“Õunapuud õitsevad, ilma et keegi homse pärast liiga palju muretseks. Kivimäe, Hiiumaa, Keila, Tallinn, Pariis, Kreeta – kuus paika aegruumis, mis kunagi ei ristu, kuid ometi paralleelselt kulgevad paratamatu apokalüpsise suunas. Hommikust saab õhtu, päevadest nädal, kuudest aastad ja aastatest eimiski.”
Kolme naise eri ajastutel kulgevad teed on käänulised ja ettearvamatud. Lõpuks seisavad nad aga sarnaste valikute ees. Kas jääda ellu või anda alla? Kas olla ohver või sellest keelduda? Kas astuda tundmatusse või hoopis tagasi? Kas minna või jääda? Valikute virvarris on lihtne iseend kaotada ja leppida paratamatusega. Vägivald, häbi, ootused ja tegelikkus põrkuvad vastu klaaslage, mis vaatamata ajarännakule 30ndatest tänapäevani on endiselt visa purunema.
Hanna Kangro (snd 1986) on nullindatel tärganud Värske Rõhu ja kirjandusrühmituse Purpurmust org uue laine autor. Kirjutanud peamiselt luulet ja avaldanud kogu "Kolmeteistkümnes kääne ehk kõik Kalamaja tänavad" (2012). "Klaaslagi" on tema esikromaan.
Naiste kurb elu Hanna Kangro uues romaanis. Kirjanik räägib lugu sarnaste kannatustega kolme põlvkonna naistest - eelmine eesti aeg sajandi keskpaiku, nõukogude perioodi tüüpilised aastad 1970-80ndad ja siis metsikud üheksakümnendad. Lugu jookseb ja on lihtne lugeda, autor on endale tegelaste elulood läbi mõelnud ja materjali kulgemise arusaadavalt planeerinud. Vähe rõõme (kui üldse), palju kurbust ja verd, just alakehaverd. Vägivaldsed vahekorrad, abort, salajane jube sünnitus ja kohutavad mehed ja mõtetud vanemad. Kui välja arvata ajas kaugeim naiskangelane, poeet ja kirjanik Ilme, siis vaimset elu pole. Lugu jookseb ja on "kirjanduslik". Seriaali stsenaariumi ka saaks siit. Ema ja lapse müstiline teineteiseleidmine kirjandusliku materjali kaudu. Esialgu allaheitliku naistegelase ümbersünd (ka siin tegi kirjanduslik impulss oma osa) edukaks ettevõtjaks, lausa miljonäriks. Suht vindi keeras üle ka noorima kangelanna enesepiitsutus porno radadel. Miski neid naisi vaevas ja õnnehetki sai osaks peaaegu elu viimasel tunnil kõige õnnetumale. Trööstitud lood, aga lugemist väärt romaan.
Oli valu, palju valu, olenemata sellest, et sünniaastad erinevad, põimusid need kokku üheks, valu oli nagu sama. Igaüks tuli sellega omal moel toime... kes kirjandusse, kes elupõletamisesse, kes pangandusse sukeldudes.
Oli palju valu, aga raamatut oli lihtne lugeda. Valu ei jäänud määravaks, vaid lõpuks oli tunda rahu ja rõõmu.
Pean ütlema, et midagi mind häiris. Kuigi kolm naist ja nende elu jooksis ja sai omavahelise seose, oli hetki, kus tekkis küsimusi. Just ajalise ja loogika järjestuses. Sandra teine rasedus ja Karl - miks see korraks sisse oli toodud? Kas see toimus Eestis või Pariisis - jäi segaseks. Kätlini äraminek Keilast ja hops järsku pangandusse? Ilme viimased elupäevad ja Richard? Natuke liiga hüplik.