Ede Schank Tamkivi on vabakutseline ajakirjanik. Ta kolis California läänerannikul asuvasse Palo Altosse 2012. aasta suvel tänu ettevõtjast abikaasa Sten Tamkivi õpingutele Stanfordi ülikoolis, samuti alustas seal kooliteed nende kaks last.
"Asjata ei öelda, et Stanford on üks suur kaitsev mull, mis omakorda paikneb teise, Silicon Valley nimelise mulli sees, ja see asub omakorda veel suuremas, California-mullis. Sel mullil on vähe pistmist sellega, mis toimub mujal maailmas. Aga hoolimata ümbritsevast heaolust ja säravast päikesest on kohalik elanikkond kuidagi rahutu, nakkava viirusena levib hirm millestki olulisest ilma jääda ehk FOMO (fear of missing out). Jah, elu siin on väga kallis ja veidi ebamugav, aga sa oled selle tillukese protsendi seas maailma elanikkonnast, kes saab seda endale lubada! Seda tuletatakse sulle igal sammul meelde."
Ede kirjeldab Californiat oma mullist. Abilisteks robot-koristaja ja sammulugeja-uneandur, jätkab ta oma identiteedi loomist (tiiger)ema, tervisesportlase ja vabatahtliku üritustekorraldajana.
Ede Schank Tamkivi "Minu California. Mull mullis" viib Palo Altosse Stanfordi ülikooli, aga mitte õppima, vaid õppuri abikaasa eluviisiga tutvuma. Kui viimati käisin selle sarja seltsis idakaldal Floridas teravamaid elamusi otsimas, siis läänekalda perekondlikud olud pakkusid sootuks teist pilti.
2012-2014, Palo Alto. Ede abikaasa saab koha ühes Stanfordi ülikooli programmis, mistõttu kogu pere - isa, ema, ning kaks last - kolib Californiasse. Nende eluasemeks saab kena ühikas, ridaelamuboks linnakus, kus ka teised sarnased pered ümberringi. Mees õpib, üks laps alustab kooli, teine läheb lasteaeda, naine aga laseb end elumere lainetel kanda. Muuseas saab temast usin ürituste korraldaja. Esimene Ameerika-aasta igatahes üle ei viska, sest programmi lõppedes jäädakse veel üheks, aga siis juba väljaspool Stanfordi mulli.
Vahelduseks oli tore ette võtta veidi vanem Minu-sarja raamat. Lugedes võis selgesti tajuda aja kulgu, sest palju, mis aastal 2014 oli uus ja huvitav, on nüüdseks muutunud argiseks või suisa iganenuks. Näiteks tutvustab Ede, kuidas ameeriklaste elu teeb mugavaks robottolmuimeja. Kui varasemalt üldse sealpool lompi elamisest lugenud ei ole, pakub raamat koos autoriga palju avastamist. Põhjalikumalt saab tutvust teha Silicon Valley piirkonnaga, kuid väljasõidud viivad pere ka osariigi teistesse nurkadesse. Kõige huvitavam osa raamatust puudutas õppeasutusi - nii seda programmi, mille raames perekond kolis kui ka laste kogemusi esimeses kooliastmes.
Väga huvitav lugemine - eriti minusugusele, kes ma Ameerikas käinud ei ole. Palju oli ka tuttavat, millest aastaid tagasi lugesin Epp Petrone "Minu Ameerika" raamatutest ja mille tõttu veendusin veelgi enam selles, et mulle Ameerikas elamine ei sobiks. Eriti just ravikindlustussüsteemi pärast, aga üllatas ka e-teenuste olematus. Ma oma eelmisest tööelust mäletan, et mõni rootslane saatis mulle arve panka tasumise asemel lehe tšekiraamatust, mille ma siis pidin allkirjastama ja postiga Rootsi panka saatma, et nad raha meie kontole paneksid, kuna tegin seda tööd Eestist kaugtööna ja polnudki võimalik panka minna. Poleks uskunud, et Silicon Valleys veel tšekiraamatuid kasutatakse. Me oleme siin Eestis ikka tõsiselt ära hellitatud oma e-teenustega - kui paari päevaga passi või juhilube kätte ei saa, siis oleme juba närvis. Aga hea on isegi teada, et mõne asjaga siin Silicon Valleyle silmad ette anname. California puhul köitis mind vist kõige rohkem loodus - need mastaapide ja värviliste puude-põõsaste kirjeldused - see tekitas tahtmise kõike seda kord oma silmaga näha. Ja kui saaks kuidagi nii korraldada, et tõsta Californias elavate inimeste tolerantsus ja sõbralikkus Eestisse, siis saaksime siia maailma parima riigi - sellise, kus lisaks arenenud tehnoloogiale oleksid ka laia silmaringiga ja tolerantsed inimesed. Vot see oleks alles vinge riik! Mis Ede raamatusse puutub, siis olen vaimustuses ilusast eesti keelest! Raamat on ju suhteliselt mahukas, aga ma leidsin sealt ainult kolm kirjaviga - kusagil oli üks sõna ülearu ja kusagil üks puudu ja ühes kohas märkasin ka koma puudumist. See on tänapäeval nii haruldane. Ükski keeletoimetaja ei suuda nii puhast teksti toota, kui autor ise perfektselt ei kirjuta. Tõeliselt mõnus on lugeda nii korrektset eesti keelt.
Võiks ju öelda, et raamatu peategelane Ede on rikka esimese maailma liige, elades priviligeeritud elu Silicon Valley’s, aga ta on intelligentne, sümpaatne ja tundlik, mitte sugugi ennast täis. Pealegi on igal mündil kaks poolt. Kui natuke kaasa elama hakata, siis ei ole "Minu California" peategelase olukord nii mugav midagi: on 21. sajand, maailma tehnoloogiakeskus, aga tema avastab end ühtäkki rollist, mis sarnane möödunud sajandi keskpaiga ameeriklannale: „Järgi oma abikaasa valikuid, ole kodus, kasvata lapsi.“ Ega see lihtne ole, arvestades, et Ede jättis kodumaale maha aktiivse ajakirjanikukarjääri, kui ta abikaasa Sten asus õppima San Franciscos Stanfordi ülikooli rahvusvahelises magistriprogrammis ja kogu noor perekond kolis seetõttu Californiasse. Ede asus tegelema vabatahtliku tööga ja ülikooli vabakursustega, asus jalutama, jooksma, golfi mängima... ja eelkõige lapsi kasvatama. Ma elasin ka ise samal ajal USA-s, tundsin paljud teemad ära. Halloweenikommimürgitus ja koolitulistamishirm ja internetipoodidest sõltuvusse sattumine ja kodune robot-tolmuimeja, kes koristamise käigus pahandusi korraldas, need kõik olid just samal ajal ka minu elu reaalsus. Muidugi tulid tuttavad ette tervisekindlustushädade teemad, või kummalised lahendused, mille tagant paistis kohtusse kaevamise hirm. Näiteks miks peavad lapsel lasteaias lõunaune ajal saapad jalas olema? Sest kui tuleks maavärin ja kui laps enda sokkis jalgu klaasikildudega vigastaks, siis võiks ju lapsevanem lasteaia kohtusse kaevata. Seega olgu kõigil lastel kogu aeg saapad jalas! Tehnoloogiateemadest on raamatus täitsa palju juttu ja on mitmed seosed, mida ma polnud varem otseselt niimoodi tõmmamud. Miks need uuenduslikud firmad (Apple, Google ja mitmed muud) just garaažidest alguse said? Miks planeedi tehnoloogiakeskus just Silicon Valley’sse ehk Räniorgu tekkis? Seal orus andis kaevandada räni ja mikrokiipide tootmiseks on just seda maavara vaja. Aga enne tehnoloogiarevolutsioni oli seesama org täis õuna- ja aprikoosiaedu. Ka noor Steve Jobs töötas kunagi õunaaias ja noppis sealt ka oma firmale nime... Mõnusalt jookseb siin raamatus nii California kaugem ajalugu kui ka igasuguste (nuti)vidinate (lähi)ajalugu. Juba mainitud robot-tolmuimejad olid toona täiesti uued asjad, nii et hasartne antropoloogikalduvustega ja reporterioskustega koduperenaine jälgib oma uue „kodulooma“ käike. Ja kirjeldab seda, kuidas rahva randmete ümber on kentsakaid nimesid kandvad pulsimõõturid-unelugejad, mille abiga leiab muuhulgas üles ka „oma sekti“ inimesed, kellega juttu puhuma ja muljeid vahetama asuda. Mulle meeldib, kuidas Edel jooksevad peas ootamatud paralleelid moodsa tänapäeva ja ürgsete teemade vahel, seda ilmselt toetas tema antrolopoloogiaõpingute pagas. Mismoodi on seotud ürgsed koopajoonised ja tänapäeva Instagram? Kas mahetoidu söömine on nagu keskaja indulgentside ostmine? Või kui ta kõneleb erinevatest ematüüpidest USA-s, siis toob näite, et meie Kalevipoja ema Linda oli „Tiger Mom“ ematüübi esindaja. Vahepeal on möödunud kümme aastat. Kuigi Tamkivisid nimetati vahel kõrvalt „tüüpiliseks armsaks Ameerika pereks“, kuigi nad olid juba päris hästi assimileerunud, tulid nad pärast mõne aastast USA kogemust ikkagi Eestisse tagasi, väga tore, et USA neid endale päriseks ei saanud. Aga California elab ka täna edasi omas rütmis, enamvähem samal moel, nagu on siin raamatus kirjeldatud... Seda nentides jään ühe asja üle mõtisklema. Arvatavasti täna, aastal 2025, ei kasutata Ameerikas enam tšekiraamatuid? Aga kes teab, võibolla sureb see omapärane pangandustraditsioon koos viimase 1940ndatel sündinuga.
Kuigi ma ise absoluutselt Ameerika fänn mitte ühestki otsast pole, hoopis vastupidi, siis raamat oli huvitav. Mulle meeldis see et statistikat oli piisavalt ja kirjutusstiil oli meelt mööda, kaasahaarav. Lugedes iga raamatut Usa kohta siis veendun selles aina rohkem miks see maa mind vägagi külmaks jätab. Raamatut soovitan :)
Kuna ma tunnen autorit isiklikult ja olen temaga perekondlikult seotud, siis oli Ede raamat muidugi kohustuslik kirjandus. Kirjutab ta muide väga hästi, raske on käest ära panna. Sisu aga oli minu jaoks pilguheit freakshow'le. Uuemast tehnoloogiast pole mul sooja ega külma, Ameerika elulaadi suhtun põlgusesegase irooniaga ja reisimine ja kuum kliima on mu jaoks umbes sama olulised kui juureravi või klistiir. Ühesõnaga, kirjeldust Ede elust Ameerikas lugesin ma umbes samasuguse tundega kui loomaaias käin - huvitav, isegi väga, aga õhtuks lähevad loomad oma puuri ja mina oma koju. Aga eks silmaringi täiendav ja meelelahutuslik väärtus oli raamatul ikkagi. Mull mullis on päris tabav pealkiri, alapealkiri oleks võinud veel olla midagi stiilis "kohutavad, kohutavad esimese maailma mured", sest enamuses osas raamatust vaevlesidki tegelased - mitte autor ja ta perekond, vaid muud raamatus ettetulevad juurteta, sissesõitnud ameeriklased - probleemide käes nagu "kraapisin oma aifööni ekraani ära". Mõned viited igasugu filmidele, sarjadele ja erinevatele (ilmselt tehnoloogia-)gurudele jooksid minust teadmatuse tõttu puhtalt mööda, aga see suurt ei seganud. Ede oskab kirjutada nii, et seda raamatut saab lugeda ka täitsa puhtalt lehelt. Julgeks soovitada. Pilguheit kaugesse, veidrasse, kohati võikasse, kohati tobenaljakasse maailma on alati hea.
1. Et sai palju teada igasuguseid fakte ja statistikat ameerika kohta, mida ma varem ei teadnud. 2. See kuidas ta võttis läbi kõik need ameerikale olulised sündmused, nagu halloween, tänupühad, jõulupühad jne. Kohati oli raamat väga huvitav.
Asjad, mis ei meeldinud:
1. Liigne keskendumine Stanfordile ja Palo Altole, aga see on ka arusaadav, sest ta elas seal ja sai sellest kõige rohkem jutustada. 2. Autori selge üleolek ning ameeriklastele ja nende kommetele ülevalt alla vaatamine. Kuigi ma sain Californiast hea pildi, siis ei tekitanud see raamat huvi seda külastada. Siiski ma kavatsen ignoreerida selle raamatuvaibi ja ikka edaspidi unistada, et minu jalad tatsavad kunagi Los Angeleses, San Franciscos ja kõigis neis kohtades, mida telekast sadu ja sadu kordi olen näinud.
Selline keskpärane Minu-raamat. Ei kuulu sinna TOP 3 sekka ei eest ega tagant poolt vaadates. Küllap näitab seda seegi, et raamat sai loetud juba tubli mitu nädalat tagasi ja pole ega pole leidnud tahtmist/aega midagi kirja panna. California elust saab teada küll, ka üldiselt USA elust. Mitmed asjad, mille üle ta kurdab, ma noogutan kaasa (nr 1: tervisekindlustus! Ökk!). Teiste raamatutega võrreldes saab välja tuua seda, et pere olemasolu tähendab ka sissevaadet kooli- ja lasteaiasüsteemi, mis on alati omajagu põnev info. Ja ka see kuidas nende tudengite perekonda omakorda toetati ja kogu see süsteem, mis selle kaudu tekkis. Huvitav.
"...kellele ei piisa 140 tähemärgist või kaheminutilisest videost, et oma infonälga rahuldada." - nendele soovitan seda raamatu lugeda. Väga hea sõnastusega ja ladusalt kulgev.
Veidi teistmoodi lugemine, kui mu eelnevad “Minu” sarja raamatud. See oli esimene “Minu” sarja raamat, kus raamatu autor on pereinimene ja see tegi raamatu ka minu jaoks veidi põnevamaks ja huvitavamaks. Sai teada rohkem koolisüsteemist just lasteaia ja algkooli poole pealt, mida tavaliselt teistest raamatutest teada ei saa. Raamatu alustamine oli kohati veidi keeruline, sest minu jaoks olid lõigud ja laused kohati liiga pikad ning lause mõte kadus pika ülesehituse sisse ära. Küll aga mingi aja tagant harjusin sellega. Üldkokkuvõttes sai Californiast küllalt hea ülevaate koos erinevate soovitustega, milliseid kohti külastada ja milliseid mitte. Soovitan seda kindlasti lugeda inimesel, kes plaanib minna Stanfordi õppima või üleüldse Silicon Valley’sse tööle vms - saab väga korraliku ülevaate!
Tavaliselt ma ei loe Minu sarja reisiraamatuid abikaasade pärast, aga siin üks huvitav isik mulle oli Sten Tamkivi, kes on pikalt olnud ka Skype Eesti osakonna juht. IT ja tehnoloogiahuvilisena oli meeldivaks üllatuseks, et raamatus leidsid IT-teemad omajagu palju kajastust - samas Silicon Valley piirkonnas need ongi olulised. IT sektor on muidugi nii kiirelt muutuv, et mõned raamatu ilmumise ajal veel peaaegu tundmatud vidinad on nüüd igapäevased või juba unustusse vajumas - aga põnev siiski. Loomulikult leiab sellest raamatust ka nn tavalisemaid teemasid kohalikest elanikest, ajaloost, seiklustest lennujaamades, lasteaiast ja koolist ja Stanfordi ülikoolist jne.
Üks parimaid Minu-sarja raamatuid, mida lugenud olen. Teiseks suureks lemmikuks siiani on olnud Minu Moldova just sarnase "ajakirjaniku" ja aruka stiili poolest - piisavalt aga mitte liiga "minu", hariv, samas ei eelda lugejalt varasemaid California-teadmisi. Igapäevakogemused olid vahvalt statistika ja adekvaatsete allikate infoga kokku põimitud ja üdini positiivse maailmavaatega edasi antud. Boonusena valmis raamatu lõpuks endalgi nimekiri kohtadega, kuhu minna ja raamatutega, mida järgmiseks lugeda.
Kui Ede mulle selle raamatu Räniorus kinkis polnud mul veel aimugi, et aastate pärast oma "minu-raamatuni" jõuan - aitäh inspiratsiooni ja hääde nõuannete eest :) See oli esimene *minu-sarja" raamat, mida lugesin ja ei pidanud pettuma. Kirja on saanud ühe perekonna lugu, eneseleidmine ja põhjalik ülevaade elust ses kaugelt nii glamuurselt paistvast mullis-mullist.
Põnev ja lihtne lugemine, kui ka ise Ameerikas rändamas oled. Eelkõige käsitleb raamat elust Stanfordi mullis. Vahepeal häiris, et mõningad kohad kordusid mitmeid kordi ja mõne hilisema peatüki seos Ameerika ja Californiaga polnud nii selge.
Raamat üllatas positiivselt ja avas autori mõttemaailma. Ehkki mind üllatas, et ka minu põlvkonnakaaslane mõtleb umbes samamoodi nagu mu Nõukogude Liidus üleskasvanud ema, et naise roll on sünnitada tublile ja edukale mehele lapsi ning need lapsed siis korralikeks inimesteks kasvatada, siis mis on selles mõtteviisis halba, kui see naise õnnelikuks teeb? Emadus on kahtlemata eneseteostus. Tekst voolab ladusalt ja teose ülesehitus on niisugune, et soovid juba järgmist peatükki lugeda. Raamat kuulub seni loetud Minu-sarja raamatute TOP 5 hulka.
Tegelikult see raamat ju halb ei olnud. Kirjutati California-elu mitmetest tahkudest ning täitsa huvitavalt. Siiski, kui raamat paari sõnaga kokku võtta, oleksid need märksõnad minu jaoks "first world problems" ja "pealiskaudne ellusuhtumine". Naljakas oli minu jaoks see, kuidas autor imestab, kui teda Barbiega võrreldakse. Mõningad märkmed siin: http://marcamaa.blogspot.com.ee/2016/...
Esimene “Minu” sari, mille juba teist korda ette võtsin. Väga põhjalik ja huvitava tegevustikuga. Kirjastiilile paneks veel lisa 5 tärni, sest see on tõesti hästi kirja pandud seiklus!