"Tööpäeva lõpp" sisaldab kaheksat jutustust aastatest 1997–2013 ja on ühtlasi autori esimene lühiformaadis proosateos. Lehekülgedelt leiab nii üksindust, hullust ja inimestevahelisi suhteid.
Mait Vaik oskab luua iseäraliku, ängistava, mitmeplaaniliselt sünge õhustiku. Kogu maailma rõõm ja õnn kostub summutatult kusagilt eemalt, kõrvalkorterist, ega puuduta neid, tema jutustuste muserdatud tegelasi, kes on kaotanud suuna ning omaenda ellu kinni jäänud. Ummikusse, tipptunnil kustunud foori taha. Sedavõrd lootusetult, et isegi surm enam ei aita. Siiski tuleb ka nõnda edasi elada. Ja keegi ei haletse, sest "ainult tugevad väärivad halastust. Tugev inimene võib ennast haletseda, ilma et ta tunduks naeruväärne." (lk 60) Kellel on, need ruttavad tööle ja töölt koju, kuid milleks? Kuhu see viib? Või ehk see vaid tundub nii? Hetkeks tundus. Aga piisab sellest, et ka nii võib tunda.
Mis aga kohe ennast läbi puurib, esimestest sõnadest saadik, on selle jutukogu karm ja halastamatu psühholoogiline realism. Sest tegelikult toimub kogu tegevus tegelaste peas. See, mis raamatus näha on, on vaid ajuostsillograafi üleskirjutus välisest maailmast. Tundub üleinimlik ja hirmus, et keegi suudab neid peasiseseid ebamääraseid, vastandlikke, ekslevaid impulsse sellise täpsusega registreerida. Kirjanikul on tõesti iga hetk sekunditeks needitud, ja need sekundid on dokumenteeritud närviraku tasandil. Motiivide, ihade, kadeduse, enesehaletsuse, hirmu, arguse, kuraasi, armukadeduse, pettumuse, lootusetuse, hüljatuse, meeleheite, valu, uhkuse – kõigi inimloomuse pindmiste virvenduste ja alateadlike, sügavale peidetud soovide rägastik. Moodne Balzac kirjutamas oma 40-aastast naist, Šagräännahka, stseene maaelust, provintsielust, elust Tallinnas.
Meeldis, väga. Aga need on lood, mida tasub ükshaaval ja pikema vahega lugeda. Sest kui teha seda järjest (nagu mina), siis sulavad need niimoodi kokku, et lõpuks jääb tunne, et autor räägib sama lugu läbi sama inimese suu ja et tal puudub soov või oskus teisi hääli edasi anda (või kuulda).
Ei saanud ka hästi aru perspektiivivalikust. Paar lugu olid läbivalt kirjutatud sina-vormis ja teistesse puges see teatud lõikudes sisse. Miks? Kas jutustaja pöördus minu kui lugeja poole, tahtes luua ängistavat õhustikku justkui mina oleks see, kes istub autosse, sõidab minema, petab oma naist? Või sinatas jutustaja iseennast? Mis diagnoosi see tähendaks? No ei haakunud sellega.