Kogu Iirise elu keerleb Instagrami ning sealt saadava tähelepanu ja tagasiside ümber. Juhuslik kohtumine Joonasega, kellel Iirise populaarsusest aimugi ei ole, paneb tüdruku mõtlema sellele, milline on tegelikult tema päris mina. Või mis on üldse päris mina maailmas, kus kõik kannavad maske, et näida ilusamad ja paremad, kui nad tegelikult on?
Lugu püüab leida vastust küsimustele – kui oluline on väline ilu ja teistele meeldimine ning kui kaugele on inimesed valmis minema teiste imetluse ja populaarsuse pärast ning kas see kõik üldse midagi väärt on.
Reeli Reinaus on üks mu lemmikuid Eesti kirjanikke ja ma ei tea, kuidas ma seda raamatut veel lugenud polnud.
Hea raamat, mida soovitaksin kindlasti noortele. Peatükid on lühikesed, mis teeb lugemise lihtsaks ja kiireks. Seda tüüpi raamat, mille lihtsalt võtad kätte ja loed ühe istumisega läbi. Mulle meeldis, et raamatusse oli põimitud Reeli Reinausile omaselt ka maagiat ja folkloori.
Muidugi ka kiidusõnad raamatu illustraatorile, sest need pildid olid tõesti ilusad ja andsid raamatule nii palju juurde.
Järjekordne raamat, millel on potentsiaali olla hea, aga suurema osa asjast see pani mind niimoodi silmi pööritama, et ma nägin peaaegu selja taha. See raamat tundus kohati nagu iseenda sisukokkuvõte. Nagu mis mõttes ma pean lugema raamatust sellist lauset: "Ta küsis igasuguseid küsimusi selle kohta, kuidas tüdruk metsa sai, kelle juures ta külas peatub, kus koolis ta käib, mis ta suveplaanid on ning muid selliseid asju" (lk 10-11). NING MUID SELLISEID ASJU????!??? Hallooo, miks peaks mina lugejana viitsima su raamatut lugeda, kui sa ei viitsi seda isegi kirjutada???? Tundub, et see raamat järgib pigem põhimõtet "tell, don't show". Ma olen niii pettunud. Ma nii väga tahtsin, et see mulle meeldiks. Illustratsioonid on muidugi megad, selle eest suur suur kiitus kunstnikule.
Algus oli igav. Minu jaoks muutus lugu loetavaks alles veidi pärast poolt raamatut. Illustratsioonid olid kenad ning peatükid head lühikesed, seetõttu oli ka lugemine ladus ja kiire.