What do you think?
Rate this book
Minu... #181
Minu Hawaii. Paradiisi korravalvur
Vulkaanisaared keset Vaikset ookeani, kus juttude järgi valitseb igavene suvi, tunduvad kahele noorele pärast ülikooli lõpetamist just õige koht täiskasvanuelu eest põgenemiseks – nii kaugele Eestist, kõigist ja kõigest kui vähegi võimalik. Paradiisilikult valged liivarannad koos laineid püüdvate surfaritega ning lugematu arvu koskedega rikastatud troopiline loodus on lihtsalt vastupandamatud.
Koos saarel viibivate eestlastega asume naabrite meelehärmiks kolmeteistkümnekesi elama väikeses kahetoalises korteris pealinna Honolulu turismisoonel Waikikis. Üheskoos õpime tundma nii looduse ilu kui Hawaii saarte maagilist väge ning oma teekonnal kohtume ekstsentrilise vanamehe Pauli, päikest vihkava Sonny ja mitme teise huvitava karakteriga. Ahjaa, kõige selle kõrval tuleb ka tööl käia ja tänavatel korda valvata. Kuidas? Siin aitab aloha!
Koos saarel viibivate eestlastega asume naabrite meelehärmiks kolmeteistkümnekesi elama väikeses kahetoalises korteris pealinna Honolulu turismisoonel Waikikis. Üheskoos õpime tundma nii looduse ilu kui Hawaii saarte maagilist väge ning oma teekonnal kohtume ekstsentrilise vanamehe Pauli, päikest vihkava Sonny ja mitme teise huvitava karakteriga. Ahjaa, kõige selle kõrval tuleb ka tööl käia ja tänavatel korda valvata. Kuidas? Siin aitab aloha!
256 pages, Paperback
Published January 22, 2025
2 people are currently reading
39 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
Read
February 4, 2025See pikalt oodatud Hawaii. Mu meelest viimaste aastate sots.meedia küsitlused näitasid Hawaiid pidevalt Minu-sarja soovinimekirja eesotsas. Nüüd siis, pärast mitut last ja mitut muud saavutust hiljem, on autor selle valmis saanud.
Autor läheb Hawaiile 2013. aastal, nautima viimaseid vabaduseriismeid, sest noh, 2013 usuti veel, et kraadile taskus järgnevad kodu, pere, lapsed ja kuude kaupa mööda ilma jõlkumistel on kriips peal. Täna me teame, et lapsepõlv kestab ju vähemalt 40. eluaastani ja sünnitavad ka viiekümnesed, ja meestel, noh nendel pole sedagi piiritähist ees.
Igatahes. Noored lähevad (kaks), elavad kolmeteistkümnekesi kahetoalises korteris (mul hakkasid ainuüksi mõttest juba kõht ja kõrvad valutama), vaimustuvad (päike, mäed, vesi), otsivad tööd (naada, Fedja, naada), leiavad tööd (flaierite jagamine, turvamees), matkavad, vaatavad ringi, pidutsevad, töötavad palju. Nagu ikka.
Veider seda küll öelda, ent kõige huvitavam oligi vist see turvamehe osa. Nende hingeellu pole ju palju saanud süüvida. Lisaks annab see natukenegi kokkupuutepunkte kohalikega. Kui tuli raamatu lõpuosas see ringi trippimise osa, siis seal oli muidugi tipi-Jason tegija. Tegelikult ma mõtlen, et kui Silver oleks ette teadnud, et kunagi kord raamat sünnib, siis oleks ta ilmselt sinna ikkagi pikemalt sohvasurfile jäänud, mitte pärast esimest ööd põgenenud. Kahju, väga kahju, kui palju väärt materjali jäi saamata.
Lugedes kummitas mul kogu aeg peas üks mõte, või küsimus, kui täpne olla. Lõpus tuleb sellele ka vastus, aga jah, see lugemisaegne paine oli tore. Kas see tekib kõigil, ei tea.
Autor läheb Hawaiile 2013. aastal, nautima viimaseid vabaduseriismeid, sest noh, 2013 usuti veel, et kraadile taskus järgnevad kodu, pere, lapsed ja kuude kaupa mööda ilma jõlkumistel on kriips peal. Täna me teame, et lapsepõlv kestab ju vähemalt 40. eluaastani ja sünnitavad ka viiekümnesed, ja meestel, noh nendel pole sedagi piiritähist ees.
Igatahes. Noored lähevad (kaks), elavad kolmeteistkümnekesi kahetoalises korteris (mul hakkasid ainuüksi mõttest juba kõht ja kõrvad valutama), vaimustuvad (päike, mäed, vesi), otsivad tööd (naada, Fedja, naada), leiavad tööd (flaierite jagamine, turvamees), matkavad, vaatavad ringi, pidutsevad, töötavad palju. Nagu ikka.
Veider seda küll öelda, ent kõige huvitavam oligi vist see turvamehe osa. Nende hingeellu pole ju palju saanud süüvida. Lisaks annab see natukenegi kokkupuutepunkte kohalikega. Kui tuli raamatu lõpuosas see ringi trippimise osa, siis seal oli muidugi tipi-Jason tegija. Tegelikult ma mõtlen, et kui Silver oleks ette teadnud, et kunagi kord raamat sünnib, siis oleks ta ilmselt sinna ikkagi pikemalt sohvasurfile jäänud, mitte pärast esimest ööd põgenenud. Kahju, väga kahju, kui palju väärt materjali jäi saamata.
Lugedes kummitas mul kogu aeg peas üks mõte, või küsimus, kui täpne olla. Lõpus tuleb sellele ka vastus, aga jah, see lugemisaegne paine oli tore. Kas see tekib kõigil, ei tea.
May 21, 2025
Ma panin kõigest 4 punkti ainult sellepärast, et raamatu tegevus on toimunud tegelikult aastal 2013, ehk et info on päris vana. Jah, need vaatamisväärsused ei ole ilmselt muutunud. Kuid kindlasti toidukohtade soovitused enam ei päde.
Raamat sattus mulle lugemisele, kuna paar viimast aastat olen mõelnud, et tahaks uuesti Havai saartele tagasi ning viimane aasta olen sellest ka valjult jahuma hakanud.
Nimelt olen varasemalt kahel korral Havai saartel käinud ning pilte vaadates selgus, et just aastatel 2011 ja 2013. Ehk et ise aeg kattub raamatus kirjeldatuga.
Lugemisisu tekitas nostalgia, sest ka mulle meeldis seal väga ja nii tahtsin näha, kuulda, lugeda teise inimese muljeid :)
Kommuuni elu ma ei ole elanud, aga muud osas muljed kattuvad. Mulle üldse meeldivad igasugused saared ja veel punkti i-le panevad vulkaanilise saared. Neis on see miski, mida sõnadesse panna on keeruline.
Silveri lugu on huvitav ja taaselustas mälestused veel suuremas mahus. Kahju ainult, et nende lugu lõppes just nii nagu lõppes. Mõtlesin juba algul kohe, er mis põhjusel see lugu nii vana on ning lõpus jäi üles küsimus, et kas just seetõttu.
PS! Shaved-ice sai meil proovitud ja no tol korral ei osanud sellest küll miskit arvata :D Kahtlen, et ka nüüd pakuks see huvi :D :D 🤣
PPS! Mulle oleks meeldinud kui saarestikust oleks räägitud kui Havai ning kui konkreetselt Big Island'ist rääkida, et see on Hawaii. Jah, ka nii oli korrektne, aga on keeruline eristada, kas praegu on juttu saarestikust või saarest.
Mõned nopped:
Oahul Lanikai rand - kõige ilusam, lausa hingematvalt ilus. lk 63
Giovanni's Shrimp Truck - food truck
Koko Crater Trail - (seal me vist tegelikult isegi käisime, liiprid on kuidagi tuttavad).
Kailua - Oahul.
Raamat sattus mulle lugemisele, kuna paar viimast aastat olen mõelnud, et tahaks uuesti Havai saartele tagasi ning viimane aasta olen sellest ka valjult jahuma hakanud.
Nimelt olen varasemalt kahel korral Havai saartel käinud ning pilte vaadates selgus, et just aastatel 2011 ja 2013. Ehk et ise aeg kattub raamatus kirjeldatuga.
Lugemisisu tekitas nostalgia, sest ka mulle meeldis seal väga ja nii tahtsin näha, kuulda, lugeda teise inimese muljeid :)
Kommuuni elu ma ei ole elanud, aga muud osas muljed kattuvad. Mulle üldse meeldivad igasugused saared ja veel punkti i-le panevad vulkaanilise saared. Neis on see miski, mida sõnadesse panna on keeruline.
Silveri lugu on huvitav ja taaselustas mälestused veel suuremas mahus. Kahju ainult, et nende lugu lõppes just nii nagu lõppes. Mõtlesin juba algul kohe, er mis põhjusel see lugu nii vana on ning lõpus jäi üles küsimus, et kas just seetõttu.
PS! Shaved-ice sai meil proovitud ja no tol korral ei osanud sellest küll miskit arvata :D Kahtlen, et ka nüüd pakuks see huvi :D :D 🤣
PPS! Mulle oleks meeldinud kui saarestikust oleks räägitud kui Havai ning kui konkreetselt Big Island'ist rääkida, et see on Hawaii. Jah, ka nii oli korrektne, aga on keeruline eristada, kas praegu on juttu saarestikust või saarest.
Mõned nopped:
Oahul Lanikai rand - kõige ilusam, lausa hingematvalt ilus. lk 63
Giovanni's Shrimp Truck - food truck
Koko Crater Trail - (seal me vist tegelikult isegi käisime, liiprid on kuidagi tuttavad).
Kailua - Oahul.
February 23, 2025
Tegemist on küll lihtsalt ühe reisipäevikuga, aga kenasti loetav ja kui peaks sinnakanti reisima, saaks siit omajagu häid vihjeid, kuhu minna.
January 23, 2025
Vaatasin kirjastuse postkasti, see oli aastal 2018, kui meil oli Hawaiii proovitööde konkurss ja mina kirjutasin, et Silveri tekst meenutab mulle ”Minu Norra” autori käekirja. Mõlemad on ju haritud, magistrikraadide ja huumorisoontega mehed, mis seal imestada. ”Rõõmuga lööme kuldmedali Silveri rinda!” Nii me oma tookordse konkursi lõpetasime.
Aga siis möödusid aastad ja meil oli juba lootus kadunud, et Silver selle loo üldse kunagi valmis saab, sest... midagi juhtus, millest ka raamatu lõpupeatükk kõneleb, ja võimalik, et tal oli kirjutamisega seoses teatud emotsionaalne blokk (rohkem ma ei ütle, see võiks lugemismõnu rikkuda). Aga igatahes valmis see raamat lõpuks sai. Aitäh! Hea seiklus ja mõnusa sulega kirja pandud.
Raamat algab üleväsinud ja üleõppinud tudengitega, kuidas nad – Ave ja Silver – venivad Tartu Toomemäest üles Ameerikasse kutsuvasse infotundi. Olin hiljuti lugenud Peep Vainu vintsutustest 1990ndate USA raamatumüügisektis ja oli eelaimdus, et ”mis jamasse need noored end nüüd mässivad”. Silveril on ka oskus natuke pahaendelist meeleolu tekitada! Igal juhul mässivad noored end tudengite töö-ja-puhkeviisa abil Oahu saarele kolmetoalisesse akendeta (aga laskeavadega) korterisse, kus elab korraga 13 (kolmteist!) noort eestlast, nii et magatakse üksteise kõrval põrandal. Nad õpivad kiirelt tundma Ameerika nippe, näiteks seda, et Walmarti saab kõike tagastada, nii et matkavarustuse viivad pärast matkamist poodi tagasi. Nad korraldavad ja ootavad oma paberivärki ja teevad esialgu illegaalset tööd, näiteks flaierijagamist tänaval (huvitav, et neil ei tulnud pähe flaiereid lihtsalt ära visata). Siis saab Silver paberid korda ja ametliku töökoha: temast saab asendusturvamees erinevatel objektidel alates turust ja lõpetades luksuselamutega. Lehekülgedel on ka vähemasti kaks mõrvatööd ja üks, hm, peaaegu-pangarööv. Vähemasti Silveri peas.
Igal juhul on raamatu Oahu-saare osa täiega kaasahaarav. Igapäevane lihtne elu, kommuunkorteri olme, kentsakad kolleegid. Kui see aeg läbi saab, lendavad Ave ja Silver edasi naabersaarele Mauile ja sealne turistlik ülevaade pole mulle enam nii huvitav. Samas on just Mauile saabudes üle elatud öö üks paremaid stseene kogu raamatus. Olen ikka mõelnud, kuidas inimesed julgevad diivanisurfimisel osaleda. Kust nad teavad, et nad sarimõrvari otsa ei satu? Ma rohkem juhtunut ei kirjelda...
Hawaiil ma ise käinud ei ole, aga tundsin mitmel pool muidugi ära seda USA-d, kus minagi elanud olen. Kus maailmas veel võiks juhtuda, et ettekandja jookseb järele ja nõuab jootraha juurde, sest liiga vähe oli jäetud? Mina teist sellist maailma maad ei tea. Ja ega vist ole ka teist sellist riiki, kus keegi saaks rikkaks kaaskodanikke trikitades ja siis kohtusse kaevates. Jah, see oli ka minu Ameerika.
Kui midagi Silveri loole ette heita, siis ma oleks tahtnud natukene rohkem põliselanike kohta teada saada. Animistlik usk ja pühad koopad, põrnitsevad pilgud turistide poole – sellised kõrvalteemad siinseal jooksid ja huvi tekitasid. Kui palju neid üldse alles on? Kas kohalikud soovivad olla havai pärismaalaste geenikandjad, on nad selle üle uhked? Eelmisel kuul ilmunud ”Minu Kanaarides” oli juttu guantšede väljasuremisest ja geeniuuringutest, just seepärast mõtlengi ka Hawaiile selles kontekstis. Samas, Silver on välja noppinud huvitavaid teadmiskilde küll. Tuhandete miilide kaugusel asuvate teiste Polüneesia saartega (Fidžiga, Tahitiga...) olla havai keelel väga palju sarnasusi. Vägev! Järelikult oskasid need ammused rahvad läbida tuhandeid miile merel, kuidas iganes nad seda tegid. Ja omamoodi müstline on see, et Silver avastas havai ja eesti keeles sarnaseid sõnu, näiteks ”ahi” tähendab seal tuld.
Aga siis möödusid aastad ja meil oli juba lootus kadunud, et Silver selle loo üldse kunagi valmis saab, sest... midagi juhtus, millest ka raamatu lõpupeatükk kõneleb, ja võimalik, et tal oli kirjutamisega seoses teatud emotsionaalne blokk (rohkem ma ei ütle, see võiks lugemismõnu rikkuda). Aga igatahes valmis see raamat lõpuks sai. Aitäh! Hea seiklus ja mõnusa sulega kirja pandud.
Raamat algab üleväsinud ja üleõppinud tudengitega, kuidas nad – Ave ja Silver – venivad Tartu Toomemäest üles Ameerikasse kutsuvasse infotundi. Olin hiljuti lugenud Peep Vainu vintsutustest 1990ndate USA raamatumüügisektis ja oli eelaimdus, et ”mis jamasse need noored end nüüd mässivad”. Silveril on ka oskus natuke pahaendelist meeleolu tekitada! Igal juhul mässivad noored end tudengite töö-ja-puhkeviisa abil Oahu saarele kolmetoalisesse akendeta (aga laskeavadega) korterisse, kus elab korraga 13 (kolmteist!) noort eestlast, nii et magatakse üksteise kõrval põrandal. Nad õpivad kiirelt tundma Ameerika nippe, näiteks seda, et Walmarti saab kõike tagastada, nii et matkavarustuse viivad pärast matkamist poodi tagasi. Nad korraldavad ja ootavad oma paberivärki ja teevad esialgu illegaalset tööd, näiteks flaierijagamist tänaval (huvitav, et neil ei tulnud pähe flaiereid lihtsalt ära visata). Siis saab Silver paberid korda ja ametliku töökoha: temast saab asendusturvamees erinevatel objektidel alates turust ja lõpetades luksuselamutega. Lehekülgedel on ka vähemasti kaks mõrvatööd ja üks, hm, peaaegu-pangarööv. Vähemasti Silveri peas.
Igal juhul on raamatu Oahu-saare osa täiega kaasahaarav. Igapäevane lihtne elu, kommuunkorteri olme, kentsakad kolleegid. Kui see aeg läbi saab, lendavad Ave ja Silver edasi naabersaarele Mauile ja sealne turistlik ülevaade pole mulle enam nii huvitav. Samas on just Mauile saabudes üle elatud öö üks paremaid stseene kogu raamatus. Olen ikka mõelnud, kuidas inimesed julgevad diivanisurfimisel osaleda. Kust nad teavad, et nad sarimõrvari otsa ei satu? Ma rohkem juhtunut ei kirjelda...
Hawaiil ma ise käinud ei ole, aga tundsin mitmel pool muidugi ära seda USA-d, kus minagi elanud olen. Kus maailmas veel võiks juhtuda, et ettekandja jookseb järele ja nõuab jootraha juurde, sest liiga vähe oli jäetud? Mina teist sellist maailma maad ei tea. Ja ega vist ole ka teist sellist riiki, kus keegi saaks rikkaks kaaskodanikke trikitades ja siis kohtusse kaevates. Jah, see oli ka minu Ameerika.
Kui midagi Silveri loole ette heita, siis ma oleks tahtnud natukene rohkem põliselanike kohta teada saada. Animistlik usk ja pühad koopad, põrnitsevad pilgud turistide poole – sellised kõrvalteemad siinseal jooksid ja huvi tekitasid. Kui palju neid üldse alles on? Kas kohalikud soovivad olla havai pärismaalaste geenikandjad, on nad selle üle uhked? Eelmisel kuul ilmunud ”Minu Kanaarides” oli juttu guantšede väljasuremisest ja geeniuuringutest, just seepärast mõtlengi ka Hawaiile selles kontekstis. Samas, Silver on välja noppinud huvitavaid teadmiskilde küll. Tuhandete miilide kaugusel asuvate teiste Polüneesia saartega (Fidžiga, Tahitiga...) olla havai keelel väga palju sarnasusi. Vägev! Järelikult oskasid need ammused rahvad läbida tuhandeid miile merel, kuidas iganes nad seda tegid. Ja omamoodi müstline on see, et Silver avastas havai ja eesti keeles sarnaseid sõnu, näiteks ”ahi” tähendab seal tuld.
March 18, 2025
Tore, kiire lugemine oli.
Eriti meeldis mulle Maui saar, natuke nârvikôdi tekitav Jason, soome vanaprouaga kokku jooksmine,
Guugeldamine oli siin suureks abiks, Nakalele Blowhole,kus lained lâbi váikse koopa lakke aja jooksul uuristanud augu kaudu vôimsa purskega suure joa ôhku pillub. Imeline ja mitmekesine loodus on esimene mârksôna mis vôlub. Ma polnud kuulnud Lahaina 2023 a pôlengust mitte kui midagi ning oli pâris kurb vaatepilt, kus terve linn maha pôles.
Kilpkonnadega koos ujumine vôib vâga vôimas olla.
Eks ka turvamehe ametist oli pônevaid lugusid.
Raamatu alguse kommuuni elu pani natuke silmi pööritama aga 4* hea meelelahutuse ja selle eest, et tekkis suurem huvi mône koha vastu
Eriti meeldis mulle Maui saar, natuke nârvikôdi tekitav Jason, soome vanaprouaga kokku jooksmine,
Guugeldamine oli siin suureks abiks, Nakalele Blowhole,kus lained lâbi váikse koopa lakke aja jooksul uuristanud augu kaudu vôimsa purskega suure joa ôhku pillub. Imeline ja mitmekesine loodus on esimene mârksôna mis vôlub. Ma polnud kuulnud Lahaina 2023 a pôlengust mitte kui midagi ning oli pâris kurb vaatepilt, kus terve linn maha pôles.
Kilpkonnadega koos ujumine vôib vâga vôimas olla.
Eks ka turvamehe ametist oli pônevaid lugusid.
Raamatu alguse kommuuni elu pani natuke silmi pööritama aga 4* hea meelelahutuse ja selle eest, et tekkis suurem huvi mône koha vastu
July 25, 2025
Milline seiklus! Mõnus eskapism sõprade kommuuniga sooja päikese alla nii nagu ainult tudengipõlves võimalik. Paneb mõtlema, et tahaks ka enda seiklusi nii raamatust lugeda.
Igas veidi biograafilises raamatus küsin, kas teised tegelased mäletavad asju samamoodi. Teades Silverit (ja Silverist), siis ta oli arvatavasti veelgi rohkem abivalmis, heasoovlik ja toetav, kui lehekülgedele jõudis.
Igas veidi biograafilises raamatus küsin, kas teised tegelased mäletavad asju samamoodi. Teades Silverit (ja Silverist), siis ta oli arvatavasti veelgi rohkem abivalmis, heasoovlik ja toetav, kui lehekülgedele jõudis.
Displaying 1 - 6 of 6 reviews