Caligula: Der grausame Gott

by Siegfried Obermeier

Rare Book

Paperback

First published January 1, 1990

About the author

Siegfried Obermeier (1936 - 2011) was a German author of historical novels and popular esoteric books. He was editor of The Secret Diaries of Ludwig II of Bavaria in 1976. In 1978 he issued his first novel, initially under the penname Carl de Scott, a novelisation of the second life of Judas Iscariot. His Jesus in India book Starb Jesus in Kaschmir? made it to the Year's Bestseller List of the Spiegel in 1983.

Obermeier died in 2011, on his 75th birthday.

Reviews

[Olethros · Rating 3 out of 5]

-Suposiciones sensatas y fría precisión.-

Género. Novela histórica.

Lo que nos cuenta. Cayo Julio César Germánico, pero al que todos conocen desde muy joven como Calígula, tuvo que acostumbrarse muy pronto a los juegos de poder en lo más alto de Roma y a extender sus redes con paciencia de forma prudente hasta conseguir su objetivo, el poder y la seguridad relativa que éste otorga. Su carácter sibilino y planificador se convierte en algo más siniestro y malsano después de una crisis que casi acaba con su vida, una vida (y una muerte) que en estas páginas veremos cómo se mezcla con la del militar Casio Querea y el noble Cornelio Sabino, entre otros personajes.

¿Quiere saber más de este libro, sin spoilers? Visite:

http://librosdeolethros.blogspot.com....

[Tekken · Rating 2 out of 5]

Paistab, et detsembris tuleb jõuluvanaga üks pikem vestlus maha pidada ja nimelt „Caligula“ teemal, mis tal eelmistel jõuludel valesse kotti sattus.

Alguses tundus, et kõik on korras: lugu algas igati kobedalt, tuletas natuke Alessandro Defilippit meelde, aga oli siiski isemoodi/omapärane. Sügisese äikesetormi kirjelduse järgi otsustades on autor Vahemere kliimat omal nahal tunda saanud. Cassius Chaerea tuuakse juba 1. peatükis sisse, mis on iseenesest osav temp. Millegipärast tekkis tunne, et selle tüübiga tuleb enne raamatu lõppu veel tegemist teha...

Kurb küll, aga pärast Tiberiuse surma lõpeb jutustajal jaks otsa ja edasi tuleb lehekülgede kaupa tuima lohisevat teksti. Igas peatükis ilmub hulk uusi tegelasi, keda kusagil ei kirjeldata ega iseloomustata. Nende suhtlus toimub pikkade dialoogide vormis ning tegevust asendavad niisama pikad ja igavad sündmuste loetelud. Annab ikka tunda, et Obermeieri raamat ilmus just siis, kui tundus, et Vana-Rooma temaatika on done to death ja muistsete autorite ülestähendusi (enamasti ka väljamõeldisi) võeti puhta kulla pähe. Ergo: Caligula oli esimene kreisi terve hulga talle järgnenud kreiside keisrite reas.

Mingil hetkel sai Obermeier vist ise ka aru, et seline jutustamisviis võib lugeja ära tüüdata. Siis toodi mängu väljamõeldud tegelased Sabinus ja Helena, kelle armastuslugu on peamisele tegevusliinile kunstlikult külge keevitatud. Kumbki ei mõju eriti usutavalt ja ega autor pole nende romaani detailidega eriti vaeva näinud. See on küll puhas laiskus – kui Ovidiuse „Ars Amatoria“ kätte võtta, selgub, et armunutel jätkus juba tol ajal tegemist küllaga. Raamatu viimases osas ilmub neile lisaks areenile seksitöötaja Pyrallis, ajalooline isik, keda küll pikemalt ei kirjeldata, aga kes on ometi ülejäänud seltskonnast paremini õnnestunud.

Mõne koha peal tuleb tunnistada, et autor on lihtsalt laisk ega viitsi eriti allikatega vaeva näha. Caligula gladiaatori-väljaõppest pole sõnagi, küll aga on mitmel puhul rõhutatud hullu valitseja iseäranis lodevat kehaehitust ja liigset karvakasvu. Obermeier mainib Nemi luksuslaevu, aga nende kirjeldus reedab, et autoril pole aimugi, mis nende juures niiväga erilist oli. Sama kehtib Caligula kurikuulsate maksureformide kohta – no ei viitsinud Obermeier seda värki lähemalt uurida. Caligula ja senat – no ei olnud ka sel teemal midagi huvitavat kirja panna. Miks too paha mees lihtrahva seas nii populaarne oli? Aga see oli ju mõistuseta mass, keda huvitasid üksnes leib ja tsirkus!

Igas korralikus Vana-Rooma elu kirjeldavas romaanis peetakse maha vähemalt üks korralik kräu ja kräu all mõtlen ma orgiat. Selle kohta, mida roomlased omal ajal sõid, jõid ja pidu pannes vaatasid, on kirjalikke ülestähendusi ja visuaalset materjali küllaga. Kas kirjanik demonstreerib selle infi najal oma fantaasiat või rikutuse astet, on juba omaette küsimus. Sienkiewicz tuli 1896 (!) selle ülesandega toime, aga Obermeieri kohta seda öelda ei saa, tema väljamõeldud orgiad ajavad pigem haigutama. Seda, kuidas peoperemees purjus peaga lauale ronib ja hakkab igasugu lollusi tegema, on vast igaüks näinud.

Et lugemismõnu (?) pikemaks venitada, on ladinakeelsed terminid ja mõtteterad otse teksti sees ära tõlgitud. See pole veel kõik: raamatu lõpus leidub omaette tabel Rooma kohanimedega ning kõige lõpus Rooma riigi kaart ja linna plaan. Kena kõik, aga miks lugejat nende olemasolust raamatu alguses ei informeerita? Mugavam oleks olnud vähemalt kaardid raamatu algusesse panna.

Caligula hulluse põhjustesse autor ei süüvi ja tema iseloomu lahkamine tundus ka ilmselt ülearusena. Kui pealkirjas öeldakse, et Caligula oli julm jumal, siis Pyrallis avaldab arvamust, et ta oli julm laps. Kas see ongi kõik? Jepp, on küll.

[Marcus · Rating 5 out of 5]

CALIGULA was my first historical roman. The movie in my opinion is terrible when you compare it with the book. I like the book alot because it showed me how evil people can be and I'm also very interested in the history of rome.