Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid

by Udo Uibo

Kust tulevad eesti keelde sellised argised sõnad nagu leib, püksid, taevas ja aitäh? Kuidas on sõna abrakadabra seotud hambavaluga? Miks meie ütleme emakeel, kui poolakad ütlevad isakeel ja venelased sünnikeel? Mis ühendab pätte ja viiske, bikiine ja tuumakatsetusi ning spämmi ja sealihakonserve? Kes on see kuulus eestlane, kes on loonud sõnad hapnik ja voorus? Kas James Bond ja Pontu on nimekaimud? Kuidas on sõna tripper ühenduses sõnaga triblama? Mis sõnad on eesti keelde tulnud serbohorvaadi ja mustlaskeelest? Mida okei tegelikult tähendab?

Nendele küsimustele oskab vastata etümoloogia – teadus, mis uurib sõnade päritolu ja omavahelisi suhteid. Raamat „Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid” sisaldab põnevaid ja kohati naljakaidki lugusid enam kui saja viiekümne eesti sõna päritolust ja seostest.

Udo Uibo on Eesti Keele Instituudi leksikograaf, kirjanduskriitik ja tõlkija. Tema sõnalood on varem ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus ning olnud eetris Vikerraadios.

Genres: Nonfiction

216 pages, Hardcover

First published June 18, 2014

Reviews

[Mari · Rating 4 out of 5]

Jeekim, palagan, tingel-tangel, hostel, sepik, jumal, oss... Ega me tänapäeval ülearu palju ei mõtle, kust need sõnad tulevad. Samal ajal kui maailmas iga aasta nii palju keeli hääbub.. Huvitav vahepala. Nt kas teadsid kust tuleb lord? Vanainglise keeles hlaford tähendas leib+valvur = peremees, kes valvas, et leib oleks majas. Või mida tähendab penikoorem? Kui koeri veoloomana kasutati oli penikoorem vahemaa, mida koer koormaga puhkamata läbida suutis.

[Helene Uppin · Rating 4 out of 5]

Väga lahe silmaringiraamat!

[Ene Sepp · Rating 4 out of 5]

Ma ei ole kunagi nõus kirjutama raamatuid mis ei toimu peale 1990.aastaid. See raamat andis mulle selge arusaama sellest, et tuleb teha väga väga korralik ja põhjalik uurimistöö ja isegi, kui sul on selge, milliseid potte-panne kasutati, siis pead tegema ka selgeks, milliseid sõnu pottide-pannide kohta kasutati. Samas pakub raamat ka sünonüüme ja lihtsalt laiendab silmaringi, nii et tohutult kasulik ja huvitav raamat.

[Oskar · Rating 5 out of 5]

Etümoloogid on keeleteaduse arheoloogid. Mullas sonkimise asemel linnusemäel peavad etümoloogid hoopis arhiivi tolmustes käsikirjades sõrmega järge ajama, et hea õnne korral leida "puuduv lüli". Tihti on etümoloogide edu rajatud puhtalt õnnefaktorile. Kui 1884 aastal poleks Tallinna Linnaarhiivi riiuleid korrastades leitud Georg Mülleri 17. sajandi alguses peetud jutlusi, siis oleks üks hindamatu väärtusega allikas meie keeleteadlastel puudu. Vanemate kirjalike allikate puudumise tõttu on eesti keele sõnavara päritolu uurimine ilmselt üks keerulisemaid harusid etümoloogias. Arvatavasti tunneb eesti keeleteadlane palju suuremat rõõmu mõne niidiots leidmise üle, kui tema prantsuse või inglise ametivennad.

Ülikoolis pakkus mulle just etümoloogia kõigist keeleteaduse harudest enim huvi. Üks huvi põhjustajatest oli ka Lennart Mere raamat "Hõbevalge", kus ta tõelise detektiivina võttis appi sõnade päritolud, et leida vastuseid Kaali meteoriidi saladusele. Isegi praegu kerkib vestlustes vahel üles küsimus: "Mis keelest on see sõna eesti keelde võetud?". Küsimuse alla satuvad uued, enamasti inglise keelest laenatud sõnad. Keegi ei sea kahtluse alla sõnade "hammas", "leib" või "püksid" päritolu. Need on ju 100% eesti sõnad! Vot ei ole! Uibo raamatust saame teada, et tegelikult on esivanemad isegi meie igapäevase "leiva" germaani hõimudelt laenanud. Tahtmatult tekivad raamatut lugedes uued küsimused. Mis on siis need päris eesti sõnad? Mis sõnu kasutasid meie esivanemad omavahel kõneledes näiteks minevikust või tulevikust? Kindlasti nad ei kasutanud sõnu "minevik", "olevik" või "tulevik", sest need loodi alles 19. sajandil.

Tegelikult on kogu eesti keele ajalugu üks suur sõnade laenamiste, üle võtmiste ning loomiste lugu. Küll me oleme laenanud sakslastelt, rootslastelt, venelastelt, soomlaste ja isegi horvaatidelt (sõnad "vampiir" ja "paprika"). Õnneks pole me end nende aastatuhandete jooksul lõhki laenanud, vaid suutnud säilitada oma ugri-mugri juured.

Keel on elav organism, mis on kogu aeg pidevas muutumises. Osad sõnad tulevad juurde ja nad võetakse kasutajate poolt koheselt omaks. Teised jälle unustatakse ning nende viimaseks puhkepaigaks saavad vanad sõnaraamatud. Sõnad omavad tegelikult salajast võimet. Nad võivad nimelt uuesti sündida! Isegi sajandeid hiljem ning omades hoopis uut tähendust. Äkki aastal 2222 kasutatakse sõnu "flüügel", "amüseerima" või "emakoda" jälle igapäevases kõnes, aga hoopis uute tähendustega. Kõige hullem tegu oleks välja kuulutada, et meie keel on lõpuks valmis ning igasugu "tšillimised" ja "hängimised" tuleb võõrkehadena kõrvale heita. Keelt ei suuna oma voolusängis mitte keeleteadlased, vaid kõnelejad.

"Sõnalood" on kindlasti raamat, millele Uibo võiks/peaks juurde kirjutada lugematul hulgal järgesid. "Sõnalood 2: Isikunimed ehk Ütle üks ilus poisslapse nimi!", "Sõnalood 3: Kohanimed ehk Mustaputsi soo Litsikülas": või "Sõnalood 4: Väljendid ehk Konn otsas, kala metsas ". Võimalusi on lõputult, sest keel on otsatu!

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Indigoaalane · Rating 5 out of 5]

Ma pole kunagi varjanud, et olen etümoloogiafänn. Kunagi, kui pensionile lähen, siis on vast aega ja võimalust seda teemat põhjalikumalt uurida.
Selle raamatu lugemiseks ei pea fänn olema. Sest ma ei kujuta ette inimest, keda ei huvitaks meie igapäevaste sõnade päritolu.
Sõnade valik raamatus on üsna veider.
Minu meelest.
Aga ju on ses oma loogika.

loe edasi minu arvamust
http://indigoaalane.blogspot.com/2014...

[Marca · Rating 5 out of 5]

Ei kahetsenud. Julgeks kõigile soovitada. Tõeliselt vau! efektiga raamat. Kergesti loetav sealjuures.
Pikemalt siin: http://marcamaa.blogspot.com.ee/2014/...