Armastusromaan „Ma olen nüüd tagasi“ on menukirjaniku Helene Mossi viies romaan, kus 26-aastane noormees Ottomar Kuningas pöörab oma elus uue lehekülje, kolides Tallinnast suvepealinna ja asudes tööle Pärnu linnavalitsuses innovatsiooni osakonna juhina.
Erinevalt teistest suvitajatest ei vii teda sinna aga ei meri ega päike, vaid üks väga eriline naine, kellega kohtumiseks on mees valmistunud viimased kuus aastat.
Lisaks põnevatele keerdkäikudele, millest selgub, kas Otto suudab oma eesmärgi täita või on saatusel temaga muud plaanid, avaneb lugejal võimalus mõelda kaasa Pärnu tulevikuprojektile – randa rajatavatele tehiskapslitele.
Romantiline romaan hoiab lugejat oma haardes kuni viimase leheküljeni, pannes küsima, kas julgus olla õnnelik kaalub üles turvalise elu.
Helene sulest on ilmunud varem neli armastusromaani: „Cougar“, „Üks öö veel“, „Viimse hingetõmbeni“ ja „7 päeva“, mis on teinud temast Eestis ühe edukama ja populaarsema naiskirjaniku. Soovides jääda anonüümseks ja säilitada üldsuse silmis salapära, on ta otsustanud kirjutada kõik oma teosed varjunime all, valides elada ilma kuulsuse ja tähelepanuta.
Helene raamatud on mulle siiani väga meeldinud ja tema raamatutes on mingi fenomen, tänu millele ma loen alati selle autori raamatud ühe päevaga läbi.
Selles raamatus jäi aga miski minu jaoks puudu. Lugemine läks sujuvalt ja kergelt nagu Helene raamatutega ikka, aga pigem jäi raamat pealiskaudseks. Peategelaste suhe ei toiminud minu jaoks üldse ja kõik toimus kuidagi liiga kiiresti. Samuti ei meeldinud mulle fakt, et naispeategelane abielus oli.
Kuid kui Helene raamatud meeldivad, siis soovitan siiski lugeda 📖