Sisu oli ideelt hea – kaasaegne, veidi ulme, mis tuleb samas meie igapäeva ellu. Noor tüdruk nimega Rahel elab väga üle oma vanemate lahutust ja seda, et isa perekonna oma petmisega lõhkus (ja selle lahendus seetõttu oli minu jaoks veidi üllatavalt lihtsameelne). Rahel läheb suures vihas ära maale, aga ei suuda seal hängida oma vanade tuttavatega. Seega annab ta lõpuks järgi vanaema peale käimisele minna külla Mare lapselapsele Andresile, kes on õnnetuse tagajärjel ratastoolis. Ah jaa, see ulme osa: küla kõrval metsas on koopad, mida kardetakse, sest inimesed ei tule sealt enam tagasi, kuid Rahel leiab koopa suust telefoni, mida isegi veel toodetud ei ole.
Kõik nagu oli olemas – suurepärased ideed, erinevad teemalõngad, mis ajapikku hakkavad üksteisest läbi põimuma ning hea keelekasutus – ja ometi jäi mulle siit ja seal midagi puudu. Oleksin tahtnud neid dialooge isaga, seda pinget ja emotsionaalset stressi, aga sain ümberjutustuse. Rahel ei tulnud mulle lähedale või vastupidi, ma ei läinud kordagi tema sisse. Lugu jäi emotsionaalselt kaugeks. Seda miks Anders Rahelile meeldis ka aru ei saanud ning kogu temaga seotud tegevused ja riskid seega jäid ka mõistetamatuks. Võimalik, et see vanemate suhtumine, vanaema olematu roll ja üldse lõpplahendus üli-chill olek lahjendaski asja minu jaoks liiga vesiseks, aga samas siis pole noortele liiga raske ja koormav.
Õnneks tean ma inimesi, kes on raamatust lausa vaimustuses! Ma arvan, et eesti noored on saanud okei täienduse oma lugemisvarasse.