Brüssel ei võta end liiga tõsiselt. Ta on originaalne ja humoorikas, kaootiline ja muretu, vaba ja vabameelne. Brüssel on nagu sürrealist René Magritte’i kaelkirjak šampusepokaalis – ta laseb asjadel olla nii, nagu nad on ja tahavad olla. Ja Brüssel on igaühele täpselt selline, nagu ta tahaks, et see linn oleks.
„Minu Brüssel“ räägib sõpruse tekkimisest ühe linnaga, mis esmapilgul tundus hall ja kõle, sest Brüssel hoiab oma parimad küljed turistide eest tihti varjus, avades end pigem neile, kes on valmis tõeliselt seiklema ja avastama. Iga sammu saadab keskmisest loomingulisem lähenemine ja parajas koguses absurdi. Kõik, mis esmapilgul tundub võimatu, on siin kahtlemata võimalik. Kõigega harjub. Kõik on suhtumise, perspektiivi ja prioriteetide küsimus. Isegi need 10 000 veidrat elamust kuus…
Huvi Euroopa Liidu poliitika vastu viis Eestis ajakirjanikuna töötanud Inga Höglundi 2014. aastal Brüsselisse. Pärast tiheda sõela läbimist on ta 2020. aastast eluaegne euroametnik.
Aitäh raamatu eest, Petrone Print! • Ma vaatasin, et ma olin märkmetesse kirjutanud, et raamatut lugedes jäi mulje, et Brüsselil on väga palju vigu ja osad juhtumised olid lausa absurdsed.
Küll aga sai siit raamatust nii juustusoovitusi kui ka soovitusi erinevate muuseumide külastamiseks. Lisaks sellele sai põgusa pilgu visata ka sellele, kuidas käib EL-i seaduste vastuvõtmine jm põnevad telgitagused.
Valdavalt on juttu sellest, kui vastuoluline on Brüssel. Prügi, räpasus, teede ja tänavate lonkav korrashoid (vihmaga plärtsuvad ehk siis lahtised tänavakivid on päris lõbus infokild). Keeruline ja jäik bürokraatia - kõik, mis on võimalik teha eraldi omavalitsusüksusteks, selleks ka tehakse ja kui lisada siis kompotti veel mitmekeelsus, siis lõbusaks läheb. Igatahes on pärast selle raamatu lugemist palju loogilisem, miks sealt EList nii palju lohisevaid ja segaseid signaale tuleb :) Samas Euroopa Liit ise on imeline, kõigile liikmesriikidele ainult rõõmu ja rahulolu toov, Eesti on seal toimekas ja tubli, meiega arvestatakse kui võrdsega. Vanematele inimestele ilmselt tuleb selline jutt kuskilt aegade hämarusest tuttav ette.
Siiski-siiski, lisaks imetoredatele Brüsseli inimestele ja Euroopa Liidule jäi veel paar asja silma. Raseduse ajal ja sünnitusjärgselt ette nähtud koostöö füsioterapeudiga, mis aitab ju paljusid hilisemaid tervisejamasid juba eos ära hoida või vähemasti neile kiiresti jaole saada. Üsna mõistlik mõte. Laste karastamine, mis ka näiteks Skandinaavias on hoopis teistmoodi kui Eestis.
Brüsselisse reisijale on siin mitmeidki kasulikke näpunäiteid. Nt ühistranspordi kasutamine (see on brüssellikult segane, seega peamine vist ongi meelde jätta - see on ebaloogiline), erinevate turgude ja kirbukate ülevaade, saunakeskuste teejuht, natuke muuseume jms. Kasulik teadmine on ka jõelaevakruiis (ehk et kõlab seksikamalt kui see tegelikult seda on). Väike spikker rahvusroogade mekkijale: friikad, vahvlid, rannakarbid.
Selle raamatu puhul annab selgelt tunda, et ilu on vaataja silmades. Kui mulle tundus, et Inga ise näeb Brüsselit pigem hallides toonides, siis tema sõprade ja tuttavate jaoks on see linn pigem roheline ja mõnus. Või kui täpsem olla, siis talle Brüssel meeldib ja siis nagu ei meeldi ka. Ilmselt oleneb tuule suunast. Pudru ja kapsad koos. Siinkohal tervitakski Inga naabrit Britti, kelle head mõtted said leheküljel 47 samuti raamatusse. Brüsselist leiab tänaval igal ajal prügi ning teedeehitusi oma sini-kollaste tõketega, inimesed on nii erinevad igas mõttes ning kolimissüsteem on kummaline. Kui aga need hallid toonid kõik kõrvale jätta, siis saab Inga sulest tegelikult ka põnevaid teadmisi ja lahedaid seike ka lugeda.
Lootsin, et seda sõprust Brüsseliga kajastatakse kuidagi rohkem, aga kahjuks jäi peamiselt kajama ikkagi negatiivsus ja räpasus. Olles ise 2x Brüsselis käinud, siis nii negatiivses valguses ma seda linna ei näe - kutsub ikka tagasi.
Väga huvitav oli lugeda Brüsseli prügimajandusest. Iroonilisel kombel on seal palju prügi. Arvasin, et seal on selles mõttes kõik korras, kuna tegu on ju Euroopa Liidu seisukohalt nii olulise kohaga. Prügi sorteeritakse küll, aga öösel jooksevad rotid ringi, kes kõik segi ajavad.
Liiklus on Brüsselis kaootiline. Kõik sõidavad nii, nagu ise tahavad, mingeid reegleid väga ei järgita ja ega see kedagi eriti ei huvita ka.
Kuigi üldine elukeskkond pole väga kiita, leiab autor siiski Brüsselis oma võlu ja talle on Brüssel aastate jooksul meelepäraseks saanud.
Brüsselis loeb kogukond ja inimestel lastakse vabalt elada. Brüsselis on kirju seltskond ja palju erinevaid vaatenurki.
Tuli ette rohkesti humoorikaid ja absurdseid seiku, oli lõbus lugemine!
Inga on koostööaldis ja sõbralik, see sai selgeks esimesest kokkupuutest peale – mina ta internetisügavustest üles leidsin ja suhtlema asusin, raamatut, esialgu proovitööd kirjutama meelitasin. Pean tunnistama, et minus oli esmase suhtluse alustamisel natuke eelarvamust: eluaegne euroametnik, kas ka inimene temas pärast seda ikka alles on? Ojaa. Mulle meeldib Inga isiksus, mis raamatu lehekülgedel avaneb. Jutukas, humoorikas. Siiralt usklik, kui nii võib öelda, nimelt Euroopa Liidusse uskuv. See mõjub värskendavalt. Eelkõige usub Inga sellesse, et üksikiskul (ja väikesel rahvakillul) on jõudu süsteemis midagi muuta. Mulle meeldib ka Inga ausus, kui ta lugejatele Brüsselit avama hakkab. Tõsi, Brüssel ise mulle eriti ei meeldi, eriti see raamatu alguse Brüssel. Ingal on võrdlustaustaks kodulinn Tartu, seejärel maailmalinnad, kus ta elas enna europealinna kolimist, eelkõige Berliin, Köln ja Bonn, kõik ilusamad ja loogilisemad kui Brüssel. Oot, mida Brüssel mulle meenutab? Minul tekib oma elukogemust arvestades võrdlustaustaks eelkõige New York, see tähendab, Inga raamatu abiga Brüsselit ette kujutades jõudsin ma oma kunagise imestamiseni: kuidas saab nii äge koht nii räpane ja imelik olla? Ma ei ole tegelikult mitte kunagi elus Brüsselis käinud. Pidasin seda linna enne seda raamatut pigem roheliseks ja korralikuks linnaks. Aga avanema hakkas räpane ja põnev hullumaja, prügihunnikud, hull liiklus, sensoorne ülekoormus. Jah, parke on ka, aga kogu selles boheemluses ja lärmakas rahvaste paabelis jäävad need varju mingisuguste kentsakate prügisorteerimise süsteemide ja muude logistiliste hädade varju. Inga kirjutab mõnuga üles anekdootlikke lugusid, näiteks kuidas ”Väike Alexander” peab kooli minema (Alexander on tegelikult täismees, aga süsteem arvestab linna kolimise aastat sünniaastaks ja saadab järjest uusi kooliteateid). Brüssel koosneb tegelikult 19 erinevast linnast koos oma linnapeadega. Kohati tundub, et paralleelselt jookseb 19 erinevat kilplaste raamatut, ja arvestagem, et nendes 19 linnas elavad 180 erineva rahvuse esindajad, kes kõik proovivad pihta saada, kuidas see elu seal käib. Mu lemmik siin raamatus ongi kurioosumite peatükk ”See ei ole...” Igasugused torumehed, kolijad, politseinikud, tänavaparandajad ja muud remondimehed.... Mis mulle siin raamatus aga ei meeldi, on heietavad-arutlevad peatükid, kus kokku pandud palju erinevaid ”rääkivaid päid” ehk Inga suur tutvusringkond, kes kõik midagi arvavad ja kõik omavahel segi kipuvad minema, sest lihtsalt tsitaatide põhjal ei ärka keegi ellu. Ingal on ajakirjaniku taust (mäletan juttu temast: ”võimleja-spordiajakirjanik”, kes kadus Euroopasse ja sisenes sportliku hasardiga euroametnike süsteemi). Ajakirjanikud kirjutavadki ju lugusid, mis koosnevad tsitaatidest, kus keegi nendib, märgib, sõnab, väidab... Nendes peatükkides lõi sisse ajakirjanik, aga midagi jäi nagu puudu. Euroametnikuks saamise kadalipust on raamatus tegelikult vähem, kui ma arvasin (see-eest on palju näiteks toidust!). Võimalik, et see kadalipp ongi igav protsess, või siis ei tohtinud Inga sellest kirjutada. Üks kõnekas fakt: otsusest kandideerida kuni teostuseni läks tal kuus aastat. Muide, selle raamatu kaane leidsin mina. Meie kirjastuses tulevad kaanevariandid tavaliselt autorilt. Mingi sisetunde peale otsisin ma seekord ka ise pildiotsinguga ”Brüsseli katuseid” ja leidsin selle imelise karamellikarva päikeseloojangu. Igatahes kui ma kunagi Brüsselisse satun, siis soovin ma minna mõnda katusekohvikusse ja sellele omapärasele pulbitsevale segadikule ülalt alla vaadata, silmapiiri tunnetada. Milline see Brüssel siis ikkagi on, kas ta on New Yorgi moodi segadik? Kas seal toimuvad lõppkokkuvõttes head asjad, kas ta on õigel kursil? Raamatu lõpuks on Inga igatahes Brüsseliga harjunud ja selle elukeskkonna võludele aina enam pihta hakanud saama.
Nautisin selle raamatu lugemist väga - just sellist jutustusviisi ma "Minu ..." sarja raamatult ootangi. Enim meeldis mulle see, et autor keskendus Brüsseli ja selle elu-olu kirjeldamisele, mitte oma isikliku elu lahkamisele. Olles ka ise Brüsseliga väga lähedalt seotud, oli tore lugeda juba tuntud kohtade kohta ning saada soovitusi uute kohtade avastamiseks. Lisaks sain autoriga paljudes kohtades nõustuda.
kuigi raamat andis brüsselist kui linnast päris hea ülevaate, siis esines minu jaoks siiski liigselt samade teemade korrutamist (räpasus, absurdsus) ja tegelikult oleks selle asemel tahtnud rohkem lugeda autori euroametnikuks saamise teekonna võludest ja valudest
Started out with a vibe like Brussels is the worst and why does she torture herself by living there. But halfway she is starting to talk about the positives. I guess the same as Brussels gradually grew on her on time. I enjoyed the cultural diffence incidents. And of course as a tour guide on what to see in Brussels is great. All listed separately on the back of the book.