What do you think?
Kolm islandlaste saagat. Gísli, Glúmr ja Bárðr
Kuigi varasem suuline pärimus mängis islandlaste saagade kujunemisel olulist rolli, on nende erudeeritud ja keskajal mõjukatesse suguvõsadesse kuulunud kirjapanijad põiminud suulist pärimust ja teadmisi omaloominguga, olles mõjutatud nii isiklikest vaadetest ühiskondlikest väärtustest kui ka oma kaasaegsest Euroopa kirjandusmaailmast. Triin Laidoneri tõlgitud Gísli Vadakupoja saaga, Tapja-Glúmri saaga ja Barðr Lumemäejumala saaga on XII-XIV sajandil kirja pandud, ohtralt luulega täiendatud kangelaslood. Need on seiklusküllased ja humoorikad, vahest isegi õpetlikud lood tulvil lahinguid, nõidusi ja kibedaid perekonnatülisid. Saatesõna ja selgitused vanapõhja luule ning nimede häälduse kohta on kirjutanud tõlkija.
Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapitali tõlkeprogramm “Hieronymus”.
Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapitali tõlkeprogramm “Hieronymus”.
248 pages, Hardcover
Published November 1, 2024
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 3 of 3 reviews
August 20, 2026
Ma küll teadsin, et saagad jutustavad pigem perekondade omavahelistest taplustest, sõjakangelastest ja võitlejatest, kuid siiski pettusin, leides, et raamatu esimeses kahes saagas üleloomulikku elementi põhimõtteliselt polnudki. Üksikud ohvriannid, aga ei mingit jumalikku ilmutust, soosingut, surelikega läbikäimist. Vaid armutu üksteise mahanottimine ja aumõrvad. Õnneks oli kolmas jutustus pea et ebajumalana kummardatavast Bárðrist selles osas rahuldavam - seiklustest käisid läbi erinevad hiiud, trollid ja ka jumal Oðinn (kellele küll kristlik preester krutsifiksiga pähe kaksas, mistõttu teine kiirelt vee alla vajus).
Leidsin end korduvalt nimede ja sugulaste loetelude segapuntrast: esiteks oli iga teise tegelase nimi tuletatud jumala Þori nimest - Þorkell, Þordis, Þorbjörn, Þorgrímr -, mis tegi juba nimetatud isikute meeles hoidmise väga keeruliseks, minu jaoks lausa võimatuks; teiseks oli tähtsate tegelaste esmakordsel tutvustamisel üles loetletud põhimõttelist terve nende suguvõsa. Tõeline tohuvabohu, milles orienteerumisel andsin alla juba esimese, Gísli Vadakupoja saaga jooksul. Üritasin lihtsalt aru saada, kes parajasti kellega tapleb. Vahetevahel ei õnnestunud seegi.
Viimase, Bárðr Lumemäejumala saaga tõstis minu silmis kõrgemaile kohale ka see, et seal räägiti austavalt ka naistegelastest, näiteks Bárðri tütrest Helgast, kes jääkamaka peal Gröönimaale ulpis ja seal end tõelise vägilasena tõestas, olles "rammult meestega võrdne" ja muidu igati austatud ja tark naine. Ka naistrollidest ja teistest tegelastest oli juttu, heas võtmes. Peale kahte esimest saagat, kus tundus, et naisi anti lihtsalt abikaasa surma järel teisele mehele üle (mis ilmselt tol ajal nii oligi) ja neid mainiti tihtipeale vaid eelmainitud sugulaste nimekirjades, oli see teretulnud ja värskendav muutus.
Üllataval kombel jäin kogu teosega, nii verine, segane ja vanamoodne kui ta oli, siiski rahule. Lugemine sujus ja kuigi kurta võiks rohkemgi, ei tasu sellele vist sülge kulutada. Tegu on ikkagi suuliselt edasi antud jutustustega, mis oma võimete kohaselt keegi vaene inimene kirja on pannud. Ja siis tubli tõlkija ka eesti keelde seadnud. Väärt vaev.
Leidsin end korduvalt nimede ja sugulaste loetelude segapuntrast: esiteks oli iga teise tegelase nimi tuletatud jumala Þori nimest - Þorkell, Þordis, Þorbjörn, Þorgrímr -, mis tegi juba nimetatud isikute meeles hoidmise väga keeruliseks, minu jaoks lausa võimatuks; teiseks oli tähtsate tegelaste esmakordsel tutvustamisel üles loetletud põhimõttelist terve nende suguvõsa. Tõeline tohuvabohu, milles orienteerumisel andsin alla juba esimese, Gísli Vadakupoja saaga jooksul. Üritasin lihtsalt aru saada, kes parajasti kellega tapleb. Vahetevahel ei õnnestunud seegi.
Viimase, Bárðr Lumemäejumala saaga tõstis minu silmis kõrgemaile kohale ka see, et seal räägiti austavalt ka naistegelastest, näiteks Bárðri tütrest Helgast, kes jääkamaka peal Gröönimaale ulpis ja seal end tõelise vägilasena tõestas, olles "rammult meestega võrdne" ja muidu igati austatud ja tark naine. Ka naistrollidest ja teistest tegelastest oli juttu, heas võtmes. Peale kahte esimest saagat, kus tundus, et naisi anti lihtsalt abikaasa surma järel teisele mehele üle (mis ilmselt tol ajal nii oligi) ja neid mainiti tihtipeale vaid eelmainitud sugulaste nimekirjades, oli see teretulnud ja värskendav muutus.
Üllataval kombel jäin kogu teosega, nii verine, segane ja vanamoodne kui ta oli, siiski rahule. Lugemine sujus ja kuigi kurta võiks rohkemgi, ei tasu sellele vist sülge kulutada. Tegu on ikkagi suuliselt edasi antud jutustustega, mis oma võimete kohaselt keegi vaene inimene kirja on pannud. Ja siis tubli tõlkija ka eesti keelde seadnud. Väärt vaev.
March 4, 2025
Islandil on arvatavasti elanike arvu kohta kõige rohkem black metali bände maailmas. Muusika on hea, aga koosluste nimed mulle meelde ei jää ja vaevu suudan ühtegi neist välja hääldada.
Samasugune kaelamurdvate ja mittemeeldejäävate nimede keeris tabas mind ka juba "Kolme islandlaste saaga alguses". Lõpuks loobusin täpselt aru saamast, kes on kes või mis ta täpselt tegi.
Sellest hoolimata oli ootamatult hea ja atmosfäärne lugemine; küllap on oma osa selles ka tõlkijal, kes suutis arhailise teksti tänapäeva eestlase jaoks arusaadavasse keelde panna.
Üllataval kombel oli vanade islandlaste maailm üsnagi komplitseeritud, ehkki selgelt viikinglik: pahatihti jäsemeid küll lendas ja verd pritsis, aga sageli ka räägiti luulekeeles, käituti väärikalt, sõlmiti kokkuleppeid, kehtisid seadused, millest kinni peeti, tihtipeale inimesed sekkusid tülidesse, sest põhiliselt sooviti ikkagi rahus elada, kui välja arvata üksikud beersekerid ehk elukutselised tülinorijad. Au oli muidugi võtmetähtsusega ning sageli tõi see kaasa veritasu. Segunesid vana paganliku maailma ja uue ristiusu mütoloogiad. Isegi huumorit leidus.
Naiste olukord oli minu arvates võrdlemisi hea. Näiteks võisid nad mingi vääritu teo eest oma abikaasa maha jätta ehk mitte kunagi enam tema juurde sängi heita ning midagi halba neile sellest ei sündinud. Raamatus leidus ka naisi, kes elasid-rändasid omapäi ning polnud mainitud, et nad oleksid mingit eestkostet vajanud.
Igatahes väga nauditav ja huvitav lugemine oli.
Samasugune kaelamurdvate ja mittemeeldejäävate nimede keeris tabas mind ka juba "Kolme islandlaste saaga alguses". Lõpuks loobusin täpselt aru saamast, kes on kes või mis ta täpselt tegi.
Sellest hoolimata oli ootamatult hea ja atmosfäärne lugemine; küllap on oma osa selles ka tõlkijal, kes suutis arhailise teksti tänapäeva eestlase jaoks arusaadavasse keelde panna.
Üllataval kombel oli vanade islandlaste maailm üsnagi komplitseeritud, ehkki selgelt viikinglik: pahatihti jäsemeid küll lendas ja verd pritsis, aga sageli ka räägiti luulekeeles, käituti väärikalt, sõlmiti kokkuleppeid, kehtisid seadused, millest kinni peeti, tihtipeale inimesed sekkusid tülidesse, sest põhiliselt sooviti ikkagi rahus elada, kui välja arvata üksikud beersekerid ehk elukutselised tülinorijad. Au oli muidugi võtmetähtsusega ning sageli tõi see kaasa veritasu. Segunesid vana paganliku maailma ja uue ristiusu mütoloogiad. Isegi huumorit leidus.
Naiste olukord oli minu arvates võrdlemisi hea. Näiteks võisid nad mingi vääritu teo eest oma abikaasa maha jätta ehk mitte kunagi enam tema juurde sängi heita ning midagi halba neile sellest ei sündinud. Raamatus leidus ka naisi, kes elasid-rändasid omapäi ning polnud mainitud, et nad oleksid mingit eestkostet vajanud.
Igatahes väga nauditav ja huvitav lugemine oli.
Displaying 1 - 3 of 3 reviews