What do you think?
Rate this book
Nõiatütre legend. Sookrati ja Hendrick von Tisenhuseni lugu
Soo veerel, kus sookailu lõhn meeli eksitab, elab maarahva verd Sookratiks kutsutav Krett. Redupaigas, kus pinnas ei kanna ühtki meest ega relva. Kuid ajad on rasked ja kurjad – Poola ja Rootsi kuningate väed sõdivad armutult Eesti- ja Liivimaa pinnal.
Kargel kevadhommikul 1625. aastal kohtab Krett metsateel võõrast ja alguse saab võimatu lugu, mis ragistab nii Eesti- kui ka Liivimaa kindluseid ja linnu, lookleb läbi soolaugaste ja salakavalate jõgede, varitseb metsades ja nõuab ohvreid täiskuuöödel. Tuhandete saatuse määrab, millise kuninga väed vallutavad Oberpahleni ja Dorpati. Millesse on inimesel uskuda sel jumalast hüljatud ajal?
Lugu sõjast, kättemaksust, karistusest, aga ka lootusest, vabadusest ja armastusest, sest sääl, kus meeleheide kõige kibedam, on armastus kõige magusam. Eesti naise enneolematu seiklus ammustel hämaratel aegadel. Lase Sookratt vestab sulle oma loo...
Kargel kevadhommikul 1625. aastal kohtab Krett metsateel võõrast ja alguse saab võimatu lugu, mis ragistab nii Eesti- kui ka Liivimaa kindluseid ja linnu, lookleb läbi soolaugaste ja salakavalate jõgede, varitseb metsades ja nõuab ohvreid täiskuuöödel. Tuhandete saatuse määrab, millise kuninga väed vallutavad Oberpahleni ja Dorpati. Millesse on inimesel uskuda sel jumalast hüljatud ajal?
Lugu sõjast, kättemaksust, karistusest, aga ka lootusest, vabadusest ja armastusest, sest sääl, kus meeleheide kõige kibedam, on armastus kõige magusam. Eesti naise enneolematu seiklus ammustel hämaratel aegadel. Lase Sookratt vestab sulle oma loo...
360 pages, Paperback
First published March 1, 2025
48 people want to read
About the author
Mariann Rückenberg
3 books13 followersMariann Rückenberg on eesti kirjanik, sündinud 1988. aastal Tallinnas. Ta on tuntud oma lummava jutustamisoskuse poolest, kus põimuvad ajalugu, inimsuhted ja põnev tegevustik. Sügav kirg mineviku vastu ning ajaloo magistrikraad on andnud talle erilise võime unustatud hääled taas ellu äratada ning kirjutada lugusid, mis viivad lugeja rännakule läbi sajandite.
Kirjandusmaailma sisenes ta tänapäevaste romaanidega, milles pulbitsevad kirglikud suhed, kriminaalsed pinged ja ajaloomaiguline müstika. Kirjastuse Varrak alt ilmunud „Hull suvi” (2018) ja „Hull elu” (2021) avavad ukse noorte täiskasvanute maailma, kus elu keerdkäigud, salajased igatsused ja eluohtlikud otsused põimuvad kirge ja pinget täis lugudeks. Tormaka sündmustiku keerises vilksatavad alati ka humoorikad valguskiired.
Esimestes raamatutes on peidus vana legend, mis on pannud aluse Marianni kõige ambitsioonikamale ja hingelähedasemale teosele: ajaloolisele romaanile "Nõiatütre legend". Ajaloohämarustes seigeldes sünnibki eesti naise - Sookrati lugu, mis paneb aja tarduma ja südamed kiiremini põksuma.
Mariann Rückenberg is an Estonian author, born in Tallinn (1988). She is renowned for her captivating storytelling, where history, folklore, and fate intertwine. With a deep passion for the past and a master's degree in History from Tallinn University, she brings forgotten voices to life, crafting novels that transport readers across time.
She first made her mark with contemporary novels brimming with electrifying relationships, criminal suspense, and a touch of historical mystery. Published by Varrak, Hull suvi (Crazy Summer, 2018) and Hull elu (Crazy Life, 2021) take readers into the lives of modern young adults, whose tangled relationships and thrilling dilemmas offer suspense, passion, and even moments of lighthearted humor. Yet hidden within these stories lies a legend—one that inspired Mariann to embark on her latest and most ambitious work yet: a historical novel that brings the past to life like only she can.
Kirjandusmaailma sisenes ta tänapäevaste romaanidega, milles pulbitsevad kirglikud suhed, kriminaalsed pinged ja ajaloomaiguline müstika. Kirjastuse Varrak alt ilmunud „Hull suvi” (2018) ja „Hull elu” (2021) avavad ukse noorte täiskasvanute maailma, kus elu keerdkäigud, salajased igatsused ja eluohtlikud otsused põimuvad kirge ja pinget täis lugudeks. Tormaka sündmustiku keerises vilksatavad alati ka humoorikad valguskiired.
Esimestes raamatutes on peidus vana legend, mis on pannud aluse Marianni kõige ambitsioonikamale ja hingelähedasemale teosele: ajaloolisele romaanile "Nõiatütre legend". Ajaloohämarustes seigeldes sünnibki eesti naise - Sookrati lugu, mis paneb aja tarduma ja südamed kiiremini põksuma.
Mariann Rückenberg is an Estonian author, born in Tallinn (1988). She is renowned for her captivating storytelling, where history, folklore, and fate intertwine. With a deep passion for the past and a master's degree in History from Tallinn University, she brings forgotten voices to life, crafting novels that transport readers across time.
She first made her mark with contemporary novels brimming with electrifying relationships, criminal suspense, and a touch of historical mystery. Published by Varrak, Hull suvi (Crazy Summer, 2018) and Hull elu (Crazy Life, 2021) take readers into the lives of modern young adults, whose tangled relationships and thrilling dilemmas offer suspense, passion, and even moments of lighthearted humor. Yet hidden within these stories lies a legend—one that inspired Mariann to embark on her latest and most ambitious work yet: a historical novel that brings the past to life like only she can.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
October 6, 2025
See lugemiskogemus ilmus ka Algernonis: https://algernon.ee/jutt/soost_vorsun... . Allpool on terviktekst.
Teate seda tunnet, et kui võtad raamatu kätte ja kohe esimeste ridadega see haarab endasse, esimese peatükiga oled müüdud mees (naine)? Rückenbergi raamatuga täpselt nii on, oma peas läks lugemiskogemus väga kiirelt sinna kategooriasse, kus ootavad ees mitmed teised võimsad teosed, kus ärgatakse kolmapäeval pühapäevases vaikuses või 75. sünnipäeval astutakse peale naise haual käimist sõjaväkke.
Põhjaliku taustatöö teinud kirjanik räägib raamatu loomeloost ja ajalookulissidest eessõnas ning viib meid 17. sajandi esimeses veerandis Eesti- ja Liivimaale. Histooria rullub me ees lahti läbi soos elava Kreti silmade. Hästi üldiselt öeldes ongi jutt lihtsa maatüdruku ning aadlimehe kohtumisest, suhtest. On elu külas, on mõisaga läbikäimist, on igapäevavõlusid ja -valusid, toredaid kaasmaalasi ning tõpranägusid. Ajalooline romaan aastast 1625, kus vahel veri voolab ning sõda on osa igapäevaelust.
Taustal on ajalugu, kus kirjanik on ainesega käinud kohati ringi loovalt, sellest kõigest on ka sissejuhatuses juttu. Seega tõsiseltvõetava ajalooõpikuga pole tegu. Rückenberg on teinud ära väga tugeva kodutöö, tekstist leiab ka ajaloolisi isikuid, kuid suures osas on rõhk mujal, naiste elul tollel ajas ja keskkonnas. See pole feministlik lugu või sotsiaalselt laetud tekst, oh ei, see on lugu, millesuguseid tolles ajas ja hetkes oli. Mis mulle meeletult meeldis, on autori oskus võtta infokillud siit ja sealt, ajalooraamatutes kirjeldatut, see kõik oma kirjanikekäte vahel kokku sõtkuda nagu savi, ning voolida midagi, mis ei ole 1:1 ajalugu, kuid suure tõenäosusega võis juhtuda.
"Eluaeg oli Krett tahtnud soos ula peal olla ja nüüd, kus ta pikki päevi seal enda seltsis veetis, olid need talumatult üksikuks muutunud. Siga Tõhvik, keda Krett söötis ja kasis, ning hurtsiku ääre all elav nastik Ahnepäts ei asendanud inimkeelt ja inimeste sõnadest tundis Krett lõpuks puudust. Jutluse pühapäev oli tulemas ja Hendrick oli keelanud Kretile kabeliaeda mineku. Hendrick polnud ka ise Kreti juurde tagası tulnud, kuigi Krett teda õhtu hakul sooäärses udus ootas. Ja iga kord, kui Hendrick polnud tulnud, tärkasid kahtlused ja hirmud Kreti südames. Mõni päev arvas ta, et ehk oligi too uni, ehk oli kogu inımese ilm üks uni, kuni näriv tunne rinnus Kreti ärkvele raputas, mis üksnes unest tulla ei saanud."
On ju lahe keelekasutus?
Minu jaoks saavad siin raamatus kokku nii huvitav tegevus, põnev vaade tegelaste sisemaailma kui ajalooline pool koos kerge ulmekastmega. Kusjuures see on mu jaoks eriti tugev kvaliteedimärk, et on kasutatud ka ulmelisi elemente (vist täpseim liigitus on maagiline realism), see on äärmiselt loomulik osa suuremast pildist ning ega kirjanik meile lõpuni lahti seletagi, et mis värk Kreti teinekord raskesti seletatavate võimetega nüüd on. Ei, lugeja saab ise otsustada, et on Krett nüüd tõesti nõia tütar või mitte, mis värk on taimede ja loomade tundmisega ning mis kunskoppi nüüd Kreti käed vahel korda saadavad. Ma üldse ei imestaks, kui Rückenberg kirjutamise ajal ei mõtelnudki ulmele, pigem sobis kogu loodavasse maailma hästi ka see, kuidas üks lihtne maanaine ei olnud lähemalt vaadates lihtne midagist, oh ei.
Raamatus räägitakse erinevaid keeli, on eesti murdekeelt ning kura-, rootsi-, saksa-, ladina-, poolakeelseid dialooge. Autor on lahendanud selle nii, et tegelased räägivad nii nagu räägivad ning joone alt leiab vajadusel tõlke. Päris huvitav lähenemisviis ning kohati lõhkus lugemisrütmi tugevalt, kuna pidi üles ja alla vahtima, hüplema - samas see ei seganud, kuna reeglina oli dialoogi palju koos ning sai ühekorraga selle läbi ratsutada. Ma jäin ise lugemise ajal mõtlema, et kui eestikeelne maarahva jutt on murdes (autori poolt välja mõeldud, kokkusegatud murdes), siis kas sama on ka võõrkeelse osaga? St. minu jaoks, kes ma mainitud võõrkeeli ise eriti ei valda (näpuotsaga saksa keelt tunnen), polnud muidugi vahet. Samas kui juba ette võtta tõsiseltvõetava ajaloolise pildi maalimine, siis oleks ju väga hea kõigisse suhtuda võrdselt. Noh, kes teab.
Kaasaegsest eesti kirjandusest meenub mulle natuke sarnasel teemal Meelis Friedenthali “Mesilased”. Siitpoolt praegusest hetkest vaadates on Rückenberg ja Friedenthal samas ajas ja hetkes, tegelikkuses on mesimummude tegevus sajandi täitsa lõpus ja tugevamalt seotud Tartuga, läbi võõrsilt pärit üliõpilase Laurentius Hylase silmade. Mingis mõttes saab neid kaht raamatut ja tegelast võtta ka paarisrakendina, kus mõlemad tõmbavad täiesti eri suundades, kus üks elas lihtinimeste seas ja teine oli ikkagi härrasrahva võsu. Või kes teab, kui mõtelda, kuidas oli Kreti elu, kuskandis raamat kokku sõlmiti, siis pole ju üldse võimatu, et Laurentiuse suguvõsa on saanud otsapidi soost alguse.
Kui neid raamatuid vaadata ulmepeeglist, siis mingeid sugemeid leiab mõlemast. Krett oma mõnevõrra eripäraste ja nõiduslike võimete ning “Mesilased” unenäolisusega ripsutavad ju mõlemad tiiba raskestiseletatavusega. Nagu ma ka eelpool mainisin, siis mu jaoks on võrratult kaunis, kui kirjanik kasutab erinevaid maitseid oskuslikult ning miks ka mitte kergelt-õrnalt ulma ja ulmet peale raputada ja seejärel sisse ära segada? Kui peegel keerata muudes suundades, siis mõlemad kirjanikud sätivad nõtkelt sõna, on omas vallas targad ja erudeeritud ning kirjutavad nii, et raamat kleepub lugeja kätte ning alles hiline öötund sunnib ühel hetkel niigi karmi unevõlg likvideerima.
Kokkuvõttes: mõni raamat satub õigel ajal näppu, juhuse olulisus on niivõrd oluline. Käsi südamel, ise ma pole ilmselt seda raamatut lugema hakanud, kuna lihtsalt ei sattunud mul radarisse. Elu aga sättis oma kõvera raja nii, et minu ja raamatu teed ristusid ning ma olen väga tänulik selle eest. See väike pilguhetk Kreti ellu, need mõned kuud räägivad meile nii palju ja on oluline osa eestlase ajaloost. Plaanin millalgi piiluda ka Mariann Rückenbergi teisi raamatuid ning loodan, et autor rõõmustab meid ka tulevikus oma kätetööga.
5/5 ("soost võrsunud imekaunis lugu")
Teate seda tunnet, et kui võtad raamatu kätte ja kohe esimeste ridadega see haarab endasse, esimese peatükiga oled müüdud mees (naine)? Rückenbergi raamatuga täpselt nii on, oma peas läks lugemiskogemus väga kiirelt sinna kategooriasse, kus ootavad ees mitmed teised võimsad teosed, kus ärgatakse kolmapäeval pühapäevases vaikuses või 75. sünnipäeval astutakse peale naise haual käimist sõjaväkke.
Põhjaliku taustatöö teinud kirjanik räägib raamatu loomeloost ja ajalookulissidest eessõnas ning viib meid 17. sajandi esimeses veerandis Eesti- ja Liivimaale. Histooria rullub me ees lahti läbi soos elava Kreti silmade. Hästi üldiselt öeldes ongi jutt lihtsa maatüdruku ning aadlimehe kohtumisest, suhtest. On elu külas, on mõisaga läbikäimist, on igapäevavõlusid ja -valusid, toredaid kaasmaalasi ning tõpranägusid. Ajalooline romaan aastast 1625, kus vahel veri voolab ning sõda on osa igapäevaelust.
Taustal on ajalugu, kus kirjanik on ainesega käinud kohati ringi loovalt, sellest kõigest on ka sissejuhatuses juttu. Seega tõsiseltvõetava ajalooõpikuga pole tegu. Rückenberg on teinud ära väga tugeva kodutöö, tekstist leiab ka ajaloolisi isikuid, kuid suures osas on rõhk mujal, naiste elul tollel ajas ja keskkonnas. See pole feministlik lugu või sotsiaalselt laetud tekst, oh ei, see on lugu, millesuguseid tolles ajas ja hetkes oli. Mis mulle meeletult meeldis, on autori oskus võtta infokillud siit ja sealt, ajalooraamatutes kirjeldatut, see kõik oma kirjanikekäte vahel kokku sõtkuda nagu savi, ning voolida midagi, mis ei ole 1:1 ajalugu, kuid suure tõenäosusega võis juhtuda.
"Eluaeg oli Krett tahtnud soos ula peal olla ja nüüd, kus ta pikki päevi seal enda seltsis veetis, olid need talumatult üksikuks muutunud. Siga Tõhvik, keda Krett söötis ja kasis, ning hurtsiku ääre all elav nastik Ahnepäts ei asendanud inimkeelt ja inimeste sõnadest tundis Krett lõpuks puudust. Jutluse pühapäev oli tulemas ja Hendrick oli keelanud Kretile kabeliaeda mineku. Hendrick polnud ka ise Kreti juurde tagası tulnud, kuigi Krett teda õhtu hakul sooäärses udus ootas. Ja iga kord, kui Hendrick polnud tulnud, tärkasid kahtlused ja hirmud Kreti südames. Mõni päev arvas ta, et ehk oligi too uni, ehk oli kogu inımese ilm üks uni, kuni näriv tunne rinnus Kreti ärkvele raputas, mis üksnes unest tulla ei saanud."
On ju lahe keelekasutus?
Minu jaoks saavad siin raamatus kokku nii huvitav tegevus, põnev vaade tegelaste sisemaailma kui ajalooline pool koos kerge ulmekastmega. Kusjuures see on mu jaoks eriti tugev kvaliteedimärk, et on kasutatud ka ulmelisi elemente (vist täpseim liigitus on maagiline realism), see on äärmiselt loomulik osa suuremast pildist ning ega kirjanik meile lõpuni lahti seletagi, et mis värk Kreti teinekord raskesti seletatavate võimetega nüüd on. Ei, lugeja saab ise otsustada, et on Krett nüüd tõesti nõia tütar või mitte, mis värk on taimede ja loomade tundmisega ning mis kunskoppi nüüd Kreti käed vahel korda saadavad. Ma üldse ei imestaks, kui Rückenberg kirjutamise ajal ei mõtelnudki ulmele, pigem sobis kogu loodavasse maailma hästi ka see, kuidas üks lihtne maanaine ei olnud lähemalt vaadates lihtne midagist, oh ei.
Raamatus räägitakse erinevaid keeli, on eesti murdekeelt ning kura-, rootsi-, saksa-, ladina-, poolakeelseid dialooge. Autor on lahendanud selle nii, et tegelased räägivad nii nagu räägivad ning joone alt leiab vajadusel tõlke. Päris huvitav lähenemisviis ning kohati lõhkus lugemisrütmi tugevalt, kuna pidi üles ja alla vahtima, hüplema - samas see ei seganud, kuna reeglina oli dialoogi palju koos ning sai ühekorraga selle läbi ratsutada. Ma jäin ise lugemise ajal mõtlema, et kui eestikeelne maarahva jutt on murdes (autori poolt välja mõeldud, kokkusegatud murdes), siis kas sama on ka võõrkeelse osaga? St. minu jaoks, kes ma mainitud võõrkeeli ise eriti ei valda (näpuotsaga saksa keelt tunnen), polnud muidugi vahet. Samas kui juba ette võtta tõsiseltvõetava ajaloolise pildi maalimine, siis oleks ju väga hea kõigisse suhtuda võrdselt. Noh, kes teab.
Kaasaegsest eesti kirjandusest meenub mulle natuke sarnasel teemal Meelis Friedenthali “Mesilased”. Siitpoolt praegusest hetkest vaadates on Rückenberg ja Friedenthal samas ajas ja hetkes, tegelikkuses on mesimummude tegevus sajandi täitsa lõpus ja tugevamalt seotud Tartuga, läbi võõrsilt pärit üliõpilase Laurentius Hylase silmade. Mingis mõttes saab neid kaht raamatut ja tegelast võtta ka paarisrakendina, kus mõlemad tõmbavad täiesti eri suundades, kus üks elas lihtinimeste seas ja teine oli ikkagi härrasrahva võsu. Või kes teab, kui mõtelda, kuidas oli Kreti elu, kuskandis raamat kokku sõlmiti, siis pole ju üldse võimatu, et Laurentiuse suguvõsa on saanud otsapidi soost alguse.
Kui neid raamatuid vaadata ulmepeeglist, siis mingeid sugemeid leiab mõlemast. Krett oma mõnevõrra eripäraste ja nõiduslike võimete ning “Mesilased” unenäolisusega ripsutavad ju mõlemad tiiba raskestiseletatavusega. Nagu ma ka eelpool mainisin, siis mu jaoks on võrratult kaunis, kui kirjanik kasutab erinevaid maitseid oskuslikult ning miks ka mitte kergelt-õrnalt ulma ja ulmet peale raputada ja seejärel sisse ära segada? Kui peegel keerata muudes suundades, siis mõlemad kirjanikud sätivad nõtkelt sõna, on omas vallas targad ja erudeeritud ning kirjutavad nii, et raamat kleepub lugeja kätte ning alles hiline öötund sunnib ühel hetkel niigi karmi unevõlg likvideerima.
Kokkuvõttes: mõni raamat satub õigel ajal näppu, juhuse olulisus on niivõrd oluline. Käsi südamel, ise ma pole ilmselt seda raamatut lugema hakanud, kuna lihtsalt ei sattunud mul radarisse. Elu aga sättis oma kõvera raja nii, et minu ja raamatu teed ristusid ning ma olen väga tänulik selle eest. See väike pilguhetk Kreti ellu, need mõned kuud räägivad meile nii palju ja on oluline osa eestlase ajaloost. Plaanin millalgi piiluda ka Mariann Rückenbergi teisi raamatuid ning loodan, et autor rõõmustab meid ka tulevikus oma kätetööga.
5/5 ("soost võrsunud imekaunis lugu")
July 8, 2025
Nonii. Ei tea,kas mõjutas kuuseis või huvi ajaloo vastu. Võibolla mõlemat ja kõike muud lisaks juurde aga see oli nüüd lugu mis mulle kohe väga meeldis. Krettist sai kohe mu lemmiktegelane ja lugedes tunduski nagu elaksin ise raamatulehekülgedel seda elu, mida lugu edasi kandis. Vahepeal tundsin isegi sookailu lõhna toas, kuigi viimasest metsaskäigust ja sookailude nägemisest oli juba mõned päevad möödas.See raamat rääkis minuga :) Ei, ma ei ole veel hullumaja kandidaat, vähemasti enda arvates :)
Autor on seda lugu kirjutades kogu oma hinge sellesse pannud,sest miks muidu see niimoodi kõnetab. Ma tundsin allikavee jahedust ja kargust, metsaonni torkivaid heinu, Emajõe voogavat vett. Nägin vaimusilmas neid linnuseid, Dorpati langemist,varemeid. Tundsin kadedust ja õelust, millega vaadati neid, kes teistet erinesid või tervendaja oskustega olid. Krett ja Rapa Repene. Nii nagu autor ka eessõnas ütleb, siis me ei tea tegelikult väga palju sellest, kuidas naised sel ajal elasid ja mida täpsemalt tehti aga no see lugu loob nii reaalse pildi, et silme ees hakkab jooksma filmilindina kogu see sündmus ja olustik. Vahepeal on nii tore sellisesse maailma ära eksida. Olgu igaühele tema von Tisenhausen ja ma juba ootan järge. Kretti ja Hendricku lugu jätkub, ma tean seda. Aitäh Mariann selle fantastilise elamuse eest ja nobedat sulge!
Autor on seda lugu kirjutades kogu oma hinge sellesse pannud,sest miks muidu see niimoodi kõnetab. Ma tundsin allikavee jahedust ja kargust, metsaonni torkivaid heinu, Emajõe voogavat vett. Nägin vaimusilmas neid linnuseid, Dorpati langemist,varemeid. Tundsin kadedust ja õelust, millega vaadati neid, kes teistet erinesid või tervendaja oskustega olid. Krett ja Rapa Repene. Nii nagu autor ka eessõnas ütleb, siis me ei tea tegelikult väga palju sellest, kuidas naised sel ajal elasid ja mida täpsemalt tehti aga no see lugu loob nii reaalse pildi, et silme ees hakkab jooksma filmilindina kogu see sündmus ja olustik. Vahepeal on nii tore sellisesse maailma ära eksida. Olgu igaühele tema von Tisenhausen ja ma juba ootan järge. Kretti ja Hendricku lugu jätkub, ma tean seda. Aitäh Mariann selle fantastilise elamuse eest ja nobedat sulge!
April 15, 2025
Ajalooline romaan viib meid 400 aastat tagasi, väljamõeldud Rücksee mõisa ümbrusesse, sekka ka Põltsamaad, Paidet, Tartut (ehk siis Oberpahlen, Wittenstein, Dorpat). Taustal käimas rootslaste ja poolakate omavaheline madistamine Eesti- ja Liivimaa alade pärast, mis tipneb Dorpati vallutamisega rootslaste poolt. Kohtab erinevaid isandaid, erinevaid keeli, kombeid...
Kogu selle segaduse keskel peavad aga ka lihtsad inimesed oma elu elatud saama. Peategelaseks on pärisorjast üleloomulike võimetega sookratt Krett. Läbivaks teemaks raamatus ongi lähem pilguheit noore naise argipäeva. Töö ja eluspüsimine ajal, mil valmis tuli olla halvimaks nii valitsejate kui üldse igasuguste meeste poolt (hm, nüüd võib nii mõnigi torgata, et löö mõni suvaline tänane ajaleht lahti ja...). Raske oli olla naine, veel raskem noor naine, rääkimata ilusast näolapist ja kenast lauluhäälest. Asja ei teinud lihtsamaks erilised võimed ja nõiaks tembeldamine.
Lehekülgedelt aimdub autori suurt taustatööd. Kuigi eessõnas on kenasti lahti seletatud, millised tegelased, kohad ja sündmused/nähtused on autori fantaasialend, siis ikkagi väga palju on ka autentset materjali. Või sellele ligilähedast, sest palju sa ikka saad olla kindel asjades, mis leidsid aset 1625. aastal. Olmeliste detailide, mõisa- ja lihtrahva omavaheliste suhete, ravitsemise jms saab ühte koma teist teada.
Ja jälle olen unustanud peamise - armastust on ikka ka, ja mitte vähe. Särtsuma ja paukuma hakkab omavahel Kretil ja sõjamees Hendrick von Tisenhusenil. Ikka tõusude ja mõõnadega, nagu see käib.
Ütleme nii, et selline kergelt "Viimse reliikvia" vaibiga lugu, aga kui viimane kinolinal on võrdlemisi puhas, nunnu ja kõik võimalik paha hoitakse maksimaalselt sordiini all, siis nõiatütre lugu on vast ehedam ja elulisem. Räppa, vägivalda, ohtu on sutsuke rohkem.
Kui ma midagi teistmoodi teeks, siis natuke mudiks neid pikki võõrkeelseid dialooge. Tõlge jookseb joonealusena küll kenasti, aga seda läheb tükati päris paljuks.
Hästi põnev oli jällegi oma tavapärasest valikust väljastpoolt lugemist võtta. Autorist olin küll kuulnud, aga varem lugenud mitte.
Kogu selle segaduse keskel peavad aga ka lihtsad inimesed oma elu elatud saama. Peategelaseks on pärisorjast üleloomulike võimetega sookratt Krett. Läbivaks teemaks raamatus ongi lähem pilguheit noore naise argipäeva. Töö ja eluspüsimine ajal, mil valmis tuli olla halvimaks nii valitsejate kui üldse igasuguste meeste poolt (hm, nüüd võib nii mõnigi torgata, et löö mõni suvaline tänane ajaleht lahti ja...). Raske oli olla naine, veel raskem noor naine, rääkimata ilusast näolapist ja kenast lauluhäälest. Asja ei teinud lihtsamaks erilised võimed ja nõiaks tembeldamine.
Lehekülgedelt aimdub autori suurt taustatööd. Kuigi eessõnas on kenasti lahti seletatud, millised tegelased, kohad ja sündmused/nähtused on autori fantaasialend, siis ikkagi väga palju on ka autentset materjali. Või sellele ligilähedast, sest palju sa ikka saad olla kindel asjades, mis leidsid aset 1625. aastal. Olmeliste detailide, mõisa- ja lihtrahva omavaheliste suhete, ravitsemise jms saab ühte koma teist teada.
Ja jälle olen unustanud peamise - armastust on ikka ka, ja mitte vähe. Särtsuma ja paukuma hakkab omavahel Kretil ja sõjamees Hendrick von Tisenhusenil. Ikka tõusude ja mõõnadega, nagu see käib.
Ütleme nii, et selline kergelt "Viimse reliikvia" vaibiga lugu, aga kui viimane kinolinal on võrdlemisi puhas, nunnu ja kõik võimalik paha hoitakse maksimaalselt sordiini all, siis nõiatütre lugu on vast ehedam ja elulisem. Räppa, vägivalda, ohtu on sutsuke rohkem.
Kui ma midagi teistmoodi teeks, siis natuke mudiks neid pikki võõrkeelseid dialooge. Tõlge jookseb joonealusena küll kenasti, aga seda läheb tükati päris paljuks.
Hästi põnev oli jällegi oma tavapärasest valikust väljastpoolt lugemist võtta. Autorist olin küll kuulnud, aga varem lugenud mitte.
June 14, 2025
Haarav ja sujuv jutustus kodumaisest keelatud armastusest: katoliiklaste ja protestantide vahelise sõja taustal rullub lahti müstiline suhtedraama. Igati ilusasti kirjutatud, on intriige on keerdkäike. Ma ei olnud kindlasti sihtgrupp, aga omajagu huvitav ikkagi, sest ka ajalooliselt tundub lugu autentne.
Kui miskit ette heita, siis lõpmatult pikad joonealused tõlked. On küll äge lugeda rootsi-/saksa-/poolakeelset teksi ning siis tõlget, aga seda oleks võinud vähem olla, kuna hakkis lugemist üksjagu. Mõnel leheküljel ma ainult joonealuseid tõlkeid lugesingi.
Kui miskit ette heita, siis lõpmatult pikad joonealused tõlked. On küll äge lugeda rootsi-/saksa-/poolakeelset teksi ning siis tõlget, aga seda oleks võinud vähem olla, kuna hakkis lugemist üksjagu. Mõnel leheküljel ma ainult joonealuseid tõlkeid lugesingi.
March 22, 2025
Imeliselt kirjapandud kaasahaarav lugu keelatud armastusest, vanarahva raskest elust, usust ja ebausust. Tegu on looga, mis haarab kaasa ning paneb tõesti tundma, nagu oleksid päriselt teises ajas. Lugu, mida tahaks uuesti esimest korda lugeda ❤️
June 23, 2025
“Loodust ja loomi mõista oskas Krett paremini kui inimesi, kuid samahästi oskas ta ka maarahva sõnu ritta seada ja lauluks vormida. Koos Rapa Repesega käisid nad tihtipeale õnnetuid ravimas ja lohutamas. Kurjaks neid külas ei peetud, kuid avasüli enese seltsi ka ei oodatud. Krett ei kuuluvatki inimeste sekka, vaid salapärasesse sohu, kus ta elas. Hendrick polnud kunagi kohanud niisugust naisterahvast, kes meeste seaduste alla ei mahtunud, ja et seesama neiu oli temagi nagu pisut lolliks teinud, ei andnud Hendrickule kuidagi asu.”
April 10, 2025
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
July 7, 2025
Raamat haaras mind hetkest, kui Krett soo ääres kõndis. Dialoogid rootsi-saksa-poola keeles ja vanad murded lõid elava ajaloolise maastiku. Kahekesi Hendrickuga leidsid tegelased lootuse ja armastuse keerises, kus sõda, hirm ja nõidumise süüdistused olid igapäevased. Sookrati ja looduse vaheline side koos soise maastiku kujutamisega andis romaanile erilise salapärasuse.
March 19, 2025
Vaimustavalt kaasahaarav, nõiduslikult lummav. Autoril on enneolematu anne panna lugeja end tundma nagu nähtamatu kõrvaltegelane, kes Sookrati ja Hendricku kannul hiilib, nende salajasemaid mõtteid kuuleb ja sündmustele tunnistajaks on. Romaani sõnad moonduvad silme ees lahti rulluvaks filmiks, aga nüüd ma pean teada saama, kuidas sookail lõhnab.
Displaying 1 - 10 of 10 reviews