Kriminaalsena alanud lugu loovib läbi ajaloo, teaduse ja tunnete ning raputab tolmu poliitikute pattudelt. Kas kõik on nii nagu näib või näib nii nagu näidata tahetakse? Kas ükskord lahvatab vimm või on lahvatus hoolikalt planeeritud poliitiline manööver? Üksik hing jääks kõrges mängus kiiresti hammasrataste vahele, kui tal poleks tegusat kaaslast. Autor lõbustab lugejat universaalselt äratuntava ühiskonnaga, kus ennast arhiivisügavusse peitnud noorteadlase lihtne maailm põrkub tegelikkuse hoolimatute reeglitega. Selles peadpööritavas klaperjahis langeb maske ja elusid ning tõde on alati seal … kusagil … Mõni hull munk oskab ehk täpsemalt öelda. Peep Ehasalu (snd 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002). Samuti on tema sulest ilmunud novellikogu „Aeg on selline” ning muinasjuturaamat „Printsid poisid” (2013). Koos poja Pärtliga on ta kirjutanud lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012).
See on lugu, mis viib arhiivikeldris nokitseva hädise teaduri korraga suurte tunnete, äraostetud politseinike ja inimestest üle rullivate poliitskeemide peadpööritavasse maailma, kus kustuvad elud ja langevad maskid. See on Eesti päris oma poliitiline triller, mille tegelaskujude tagant kumavad läbi prototüübid tänase Eesti poliitikamaastiku võimuladvikust. Küüsi saab närgida nii alguses, keskel kui ka lõpus, täpselt nagu ühele põnevikule kohane. Ja siis veel, et järg sobiks raamatule nagu õun moosipurki.
Väga mõnus ajaviiteromaan. Hea story, kergesti loetav tekst. Voolav. Muidugi sisu poolest enamasti etteaimatav, aga oli ka meeldivaid üllatusi. Minu arvates väga meelelahutuslik ja kaasahaarav, kirjanikuhärra Ehasalu on ilmselgelt väga terava ja iroonilise huumorimeelega, see on ainult kiiduväärt :). Suvel hea nosida, soovitan!