile kirja panna. Teisalt oli siin siiski ka paar sellist, mille lugemine valgustavaks osutus. Ehe, jah tõesti. Ma muidugi ei tea, mis materjaliga kogumiku kokkupanijad töötasid ja kas ehk läkski sisse kõik, mida pakuti, ma ise oleks eelistanud ikka mingit eelvalikut. Praegu meenus osade jutukeste puhul kunagine Cosmopolitani pihtimusnurk, kus olid lood stiilis "kuidas mu peigmehe kass teda vahekorra ajal munadest naksas."
Siin on igasuguseid hämmastavaid lugusid ja raamatu lugemine läheb kiiresti. Pean raamatu autorite tegevusest ja #seepoleokei algatajatest väga lugu. Loodan, et mehed ka loevad seda mõistmaks, kuidas nende tegevus naistele paistab. Mitte et ma arvaks, et meestel probleeme ei ole. Vähemalt on paljudel lugudel ikkagi õnnelik lõpp.
Lood, mida oled korduvalt ja korduvalt juba kuulnud, kehvale kriitpaberile ja toimetamata trükitud. Paraku jättis väga tugeva haltuuramaigu. Kui ikka lausete kaupa on trükitud sõnu üksteise järel ritta ning tühikut pole viitsitud toksida, näitab see mulle, mida raamatu looja minust kui lugejast arvab.
Algus on nii valus, sest kirjastiili poolest on tunne, nagu loeks põhikooli klassitöid - aga edasi minnes läheb asi sujuvamaks ning on võimalik sisule keskenduda, mis on minu meelest väga väärtuslik. Täiesti jube kui palju inimesi sarnaseid probleeme üle elama pidanud on viimaste aastakümnete jooksul naisena Eestis