Maailm 2050: mis meid võib oodata ees?

by Neeme Raud (Compiler), Inge Pitsner (Editor), Marju Lauristin

"Tulevikku on raske, kohati võimatugi ennustada. Eriti ajal nagu nüüd, mil maailm on sattunud paljude kriiside keeristormi. Lisaks sõdadele ja ebastabiilsusele tuleb tegeleda ka kliimaprobleemidega, tehisaru üha tugevneva positsiooniga inimeste elus, sündide arvu vähenemise ja rahvastiku vananemisega paljudes arenenud riikides, k.a Eestis. Mis kõige selle taustal saab meie Eestist ja maailmast 25 aasta pärast? Arutame seda Eesti juhtivate mõtlejatega. Raamat peaks pakkuma mõtlemisainet kõigile, sest meid kõiki ju huvitab, mis saab edasi. Kuidas me – ja mina – hakkama saame? Kuidas maandada hirme, mis viimastel aastatel meie mõtetesse on imbunud? Konkreetseid vastuseid ongi raske anda, küll aga pakub raamat rea visioone selle kohta, mis võib ees oodata.

205 pages, Paperback

Published January 1, 2024

Reviews

[Elisabeth Tiidelepp]

huvitavaimad olid Jaan Aru, David Vseviovi ja Jonatan Vseviovi intervjuud.
mõned hästi toredad ja värsked vaatenurgad, mõned väga äraleierdatud mõtted.
mõnes kohas tekkis küsimus, kas oleks saanud rohkem sisutoimetust teha, kuna kordused tekkisid. samas ma hindan seda pärisvestluse maiku (kus teemad ja peaaegu samad mõttedki korduvad) ja seega ei suuda otsustada

[Teele · Rating 4 out of 5]

Huvitav oli lugeda, kuidas targad inimesed mõtestavad tulevikku, põimides seda osavalt minevikuseostega.
Lemmikintervjuud olid minu jaoks Eesti ühe säravaima mõtleja Marju Lauristiniga, samuti meeste­arsti Margus Punabi ja ajaloolase David Vsevioviga.

[Simona Väär · Rating 3 out of 5]

Midagi väga uut ma sellest raamatust kaasa ei võtnud, aga ikkagi oli põnev lugeda eri valdkondade spetsialiste maailma tuleviku ennustamas, kommenteerimas.

Tarmo Soomere: "Jah, muidugi on elu Maal ju keeruline ja kallis, aga tuletame meelde, et see sisaldab iga-aastast reisi ümber Päikese."

Margus Punab: "Tunnistan, et ma ei vaata ka ühtegi uudistesaadet. Lehti loen, aga selektiivselt. Ma tõesti välistan võimalikult palju negatiivseid tegureid oma maailmas. Minu jaoks on aju number üks. Keha töötab nii kaua, kuni ajul on midagi teha, midagi, mille nimel toimida. Väga hea näide on üks mu väga ammune patsient. Operatsioon läks väga hästi ja ütlesime, et ta saab viiendal-kuuendal päeval koju. Õhtul sai ta teate, et tema kodumaja katus vajus sisse ja tema koer sai surma. Ja see mees ei läinud koju, vaid suri viie-kuue päeva pärast ära. Tal ei olnud enam millegi nimel elada, ei olnud kedagi, kelle eest hoolitseda.
See on tervise vaates väga-väga suur lisarisk, kui sul ei ole enam midagi huvitavat teha või sind pole enam kellegi või millegi jaoks vaja.
Miks on arstide oodatav eluiga kõrgem? Sellepärast, et meie tegevus on kogu aeg mõtestatud, me teeme midagi, mis on teistele inimestele kasulik. See aspekt – olla teistele kasulik – on väga oluline. Ma näen, et meil on järjest rohkem sotsiaalseid töökohti, eriti rigisüsteemis, kus inimesed ei saa tegelikult aru, miks nad seal on, ja see võib tekitada tugevat frustratsiooni, mis lõhub nende inimeste tervist.
(...)
Juba lähitulevikus peavad inimesed ka kauem tööl käima, enne kui saavad pensionile jääda. Neil on mure, kas nad ikka jaksavad. Nad ei tahaks elu lõpu poole inimvareks muutuda. Üks kõige tähtsamaid asju, millest meil on vaja aru saada, on see, et haigus on kumulatiivne protsess. Need haigused, millesse me haigestume 50-, 60-, 70-aastaselt, ei teki meil 50selt, 60selt, 70selt. Eluviis või muud välised ja sisemised tegurid on mõjutanud meie tervist kogu elu jooksul. Me sünnime siia maailma nii umbes 80 protsendise funktsionaalse reserviga ja kui selle reservi ära kulutame, siis jõuamegi nivoole, kus keha toimimine on häiritud ja mida me nimetame haiguseks. Mul on hea näide meeste kõige sagedasemate eriomaste haiguste, eesnäärmehaigusete vallast, mida tavamõistes peetakse 50+ haigusteks. Väga sageli käivituvad eesnäärmehaigused aga just seksuaalse aktiivsuse tipp-perioodil, vanuses 20-30 aastat."

[Martti · Rating 2 out of 5]

Lühike raamat lühikeste kiirete intervjuudega, mis rohkem või pigem vähem ennustavad kui lihtsalt iga spetsialist räägib natuke oma nurga alt. Minu jaoks põnevaim oli Tarmo Soomere. Ma ei üllataks, kui see on tegelikult lihtsalt kollektsioon päevalehest võetud ajaleheintervjuusid.

Naftas on peamiselt lühikeste ahelatega orgaanilised ained, mis polümeeritakse, et saada pikad ahelad, millest saab midagi teha. Meie põlevkivis on need pikad ahelad olemas - aga meie praegu kas põletame need ära või siis põlevkivist õli tootes lõhume need ära. Me peaksime oskama üles leida reaktsioonid, millega saab põlevkivi sees olevatest pikkade ahelatega orgaanilistest molekulidest teha midagi väärtuslikku. Korralik peremees ei vea asju edasi-tagasi, vaid püüab neist kohe midagi väärtuslikku teha. Metsa osas oleme juba sinna poole minemas. Aastasadu on ju puust välja võetud tselluloosikiud ja ligniin ära põletatud. Nüüd on jõutud nii kaugele, et ligniinist hakatakse otse midagi tegema. Energia säästmise seisukohalt on see fantastiline, kui kaks vaheastet ära jäetakse. Mõlema jaoks kulub ju energiat - nii polümeeride lõhkumiseks kui ka uuesti polümeriseerimiseks. Kui oskaksime neist vaheastmetest üle hüpata, võiksime olla tõelised võidumehed, sest selliste pikkade ahelatega orgaanilisi molekule ei ole kivisöes ega naftas. Tõenäoliselt on sellised oskused tulevikus meie konkurentsieelis. Küllap on aastaks 2050 tekkinud esimesed kui mitte päris tehased, siis katsetehased.