What do you think?
Tantsi tolm põrandast
Algul on tuba. Siis läheb uks lahti.
Üks laps istub vanavanaema toas. Sammhaaval õpib ta tundma iseennast ja aega. Üks naine kõnnib oma teed. Ta otsib, kahtleb, tantsib.
Kust tuleb jõud, on see hinges või kehas? Kus on kodu, on see kohas või keeles või inimeses?
„Tantsi tolm põrandast“ on lugu vabadusest ja elujõust, selles põimuvad arstiteadus ja looduseusk, leinad ja tervenemised, piirilkõnd kahe maa ja keele vahel.
Kairi Look (snd 1983) on varem kirjutanud peamiselt lastele. „Tantsi tolm põrandast“ on tema esimene romaan täiskasvanutele.
Üks laps istub vanavanaema toas. Sammhaaval õpib ta tundma iseennast ja aega. Üks naine kõnnib oma teed. Ta otsib, kahtleb, tantsib.
Kust tuleb jõud, on see hinges või kehas? Kus on kodu, on see kohas või keeles või inimeses?
„Tantsi tolm põrandast“ on lugu vabadusest ja elujõust, selles põimuvad arstiteadus ja looduseusk, leinad ja tervenemised, piirilkõnd kahe maa ja keele vahel.
Kairi Look (snd 1983) on varem kirjutanud peamiselt lastele. „Tantsi tolm põrandast“ on tema esimene romaan täiskasvanutele.
168 pages, Paperback
Published January 1, 2025
About the author
Kairi Look
18 books172 followersKairi Look is an Estonian writer. Her children's books have been awarded and translated to many languages.
In 2025 her debut novel "Dance the Dust from the Floor" was published which examines the spaces and boundaries of a childhood and a generation in the crumbling society of the 1980s and newly independent Estonia, and is boldly exploratory in form. It earned Look the title of Writer of the Year and two best novel awards by the biggest bookstore chains in Estonia.
She has also written short stories and received the annual prize of the magazine Looming for her first short story Relapse. She has translated literature from Dutch to Estonian and co-authored Estonian language and literature coursebooks for the elementary school.
In 2025 her debut novel "Dance the Dust from the Floor" was published which examines the spaces and boundaries of a childhood and a generation in the crumbling society of the 1980s and newly independent Estonia, and is boldly exploratory in form. It earned Look the title of Writer of the Year and two best novel awards by the biggest bookstore chains in Estonia.
She has also written short stories and received the annual prize of the magazine Looming for her first short story Relapse. She has translated literature from Dutch to Estonian and co-authored Estonian language and literature coursebooks for the elementary school.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 138 reviews
February 1, 2025
⭐️⭐️⭐⭐⭐️⭐️ / viiepallisüsteemis
Ma ju ootasin seda raamatut ja ma ka olin valmis, et siit juba lati alt läbi jooksmist ei tule, ent siiski... s e l l e k s ma valmis ei olnud. Mis tõestab veel kord, et hääl määrab põhilise. Jah, on lugu (mis on siin täielik maiuspala). Jah, loeb õige doseerimine (vähem on rohkem). Aga hääl, ka see peab olema õige valitud. Halloo, ma ütlesin "õige valitud", mitte uus leiutatud.
On Tüdruk ja on Vanaema, nende ühine väike maailm, mis tehakse teineteise abil suure(ma)ks. Vanaema kaudu tulevad lähemale olnud ajad, loodustarkus, pärimus, Tüdruku kaudu toast väljapoole jääv maailm. Edasi tuleb kool ja Vanaema surm, põnevalt lülitub loosse ka ühiskonnas toimuv, Eesti vabanemine, uued ajad. Aga Tüdruku, nüüd küll juba Neiu ja Noore Naise maailm, see aina kasvab ja laieneb, tuleb veel leina, tuleb armastus... ja palju küsimusi, küsimusi kodust ja keelest ja korduvusest ja... Siin on nii palju, millele mõelda ja mida üksiti lahti harutada. Näiteks tantsust ma ei jõudnudki ju rääkida. Sõnaga, rikas raamat.
Ma armastan seda raamatut. Punkt.
PS. Ma loodan, tõesti loodan, et see ilmub kord ka kõvakaanelise väljaandena, sest see praegune LR on mul käekotis juba õige pehmeks muutunud.
Ma ju ootasin seda raamatut ja ma ka olin valmis, et siit juba lati alt läbi jooksmist ei tule, ent siiski... s e l l e k s ma valmis ei olnud. Mis tõestab veel kord, et hääl määrab põhilise. Jah, on lugu (mis on siin täielik maiuspala). Jah, loeb õige doseerimine (vähem on rohkem). Aga hääl, ka see peab olema õige valitud. Halloo, ma ütlesin "õige valitud", mitte uus leiutatud.
On Tüdruk ja on Vanaema, nende ühine väike maailm, mis tehakse teineteise abil suure(ma)ks. Vanaema kaudu tulevad lähemale olnud ajad, loodustarkus, pärimus, Tüdruku kaudu toast väljapoole jääv maailm. Edasi tuleb kool ja Vanaema surm, põnevalt lülitub loosse ka ühiskonnas toimuv, Eesti vabanemine, uued ajad. Aga Tüdruku, nüüd küll juba Neiu ja Noore Naise maailm, see aina kasvab ja laieneb, tuleb veel leina, tuleb armastus... ja palju küsimusi, küsimusi kodust ja keelest ja korduvusest ja... Siin on nii palju, millele mõelda ja mida üksiti lahti harutada. Näiteks tantsust ma ei jõudnudki ju rääkida. Sõnaga, rikas raamat.
Ma armastan seda raamatut. Punkt.
PS. Ma loodan, tõesti loodan, et see ilmub kord ka kõvakaanelise väljaandena, sest see praegune LR on mul käekotis juba õige pehmeks muutunud.
July 22, 2025
Algus, see vanaema ja lapsepõlve osa väga meeldis. A siis suri vanaema ära (sorry, spoiler alert) ja kogu tekst läks jube poeetiliseks ja meditsiiniliseks ja mul sai lihtsalt kannatus ka otsa. Ühesõnaga, esimest poolt raamatust täiega soovitan.
February 9, 2025
Napis ja poeetilises keeles, ilmselt autobiograafilise taustaga. Teksti struktuur on lühilauseline, tihti väljajätteline ning suunab lugejat kaasa mõtlema. Eent nende nappide vahenditega pannakse sõnad imelise meisterlikkusega kandma tundeid, mõtteid, aistinguid. Autori detailitaju on tõepoolest imetlusväärne ning tulemuseks on tundlikkuse, tugevuse ja õrnuse kaunis ning keerukas lõim.
(Aga ma olen üsna kindel, et peagi ilmub mõni arvustus, milles seda raamatut nimetatakse naiskirjanduseks.)
(Aga ma olen üsna kindel, et peagi ilmub mõni arvustus, milles seda raamatut nimetatakse naiskirjanduseks.)
February 4, 2025
Milline lõõm ja lainetus tüüne pinna all! Sõnade, emotsioonide ja aistingute voogamine. Ja vanaemad, vanaemad on üle kõige ja kindel pind kõige all. Lihtsa lugeja kiidusõnad jäävad siin mannetuks. Loetagu!
August 26, 2026
Dancing the Dust off the Floor
A review of the Varrak hardcover (November 7, 2025) of the original Kultuurileht SA Loomingu Raamatukogu paperback (January, 2025).
Tantsi tolm põrandast [Estonian: Dance the Dust off the Floor] is the extremely popular first adult novel by children's book author Kairi Look. It won several 2025 Literary Awards in Estonia including a Writer of the Year Award. After selling out its Loomingu Raamatukogu paperback edition it has had a rare hardcover re-issue by Varrak Publishers. I managed to source both the new hardcover and an eBook of its original edition.
The book is not specifically dated, but there is enough information in it to suggest that it is a semi-autobiographical fiction of Kairi Look's (1983-) own early life and later higher schooling, before becoming an author. The most charming section is Part I of IV which is approximately half of the book. It consists of vignettes of a young girl with her mother and father, but primarily with her "grandmother" (actually her great-grandmother, but that wording would have been too unwieldy to keep repeating). That period is concurrent with Estonia regaining independence from Russian Occupation in 1991 and various events and incidents such as the introduction of the new Estonian currency hint at that.
That Part I contains the often innocent and naive questioning by the child about the workings of the world, life and death and such. Very often the subject turns to dancing games and that subject even returns in flashbacks later in the book e.g. the excerpt above is actually from one of the concluding chapters, I selected it because it contains the phrase closest to the title.
The later sections are about the young woman and her schooling in physiotherapy and medical science (which Kairi Look studied and worked at (perhaps still does?) before becoming a children's book author). The latter half may not be quite as engaging as the first half. The memories of the grandmother return periodically though and it was still enough to win me over to a 5 star rating. I am of course biased due to my Estonian heritage and predilection for music and song-related stories.
I read Tantsi tolm põrandast in the original Estonian, but did translate extended sections of it into English along the way in order to attempt to understand the nuances.
Footnote
* Translated from the Estonian original:
Trivia and Links
The grandmother's singing consists of a few lines excerpted from a much longer Kadripäev / St. Catherine's Day regisong/runosong Kadrisandi laul (Kadri Beggar's Song). The Katri/Kadri songs were sung by the alms beggars on the eve of Kadripäev / St. Catherine's Day towards the end of November. The Kadrisants (Kadri Beggars) would go door to door begging for treats in exchange for a song or dance. Read more about Estonian St. Catherine's Day customs here and here.
The Kadri beggars are usually young girls in white costumes. Image sourced from the link above.
Soundtrack
The Lepaseree band perform a contemporary folk arrangement of the Estonian Tantsi, Katri! (Dance, Katri!) song again using excerpts from the lengthy original folksong material. You can listen to their version on YouTube here or on Soundcloud here. There does not appear to be a posting on Spotify.
A review of the Varrak hardcover (November 7, 2025) of the original Kultuurileht SA Loomingu Raamatukogu paperback (January, 2025).
I grab the hem of my dress and twirl. Grandma's cupboard is right there along with the table and the table's edge, but that's nothing to worry about, I spin around and Grandma sings and taps her foot on the floor, Dance, Katri. I spin faster, Dust falls on the apron, Katri, grandma sings, I spin, Dust is on the scarf, Katri, I spin, Fog is over the moon, Katri, grandma sings, I spread my arms wide, I spin with full force and grandma sings, Dance, Katri, she sings, Dance, Katri, pound the dust off the floor, she sings, Dance, Katri!*
Tantsi tolm põrandast [Estonian: Dance the Dust off the Floor] is the extremely popular first adult novel by children's book author Kairi Look. It won several 2025 Literary Awards in Estonia including a Writer of the Year Award. After selling out its Loomingu Raamatukogu paperback edition it has had a rare hardcover re-issue by Varrak Publishers. I managed to source both the new hardcover and an eBook of its original edition.
The book is not specifically dated, but there is enough information in it to suggest that it is a semi-autobiographical fiction of Kairi Look's (1983-) own early life and later higher schooling, before becoming an author. The most charming section is Part I of IV which is approximately half of the book. It consists of vignettes of a young girl with her mother and father, but primarily with her "grandmother" (actually her great-grandmother, but that wording would have been too unwieldy to keep repeating). That period is concurrent with Estonia regaining independence from Russian Occupation in 1991 and various events and incidents such as the introduction of the new Estonian currency hint at that.
That Part I contains the often innocent and naive questioning by the child about the workings of the world, life and death and such. Very often the subject turns to dancing games and that subject even returns in flashbacks later in the book e.g. the excerpt above is actually from one of the concluding chapters, I selected it because it contains the phrase closest to the title.
The later sections are about the young woman and her schooling in physiotherapy and medical science (which Kairi Look studied and worked at (perhaps still does?) before becoming a children's book author). The latter half may not be quite as engaging as the first half. The memories of the grandmother return periodically though and it was still enough to win me over to a 5 star rating. I am of course biased due to my Estonian heritage and predilection for music and song-related stories.
I read Tantsi tolm põrandast in the original Estonian, but did translate extended sections of it into English along the way in order to attempt to understand the nuances.
Footnote
* Translated from the Estonian original:
Ma võtan kleidisabast ja teen enese ümber ringi. Vanaema kapp on siinsamas ja laud ja lauaserv, aga sellest pole midagi, ma keerutan ja vanaema laulab ja põrutab jalga vastu maad, tantsi, katri. Ma keerutan kiiremini, põrmu heidab põlle peale, katri, laulab vanaema, ma keerutan, tolmu kaelaräti peale, katri, ma keerutan, udu uue kuukirja, katri, laulab vanaema, ma ajan käed laiali, keerutan täie hooga ja vanaema laulab, tantsi, katri, laulab ta, tantsi, katri, põruta tolm põrandast, laulab ta, tantsi, katri!
Trivia and Links
The grandmother's singing consists of a few lines excerpted from a much longer Kadripäev / St. Catherine's Day regisong/runosong Kadrisandi laul (Kadri Beggar's Song). The Katri/Kadri songs were sung by the alms beggars on the eve of Kadripäev / St. Catherine's Day towards the end of November. The Kadrisants (Kadri Beggars) would go door to door begging for treats in exchange for a song or dance. Read more about Estonian St. Catherine's Day customs here and here.
The Kadri beggars are usually young girls in white costumes. Image sourced from the link above.
Soundtrack
The Lepaseree band perform a contemporary folk arrangement of the Estonian Tantsi, Katri! (Dance, Katri!) song again using excerpts from the lengthy original folksong material. You can listen to their version on YouTube here or on Soundcloud here. There does not appear to be a posting on Spotify.
March 4, 2025
Ma isegi ei tea, kust alustada… Võtsin raamatu ilmselt kõrgete arvustuste ja kiituste tõttu. Ja ikkagi autori esimene raamat täiskasvanud lugejale. Ühesõnaga (või päris mitmega) ma süüdistasin ennast terve lugemise vältel küll sellega, et olen rumal, ei saa aru, ei tunne kunsti ka siis, kui see mu ette laiali on laotatud. Kõik teised kiidavad taevani ja sealt edasi - mis mul viga on, et ma seda ilu ei näe… Meeldetuletus endale - jäta pooleli, punnitada ei ole mõtet. Ei olnud minu teetass. Kohe üldse
February 8, 2025
Ma tahaks, nagu ikka, panna punkti kuhugi poole peale. 4,5 näiteks. Aga siis on küsimus, kuhu see siinses keskkonnas panna: kas 4 või 5. Alati keeruline valik.
See raamat koosneb kolmest osast, milles peategelast kutsutakse vastavalt "laps", "ta" ja "sa". Kuna tegu on autobiograafilise teosega sümboliseerib see siis tegelase lähedust autorile enesele. Samas ma pean ütlema, et puht eesti keele toimimisloogika kohaselt (vähemalt minu jaoks) sobib pidev sõna "laps" kordamine väga hästi, kuid "ta" ja eriti "sa" muutub kiirelt kriipivaks ja üleliigseks. Oleks ehk pidanud ära jätma.
Esimene osa raamatust on nagu Tove Janssoni "Suveraamat", mis on üks mu (viimase aja) lemmikuid. Tovele viidatakse tegelikult läbi terve romaani, kuid paralleel "Suveraamatuga" on ilmselge: mõlemas on laps ja on vanema, kes justkui elaksid kusagil enda pool mängulises, pool unenäolises, pool muinasjutulises maailmas. Lapspõlv ongi selline. Selles maailmas on ka ema ja isa ja hiljem väikene vend ja riik, mis vaikselt iseseisvaks saab. Vanaema on vana ja elutarkust täis. See raamat kõnetas mind väga ja ma julgeksin lausa väita, et veidi enamgi kui Tove oma. Kogu see rahvakultuurne ja looduslik taust on ju lähedasem.
Ja siis, kusagil raamatu poolepeal, sureb vanaema ära. Lubades mahajääjatele pilvepiiril kohta hoida. Paneb koti tooli peale. Milline mõte!!!
Teine ja kõige lühem "ta" osa kajastab peategelase koolipõlve ning "sa" osa ülikooliõpinguid ja iseseisvumist. Ma ei tea, võib-olla on asi minus. Mina ei ole tüdruk või noor naine. Ehk suudan ennast elutarga vanaema ja lapselapse suhtesse sisse lugeda, kuid nood järgnevad küsimused jäävadki kuidagi kaugeks. Kindlasti on mingi osa tolles kauguses ka sellel, kui keskseid rolle mängivad tantsimine ja meditsiiniõpingud, mis taaskord minusse ei puutu (lapsena mängime kõik suhteliselt samu mänge). Tänu sellele muutub teksti killustatud ja hakitud lühilauseline struktuur, mis lapsepõlve puhul sobis imeliselt, kuidagi... ehk isegi tüütuks kohati. Eriti kui laused pidevalt algavad sa ja sa.
Peategelase ema lahkumine ja sellele järgnev lein on väga vahedad, väga isiklikud. Kuna olen seda kogenud, siis oskan taaskord leida üles paralleelid ja kattuvused. Lühilaused: "Lombid on jääs. Kirik on sama." Vahedus ja vahetus.
Ja tegelikult meeldis mulle ka üksinda saarel veedetud lõpp kuigi läks kohati väga metafüüsiliseks. Kas "Suveraamatu" tüdrukul oleks täiskasvanuks saades olnud samasugune periood? Ühesõnaga, minu jaoks on siin kaks raamatut: vanaema osa ning too teine. Vanaema osa on üdini nauditav, teine jätab kohati ükskõikseks ja libiseb mööda. Ausalt öeldes oli mul vanaema osa lugedes pidevalt hirm, et see mingil hetkel juhtub. Peaksin selle eest nelja panema, sest pigem kisub minu jaoks 4,5 pealt alla. Aga vanaema eest panen siiski viie. Aitäh.
"Siis hakkab lund sadama."
See raamat koosneb kolmest osast, milles peategelast kutsutakse vastavalt "laps", "ta" ja "sa". Kuna tegu on autobiograafilise teosega sümboliseerib see siis tegelase lähedust autorile enesele. Samas ma pean ütlema, et puht eesti keele toimimisloogika kohaselt (vähemalt minu jaoks) sobib pidev sõna "laps" kordamine väga hästi, kuid "ta" ja eriti "sa" muutub kiirelt kriipivaks ja üleliigseks. Oleks ehk pidanud ära jätma.
Esimene osa raamatust on nagu Tove Janssoni "Suveraamat", mis on üks mu (viimase aja) lemmikuid. Tovele viidatakse tegelikult läbi terve romaani, kuid paralleel "Suveraamatuga" on ilmselge: mõlemas on laps ja on vanema, kes justkui elaksid kusagil enda pool mängulises, pool unenäolises, pool muinasjutulises maailmas. Lapspõlv ongi selline. Selles maailmas on ka ema ja isa ja hiljem väikene vend ja riik, mis vaikselt iseseisvaks saab. Vanaema on vana ja elutarkust täis. See raamat kõnetas mind väga ja ma julgeksin lausa väita, et veidi enamgi kui Tove oma. Kogu see rahvakultuurne ja looduslik taust on ju lähedasem.
Ja siis, kusagil raamatu poolepeal, sureb vanaema ära. Lubades mahajääjatele pilvepiiril kohta hoida. Paneb koti tooli peale. Milline mõte!!!
Teine ja kõige lühem "ta" osa kajastab peategelase koolipõlve ning "sa" osa ülikooliõpinguid ja iseseisvumist. Ma ei tea, võib-olla on asi minus. Mina ei ole tüdruk või noor naine. Ehk suudan ennast elutarga vanaema ja lapselapse suhtesse sisse lugeda, kuid nood järgnevad küsimused jäävadki kuidagi kaugeks. Kindlasti on mingi osa tolles kauguses ka sellel, kui keskseid rolle mängivad tantsimine ja meditsiiniõpingud, mis taaskord minusse ei puutu (lapsena mängime kõik suhteliselt samu mänge). Tänu sellele muutub teksti killustatud ja hakitud lühilauseline struktuur, mis lapsepõlve puhul sobis imeliselt, kuidagi... ehk isegi tüütuks kohati. Eriti kui laused pidevalt algavad sa ja sa.
Peategelase ema lahkumine ja sellele järgnev lein on väga vahedad, väga isiklikud. Kuna olen seda kogenud, siis oskan taaskord leida üles paralleelid ja kattuvused. Lühilaused: "Lombid on jääs. Kirik on sama." Vahedus ja vahetus.
Ja tegelikult meeldis mulle ka üksinda saarel veedetud lõpp kuigi läks kohati väga metafüüsiliseks. Kas "Suveraamatu" tüdrukul oleks täiskasvanuks saades olnud samasugune periood? Ühesõnaga, minu jaoks on siin kaks raamatut: vanaema osa ning too teine. Vanaema osa on üdini nauditav, teine jätab kohati ükskõikseks ja libiseb mööda. Ausalt öeldes oli mul vanaema osa lugedes pidevalt hirm, et see mingil hetkel juhtub. Peaksin selle eest nelja panema, sest pigem kisub minu jaoks 4,5 pealt alla. Aga vanaema eest panen siiski viie. Aitäh.
"Siis hakkab lund sadama."
March 26, 2025
ESITEKS MA PEAN OMA VANAEMALE HELISTAMA!
Ning teiseks, ma tahaks väga teada, kuidas Kairi teadis kõiki asju, mida mina oma vanaemaga olen rääkinud!
Ning teiseks, ma tahaks väga teada, kuidas Kairi teadis kõiki asju, mida mina oma vanaemaga olen rääkinud!
February 18, 2025
Tahaksin selle raamatu diivani vahele ära peita, sest muidu äkki keegi, jumalaeest, veel loeb ja näeb mu sisse
January 27, 2025
Ühe jutiga ei läbi. Nõuab kohalolu. Autobiograafiline. Aeg-ajalt väga krüptiline. Ilus-valus. Detailne tajumine. Meisterlik.
Hindab privaatsust. Hoiab distantsi. Tahab olla vaba. On habras, tugev, tundlik, iseseisev.
Meisterlik.
Hindab privaatsust. Hoiab distantsi. Tahab olla vaba. On habras, tugev, tundlik, iseseisev.
Meisterlik.
November 9, 2025
Esimesed 75 lehekülge olid head, sest et vanaema (õigupoolest vanavanaema) ja laps olid väga mõnusad ja südamlikud koos. Sellised mälupildid ajast ja kohast, mis hoolimata sellest, et mina pole viibinud täpselt selles ajas ja hetkes, on ikka kuidagi tuttavad ning sa näed lugedes silme ees enda vanaema maja, tema tuba ja suvist kastemärga rohtu.
Aga edasi läks see raamat nii väsitavaks... Kuidagi ootamatult tuli minu jaoks see pööre lapsepõlvest mingisse totaalsesse täiskasvanute ängimaailma. Lisaks need lõppematud meditsiinilised terminid ja see nii luuleline ja vihjav tekst, et mulle tundus nagu ma loeks 20-aastase Minu blogipostitusi, kus ma üritasin olla cool ja deep kirjutades mõistukeeli oma elust ja inimestest, et jätta endast hästi intelligentne ja salapärane mulje. Vahepeal ma pidin terve lehe uuesti läbi lugema, et aru saada üldse, et mida parasjagu nii sõnarohkelt kirjeldatakse. Ja väga sageli ma ei saanudki aru, et misasi see siis oli, mis ilmus, otsis oma ruumi, võttis vormi ja kuju või et mida kirjanik mulle öelda tahtis, mis üldse toimus.
Ja noh... "Silmapiir hallitab"... Oeh.
Aga edasi läks see raamat nii väsitavaks... Kuidagi ootamatult tuli minu jaoks see pööre lapsepõlvest mingisse totaalsesse täiskasvanute ängimaailma. Lisaks need lõppematud meditsiinilised terminid ja see nii luuleline ja vihjav tekst, et mulle tundus nagu ma loeks 20-aastase Minu blogipostitusi, kus ma üritasin olla cool ja deep kirjutades mõistukeeli oma elust ja inimestest, et jätta endast hästi intelligentne ja salapärane mulje. Vahepeal ma pidin terve lehe uuesti läbi lugema, et aru saada üldse, et mida parasjagu nii sõnarohkelt kirjeldatakse. Ja väga sageli ma ei saanudki aru, et misasi see siis oli, mis ilmus, otsis oma ruumi, võttis vormi ja kuju või et mida kirjanik mulle öelda tahtis, mis üldse toimus.
Ja noh... "Silmapiir hallitab"... Oeh.
March 1, 2025
https://www.hyperebaaktiivne.ee/2025/...
Kairi Look "Tantsi tolm põrandast" jutustab ühe lapse sirgumisest neiuks ja neiu sirgumisest naiseks, seal on elutark vanaema ja kool ja ülikooliõpingud kaugel-kaugel ja lein ja armastus ja jõu otsimine. Lugesin raamatut veebruari lõpus ning nagu väga heade teoste puhul ikka, olen kimpus muljetamisega, kui meeldivat oli nii palju.
/.../ mida pikem elu, seda rohkem tuleb elada. Iga hetk on tähtis. Pea seda meeles.
"Tantsi tolm põrandast" lööb pahviks oma äraspidise stiiliga, milles tekst kannab emotsioone, aga detailid peituvad ridade vahel. Kirjanik vihjab, mitte ei ütle otse, mis raamatut laps loeb või kus linnas tegevus toimub. Sa loed ja samastud, tabad aistingute põhjal, millest jutt, ning äratundmishetked on võrratud. Emotsioonid on nii täpptäpipealt kirja pandud, et enda kogemuste peegeldamist pakub väike romaanike väga-väga palju.
Tegevus algab nõukaajal ning keskendub vanaema ja lapselapse argimaagiale. Igapäevaelu koosneb väikestest erilistest hetkedest, mida paljud ei pruugi tähele panna. Kairi Lookil on see imeline oskus ning ta jagab seda lahkelt kogu maailmaga. Ükskõik, kui palju me seda sooviks, vanaemasid ei jagu igaveseks. Lapsepõlv saab läbi, aga lugu siinkohal ei lõppe.
Südantsoojendavate hetkede kõrvalt leiab rohkesti leina ning hirmu enda avamise ja haiget saamise ees, aga armastus jääb siiski peale. Seda on puistatud igale lehele - kiindumust lähedaste vahel, tärkavaid tunded, rõõmu elamisest. Lapsest sirgub noor neiu, kes läheb kooli ja hiljem juba kodust kaugemale ülikooli ennast avastama. Kõige sügavama mulje jättis ikkagi esimene kolmandik. Keskpaik tundus veidi segane nagu kooliaastad ikka, aga lõpp, kus eneseavastamise rada selgemaks muutub, kõnetas jälle rohkem. Kindlasti soovitan romaani lugeda, aga hoiatan, et stiil on alguses harjumatu.
Mälestus muutub mantliks ja pakub tuge. Vahel tekib kangasse auk, vahel sööb voodrit koi, riiet tuleb lappida, tuulutada. Kui kisub kitsaks, võib seisatada ja aega võtta, mantlit võib harutada, ümber teha, ta ei kanna saatust, on muutlik kui aeg. Kõik kasvab ja koltub, voolab ja kuhtub, keerutab ringiratast.
Kairi Look "Tantsi tolm põrandast" jutustab ühe lapse sirgumisest neiuks ja neiu sirgumisest naiseks, seal on elutark vanaema ja kool ja ülikooliõpingud kaugel-kaugel ja lein ja armastus ja jõu otsimine. Lugesin raamatut veebruari lõpus ning nagu väga heade teoste puhul ikka, olen kimpus muljetamisega, kui meeldivat oli nii palju.
/.../ mida pikem elu, seda rohkem tuleb elada. Iga hetk on tähtis. Pea seda meeles.
"Tantsi tolm põrandast" lööb pahviks oma äraspidise stiiliga, milles tekst kannab emotsioone, aga detailid peituvad ridade vahel. Kirjanik vihjab, mitte ei ütle otse, mis raamatut laps loeb või kus linnas tegevus toimub. Sa loed ja samastud, tabad aistingute põhjal, millest jutt, ning äratundmishetked on võrratud. Emotsioonid on nii täpptäpipealt kirja pandud, et enda kogemuste peegeldamist pakub väike romaanike väga-väga palju.
Tegevus algab nõukaajal ning keskendub vanaema ja lapselapse argimaagiale. Igapäevaelu koosneb väikestest erilistest hetkedest, mida paljud ei pruugi tähele panna. Kairi Lookil on see imeline oskus ning ta jagab seda lahkelt kogu maailmaga. Ükskõik, kui palju me seda sooviks, vanaemasid ei jagu igaveseks. Lapsepõlv saab läbi, aga lugu siinkohal ei lõppe.
Südantsoojendavate hetkede kõrvalt leiab rohkesti leina ning hirmu enda avamise ja haiget saamise ees, aga armastus jääb siiski peale. Seda on puistatud igale lehele - kiindumust lähedaste vahel, tärkavaid tunded, rõõmu elamisest. Lapsest sirgub noor neiu, kes läheb kooli ja hiljem juba kodust kaugemale ülikooli ennast avastama. Kõige sügavama mulje jättis ikkagi esimene kolmandik. Keskpaik tundus veidi segane nagu kooliaastad ikka, aga lõpp, kus eneseavastamise rada selgemaks muutub, kõnetas jälle rohkem. Kindlasti soovitan romaani lugeda, aga hoiatan, et stiil on alguses harjumatu.
Mälestus muutub mantliks ja pakub tuge. Vahel tekib kangasse auk, vahel sööb voodrit koi, riiet tuleb lappida, tuulutada. Kui kisub kitsaks, võib seisatada ja aega võtta, mantlit võib harutada, ümber teha, ta ei kanna saatust, on muutlik kui aeg. Kõik kasvab ja koltub, voolab ja kuhtub, keerutab ringiratast.
April 6, 2025
Ootamatult keeruline lugemine
Look kirjutab nagu Tunne
Ma loen seda nagu Tunnet ja see on kohati nii vänge, nagu killud, teravad killud, lõikuvad ihusse, täiesti õrna ja nõutusse beeži ihusse.
Ja ta avastas, et armastus ongi see jõud
Kas keegi on sind kunagi vaadanud pilgus kogu maailma soojus? Vaat, siis sa tead
"Te andsite kõik, nüüd laske lahti. Ka see on julgus, on õrnus."
"Vähemalt jääb sulle su tuum, kogub õrnust, hoolimist, valu, ei koltu, ja aina helendab, elab."
"Julgus vabadust anda ja võtta"
Mäss, uudishimu, hoog, pakatav jõud ja ikkagi kurbus
See stiil ja Tunne, see on nii mäslev, igatsev, paneb armastama kõiki, kes ligi on ja samas on kogu see raamat üks tervendav? mäletsemine
Mäletseda peab oskama, mina vist veel ei oska ja see paiskab mind kaotustesse
Mis kõik võib juhtuda, kui "lastekirjanik" kirjutab
Hea oli Tovet siin ja seal ära tunda, Tove mõjutusi on tunda küll - see Tunne, mis on tuttav, aga ei päästa sind kuidagi pidi
Sinavorm, mis teeb kõik veel möödapääsmatumaks, veel tormisemaks
Päev nagu elu
Hetk nagu elu
Look kirjutab nagu Tunne
Ma loen seda nagu Tunnet ja see on kohati nii vänge, nagu killud, teravad killud, lõikuvad ihusse, täiesti õrna ja nõutusse beeži ihusse.
Ja ta avastas, et armastus ongi see jõud
Kas keegi on sind kunagi vaadanud pilgus kogu maailma soojus? Vaat, siis sa tead
"Te andsite kõik, nüüd laske lahti. Ka see on julgus, on õrnus."
"Vähemalt jääb sulle su tuum, kogub õrnust, hoolimist, valu, ei koltu, ja aina helendab, elab."
"Julgus vabadust anda ja võtta"
Mäss, uudishimu, hoog, pakatav jõud ja ikkagi kurbus
See stiil ja Tunne, see on nii mäslev, igatsev, paneb armastama kõiki, kes ligi on ja samas on kogu see raamat üks tervendav? mäletsemine
Mäletseda peab oskama, mina vist veel ei oska ja see paiskab mind kaotustesse
Mis kõik võib juhtuda, kui "lastekirjanik" kirjutab
Hea oli Tovet siin ja seal ära tunda, Tove mõjutusi on tunda küll - see Tunne, mis on tuttav, aga ei päästa sind kuidagi pidi
Sinavorm, mis teeb kõik veel möödapääsmatumaks, veel tormisemaks
Päev nagu elu
Hetk nagu elu
April 21, 2026
Imeilus. See raamat tuletas jälle meelde, kui suur privileeg on omada vanaema(sid) - ja veel täiskasvanueas! Helistada aeg-ajalt oma emapoolsele vanaemale ja kirjutada Messengeris isapoolsele (mida sa lehetäide vastu kasutad? / mulle tulevad külalised - mis su kringli retsept oligi? / kas võtan piletisajuga meile midagi detsembrisse?)
Kairi oskab tuua nappidesse kirjeldustesse lõhna, maitset, valgust, varju. Ja mis peamine: ta tuletab meelde, mis tunne on olla laps. Kui kõik on alles alguses, kui õhk on paksult täis võimalusi, aga terve maailm mahub veel elutuppa.
Elasin peategelase kaotusi üle raskelt. Võimalik, et poetasin pisara.
Viiendat tähte ei tule vist üksnes seetõttu, et ma olen (ilmselt?) poolnukrutsevast Eesti romantiseerimisest välismaal elades natuke üle saanud. Et siinne [välismaa] talv polegi päriselt talv. Et siin [välismaal] pole tuhksuhkrut, pole korralikku lund, vaid on võõras keel, võõrad maitsed, jne jne. (Samas tean, et 19aastaselt Saksamaale kolides tundsin r a u d s e l t samu tundeid välismaale tudeerima suundunud peategelannaga. Kui ma õigesti mäletan, siis pühendasin suisa terve blogipostituse vanaema õunaaia õuntele, mida tohutult igatsesin... Nii et kodumaa nostalgia kipitas ikka pidevalt kuskil roiete vahel)
// Ja PS ma fännan Eestit endiselt. Lihtsalt viimased 10+ aastat, muist neist eemal, on juurutanud sisse mingi universaalsema ja piiriülesema enese taju. Ei eeldagi välismaalt lumerohkeid talvesid ega vanaema õunu, küllap pakub iga maa midagi sootuks muud ja oma. Kirsina tordil meenub, kuidas lapsena arvasin, et Välismaa on riik nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa - kui lasteaias küsiti, mis riiki tahaksin kõige rohkem reisida, vastasin, et Välismaale.
***
Igal juhul suurepärane raamat, soovitan!
Kairi oskab tuua nappidesse kirjeldustesse lõhna, maitset, valgust, varju. Ja mis peamine: ta tuletab meelde, mis tunne on olla laps. Kui kõik on alles alguses, kui õhk on paksult täis võimalusi, aga terve maailm mahub veel elutuppa.
Elasin peategelase kaotusi üle raskelt. Võimalik, et poetasin pisara.
Viiendat tähte ei tule vist üksnes seetõttu, et ma olen (ilmselt?) poolnukrutsevast Eesti romantiseerimisest välismaal elades natuke üle saanud. Et siinne [välismaa] talv polegi päriselt talv. Et siin [välismaal] pole tuhksuhkrut, pole korralikku lund, vaid on võõras keel, võõrad maitsed, jne jne. (Samas tean, et 19aastaselt Saksamaale kolides tundsin r a u d s e l t samu tundeid välismaale tudeerima suundunud peategelannaga. Kui ma õigesti mäletan, siis pühendasin suisa terve blogipostituse vanaema õunaaia õuntele, mida tohutult igatsesin... Nii et kodumaa nostalgia kipitas ikka pidevalt kuskil roiete vahel)
// Ja PS ma fännan Eestit endiselt. Lihtsalt viimased 10+ aastat, muist neist eemal, on juurutanud sisse mingi universaalsema ja piiriülesema enese taju. Ei eeldagi välismaalt lumerohkeid talvesid ega vanaema õunu, küllap pakub iga maa midagi sootuks muud ja oma. Kirsina tordil meenub, kuidas lapsena arvasin, et Välismaa on riik nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa - kui lasteaias küsiti, mis riiki tahaksin kõige rohkem reisida, vastasin, et Välismaale.
***
Igal juhul suurepärane raamat, soovitan!
February 24, 2026
Kui kaunis raamat!
Ma ei ole nii ammu oma vanaema päriselt igatsenud. Sest, noh, kui inimene on oma elu viimased aastad keegi hoopis teine, võõra iseloomuga inimvare, kes kahtlustab ja peidab ja hävitab, siis vahel läheb meelest, et ta tegi kunagi maailma parimaid pannkooke ja praekartulit. Ja laulis lapsele sama laulu 23 korda järjest, sest laps tahtis. Ja õpetas saksakeelseid luuletusi lugema ja oma nime kirjutama ja vaarikatest toormoosi tegema ja kabet mängima.
Aitäh
(täiega ootasin lõppu mingit helgust, mida ei tulnud, sellest on küll kahju)
Ma ei ole nii ammu oma vanaema päriselt igatsenud. Sest, noh, kui inimene on oma elu viimased aastad keegi hoopis teine, võõra iseloomuga inimvare, kes kahtlustab ja peidab ja hävitab, siis vahel läheb meelest, et ta tegi kunagi maailma parimaid pannkooke ja praekartulit. Ja laulis lapsele sama laulu 23 korda järjest, sest laps tahtis. Ja õpetas saksakeelseid luuletusi lugema ja oma nime kirjutama ja vaarikatest toormoosi tegema ja kabet mängima.
Aitäh
(täiega ootasin lõppu mingit helgust, mida ei tulnud, sellest on küll kahju)
April 4, 2025
Lapsepõlve kirjeldus oli täiuslik, che buono! Viimaseks kolmandikuks see sõnadepilv juba tüütas täiesti ära. Ma millegipärast ootasin hoopis rohkem vanaema tausta avamist aga saan aru kuhu looga taheti jõuda.
February 2, 2026
Lootsin parimat, aga sain hunniku seosetuid lauseid. Ma saan aru, et peab olema kultuurne ja diip, aga no kuulge.
January 24, 2025
Ülihea rütmiga ja luulelise vaibiga naiseks olemise raamat. Sai nutta ja naerda. Aasta parim:)
February 9, 2025
lõpuks oli juba natike liiga väsitav
March 4, 2025
Midagi imelist. Nii nappi ja samas nii tihket teksti pole kaua kohanud. Nutsin ja lugesin.
May 5, 2026
jõudsin raamatuga kahe kolmandiku peale ja ei ole suutnud lõpuni pingutada. otsustasin, et järelikult praegu ei pinguta ka.
esimene osa oli väga südamlik, elasin tugevalt kaasa lapsest peategelasele ja tema (vana?)vanaemale. mulle meeldis, et stiil oli kohati hektiline. minuarust tabas see väga hästi seda, kuidas lapse arusaam täiskasvanute maailmast ongi killustatud, kõigest ei saa aru, suured ajaloolised sündmused on lihtsalt üks järjekordne päev.
aga siis see stiil jätkus, muutus kohati isegi veel hektilisemaks, kuigi peategelane kasvas suureks. teisest osast närisin ennast ka siiski läbi.
kuid kolmanda osa jätsin praegu pooleli, võib-olla sellepärast, et mu enda igapäev on liiga hektiline, et ennast sellesse stiili lasta sisse elada. ei välista, et kunagi ma ka selle viimase kolmandiku ära loen.
esimene osa oli väga südamlik, elasin tugevalt kaasa lapsest peategelasele ja tema (vana?)vanaemale. mulle meeldis, et stiil oli kohati hektiline. minuarust tabas see väga hästi seda, kuidas lapse arusaam täiskasvanute maailmast ongi killustatud, kõigest ei saa aru, suured ajaloolised sündmused on lihtsalt üks järjekordne päev.
aga siis see stiil jätkus, muutus kohati isegi veel hektilisemaks, kuigi peategelane kasvas suureks. teisest osast närisin ennast ka siiski läbi.
kuid kolmanda osa jätsin praegu pooleli, võib-olla sellepärast, et mu enda igapäev on liiga hektiline, et ennast sellesse stiili lasta sisse elada. ei välista, et kunagi ma ka selle viimase kolmandiku ära loen.
March 13, 2025
See oli suurepärane lugemine, aga kõigi seniste loetud arvustuste põhjal ma ootasin... ma ei tea, mida. Midagi, mida enne pole üldse tehtud ega olemas olnud? Aga oli lihtsalt selline hea minimalistlik raamat, kus kõiki asju ei öelda välja ja kus see, kes on umbes samal ajal umbes samas maailmanurgas üles kasvanud, tunneb palju asju ära, magustoitudest lemmikraamatuteni. Kõik see algab Tove Janssoni "Suveraamatu" tsitaadiga ja läheb edasi samas toonis... no vähemalt niikaua, kuniks vanaema. Ja mulle "Suveraamat" väga meeldib (nagu ka muud viidatud teosed), aga lihtsalt... see ei olnud enneolematu elamus. Hea oli ikka. (Aga tantsimist ootasin - jälle senise retseptsiooni põhjal - nagu rohkemgi.)
November 21, 2025
Keeleliselt ilus luuleline ja tunnetuslik tekst, mis lihtsalt põimis end ümber minu. Kippusin ikka luulevormis teda lugema pidevalt ja ehk sellest tulenevalt tekkis ka selline unelev-muinasjutuline kujutluspilt silme ette.
Kosutav oli lugeda midagi helge lõpuga (see päästis, muidu oleks 3 ⭐️ tulnud). Vanaema igatsus tuli küll.
Kosutav oli lugeda midagi helge lõpuga (see päästis, muidu oleks 3 ⭐️ tulnud). Vanaema igatsus tuli küll.
December 24, 2025
Uskumatult ilusti kirjutatud raamat! Justkui vähe sõnu, aga kõik on nii arusaadav, nii tuntav. Tõesti, nagu minu elust kirjutatud. Ilmselt igaühe elust, lihtsalt elust.
February 16, 2025
Tantsi ... üle viie vikerkaare ...
Kõrvenõgeste kirbe lõhn vooderdas leitsakut.
Kui kosutav lugemine!
Keeleliselt väga nauditav; lugu, mis põimib endasse erinevaid tasandeid ja seeläbi rõõmustas meeli.
Tähendusrikkust, mis köitis, oli palju.
Mida pikem on elu, seda rohkem tuleb elada. Iga hetk on tähtis. Iga hetk viib enesele lähemale.
Sulle jääb su tuum, kogub õrnust,hoolimist, valu, ei koltu, ja aina helendab, elab.
Homset ei ole, alati on täna. Kes elab võidule, kaotab, tähtsam on julgus vabadust anda ja võtta.
Usalda rütmi.
Kõrvenõgeste kirbe lõhn vooderdas leitsakut.
Kui kosutav lugemine!
Keeleliselt väga nauditav; lugu, mis põimib endasse erinevaid tasandeid ja seeläbi rõõmustas meeli.
Tähendusrikkust, mis köitis, oli palju.
Mida pikem on elu, seda rohkem tuleb elada. Iga hetk on tähtis. Iga hetk viib enesele lähemale.
Sulle jääb su tuum, kogub õrnust,hoolimist, valu, ei koltu, ja aina helendab, elab.
Homset ei ole, alati on täna. Kes elab võidule, kaotab, tähtsam on julgus vabadust anda ja võtta.
Usalda rütmi.
April 6, 2026
see raamat on lihtsalt vana(vana)emaigatsus maxxing...et olgu see teile, kellel neid enam alles ei ole, teadmiseks ja hoiatuseks, kui plaanite lugemise ette võtta. ja teile õnnelikele, kel vanaemad alles, meeldetuletus nendega nii palju aega veeta kui võimalik! ja endale meeldetuletus oma esivanemate lugusid kirja panna, kuniks need veel meeles (või kuniks saab paluda neid jälle ja jälle jutustada). ja ka lihtsalt nendest endist kirjutada! neile, endale ja enda lastelastele.
natuke nagu tubane eesti versioon tove janssoni "suveraamatust". vajalik, ilus ja valus!
mulle oleks meeldinud võib olla täitsa kahes eraldi raamatus lugeda (lapsepõlveosa ja suureks olemise osa), vist sellepärast, et lapsepõlve osa läks lihtsalt võrreldamatult palju korda.
natuke nagu tubane eesti versioon tove janssoni "suveraamatust". vajalik, ilus ja valus!
mulle oleks meeldinud võib olla täitsa kahes eraldi raamatus lugeda (lapsepõlveosa ja suureks olemise osa), vist sellepärast, et lapsepõlve osa läks lihtsalt võrreldamatult palju korda.
March 9, 2025
Uskumatu, kuidas mõne sõna sisse saab mahtuda kogu maailma armastus.
Eriti raamatu esimeses osas oli seda armastust nii palju, et mul võttis hinge kinni ja lasin kõigel paar päeva settida. Siis sain tagasi lugema tulla. Oleks tahtnud selle raamatu kohe ja täienisti sisse hingata, aga nii palju armastust, kui selles loos oli, ühe inimese sisse korraga ei mahu.
No ja vanaema on ikka parim asi, mida inimene (või tegelikult ikka loodus) välja mõelnud on. Minu vanaema oli samasugune ilmasammas, maailma kese, tarkuste edasiandja, soojuse looja. See on ikka tõeline õnn ja õnnetus korraga, et tundsin lugedes end nii palju ära. Egas midagi kui edasi, ikka edasi 🤍
Eriti raamatu esimeses osas oli seda armastust nii palju, et mul võttis hinge kinni ja lasin kõigel paar päeva settida. Siis sain tagasi lugema tulla. Oleks tahtnud selle raamatu kohe ja täienisti sisse hingata, aga nii palju armastust, kui selles loos oli, ühe inimese sisse korraga ei mahu.
No ja vanaema on ikka parim asi, mida inimene (või tegelikult ikka loodus) välja mõelnud on. Minu vanaema oli samasugune ilmasammas, maailma kese, tarkuste edasiandja, soojuse looja. See on ikka tõeline õnn ja õnnetus korraga, et tundsin lugedes end nii palju ära. Egas midagi kui edasi, ikka edasi 🤍
June 5, 2025
Ma ausalt öelda ei osanud oodatagi, et selline raamat võiks olla minu tassike teed, kuid juhtus nii, et see raamat suutis mulle südamesse pugeda.
Milline meisterlik teos! See raamat oli tõesti imeline ja igati väärt oma kiidusõnu. Raamatus saame jälgida ühe lapse sirgumist täiskasvanud naiseks. Mind üllatas autori poeetiline kirjastiil, kus kõiki asju ei öelda otse välja, vaid raamat paneb sind kaasa mõtlema ja ridade vahelt lugema. "Tantsi Tolm Põrandast" oli ilus-valus lugemine, mis jääb mulle kindlasti tükiks ajaks meelde ja mida soovitan kõikidel lugeda.
Milline meisterlik teos! See raamat oli tõesti imeline ja igati väärt oma kiidusõnu. Raamatus saame jälgida ühe lapse sirgumist täiskasvanud naiseks. Mind üllatas autori poeetiline kirjastiil, kus kõiki asju ei öelda otse välja, vaid raamat paneb sind kaasa mõtlema ja ridade vahelt lugema. "Tantsi Tolm Põrandast" oli ilus-valus lugemine, mis jääb mulle kindlasti tükiks ajaks meelde ja mida soovitan kõikidel lugeda.
February 4, 2025
Kuna kirjanik on mulle väga lähedane isik, siis on mul mõnevõrra raske seda raamatut objektiivselt hinnata aga ma püüan.
Mida ma võin öelda, on see, et raamat kündis pikki loogelisi (või Lookilisi) ja sügavaid vagusid mu südamesse ja sealt on juba üht-teist tärkamas. Ka seda võin üsna objektiivselt nentida, et selle aastane lemmikraamat on mul selle teose näol suure tõenäosusega loetud, suur tänu muidugi teiste jaoks latti nii kõrgele tõstmast, onju. Ja seda, et mul on uus lemmikkirjanik.
Mida ma võin öelda, on see, et raamat kündis pikki loogelisi (või Lookilisi) ja sügavaid vagusid mu südamesse ja sealt on juba üht-teist tärkamas. Ka seda võin üsna objektiivselt nentida, et selle aastane lemmikraamat on mul selle teose näol suure tõenäosusega loetud, suur tänu muidugi teiste jaoks latti nii kõrgele tõstmast, onju. Ja seda, et mul on uus lemmikkirjanik.
February 18, 2026
mul viskasid need lühilaused üle
Displaying 1 - 30 of 138 reviews