What do you think?
Rate this book
Elekter meie vahel
„Elekter meie vahel“ on auhinnatud autorite Manfred Kalmsteni ja Lüüli Suuki ühiskogu, mis sisaldab kolmeteist lugu eri maailmadest. Lugeja rändab surmsüngetest haldjalaantest ja teispoolsuse sigidikega rasket võitlust pidavatest muinasküladest aurupungi maailma, käib ohtlikul teekonnal inimestele elamiskõlbmatuks muutunud ja maagiast rüvetatud maal ning sööstab viikingite seltsis avakosmosesse. Ja nagu nendest seiklustest veel vähe oleks, satub lugeja düstoopiahõngulises tulevikus keset veriseid arveteklaarimisi ning näeb oma silmaga Vikatimehe argipäeva. Ja seegi pole veel kõik.
Kuraditosin vaimurändu, ilma igasuguse allahindluseta.
Kuraditosin vaimurändu, ilma igasuguse allahindluseta.
Hardcover
Published March 5, 2025
2 people are currently reading
10 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
April 5, 2025
Hinnatud kirjanike- ja abielupaari Manfred Kalmsteni (MK) ja Lüüli Suuki (LS) ühiskogu sisaldab kolmeteist juttu – mõned lood eraldi kummaltki autorilt ja ka ports ühisloomingut. Kui Kalmsten on olnud viljakas kirjanik ja tema loomingut on lugeja saanud nautida juba mitmetes erinevates autorikogudes ja raamatutes, siis Lüüli Suuki jaoks on see esimene autorikogumik. Jutte on nii pisemaid kui ka veidi pikemaid, enamik novellikogu formaati, kuid raamatu keskel, kui lugeja on juba hoo sisse saanud, ka mõned veidi pikemad tekstid. Raamatukaane kujunduse eest on vastutav järjekordselt Liis Roden ning kujutatud stseen nimiloost on suurepäraselt äratuntav. Teisalt, kui näkki veest välja piilumas ei oleks, siis võiks see sama hästi ka eelmisel kümnendil toodetud ülimenuka viikingite sarja postriks sobida.
Mõlema autori lugusid iseloomustab kindlasti väga omapärane maailmaloome ning taotlus jätta lugejale ruumi, et sisu ja maailma tühimikud ise ära täita. Kalmsteni juttude puhul on aga loodud maailmad kohati nii võõrikud, et lugeja peab vaeva nägema, et tähelepanu lookulgemisel hoida, eriti kui loos on veel ka temporaalsed ümberpaiknemised. Antud probleemi näiteks võiks tuua loo „Ema südant…" (MK), kus lugejal ei ole millestki väga kinni hakata, et looga samastuda või äratundmist nautida, kõik on uus nii nimede (parajalt hääldamatud), temaatika: viikingid ja kosmos, või siis ka küllusliku tegelaste hulga poolest. Kõik on väga efektne, särav, lausa intrigeeriv, aga lugeja võib ennast tunda justkui vales kohas olevat, kuna liiga paljudel uutel asjadel peab korraga silma peal hoidma ning peamise idee- ja tegevusliini fookust justkui ei olegi.
Teisalt on muidugi suurepärane, kui suudetakse täiesti võõrik maailma luua, nii et lugeja pea kohal lainetena emotsioonid kokku löövad ja lugeja siis lummatuna merre vedelema jääb. Lüüli juttude puhul oli kuidagi lihtsam leida seda midagi, mis mind kui lugejat jutu juurde haakis: võib-olla oli see veidi arusaadavam teemakäsitlus, võib-olla, nii naljakas kui seda ka öelda ei ole, seikluslikkus. Aga eks siin tulebki tekste lihtsalt ühekaupa või grupis hakata läbi käima ning pikemaid muljetamisi võid lugeda ulmeajakirjast "Reaktor"
https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
Mõlema autori lugusid iseloomustab kindlasti väga omapärane maailmaloome ning taotlus jätta lugejale ruumi, et sisu ja maailma tühimikud ise ära täita. Kalmsteni juttude puhul on aga loodud maailmad kohati nii võõrikud, et lugeja peab vaeva nägema, et tähelepanu lookulgemisel hoida, eriti kui loos on veel ka temporaalsed ümberpaiknemised. Antud probleemi näiteks võiks tuua loo „Ema südant…" (MK), kus lugejal ei ole millestki väga kinni hakata, et looga samastuda või äratundmist nautida, kõik on uus nii nimede (parajalt hääldamatud), temaatika: viikingid ja kosmos, või siis ka küllusliku tegelaste hulga poolest. Kõik on väga efektne, särav, lausa intrigeeriv, aga lugeja võib ennast tunda justkui vales kohas olevat, kuna liiga paljudel uutel asjadel peab korraga silma peal hoidma ning peamise idee- ja tegevusliini fookust justkui ei olegi.
Teisalt on muidugi suurepärane, kui suudetakse täiesti võõrik maailma luua, nii et lugeja pea kohal lainetena emotsioonid kokku löövad ja lugeja siis lummatuna merre vedelema jääb. Lüüli juttude puhul oli kuidagi lihtsam leida seda midagi, mis mind kui lugejat jutu juurde haakis: võib-olla oli see veidi arusaadavam teemakäsitlus, võib-olla, nii naljakas kui seda ka öelda ei ole, seikluslikkus. Aga eks siin tulebki tekste lihtsalt ühekaupa või grupis hakata läbi käima ning pikemaid muljetamisi võid lugeda ulmeajakirjast "Reaktor"
https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...
dnf
June 9, 2025ohsapüss, kui kiiresti ma selle raamatu pooleli jätsin, kohe esimesed leheküljed olid nii... ah, ma ei oskagi öelda. ei, ma ikka oskan. nii halvasti kirjutatud! mul ei ole tingimata vaja sellist asja avalikult öelda ühegi raamatu kohta, aga ma pean iseenda jaoks kirja panema, et oleks meeles mitte kunagi enam üritada lugeda ei seda raamatut ega seda autorit (kellelt ma ka eelmistel katsetel pole suutnud mitte midagi lõpuni lugeda tbh).
August 5, 2025
Kirjutasin mõtted Reaktori-arvustusena.
Reaktor :: Raamatuarvustus: „Elekter meie vahel” https://share.google/z41XHf0gWmnPby2sd
hiljem põdesin, et kuidagi lihtlabane kõhutunne (et sünge mu maitsele ja võiks olla puhtjutustavam või dialoogipõhisem), võinuks analüütilisem olla, aga seekord siis niimoodi
Reaktor :: Raamatuarvustus: „Elekter meie vahel” https://share.google/z41XHf0gWmnPby2sd
hiljem põdesin, et kuidagi lihtlabane kõhutunne (et sünge mu maitsele ja võiks olla puhtjutustavam või dialoogipõhisem), võinuks analüütilisem olla, aga seekord siis niimoodi
June 27, 2025
Raamat sisaldab kolmteist juttu, millest kolm on paaril ühiselt kirjutatud ja kummalgi viis eraldi lugu. Kuna tegu on kogumikuga, siis mul kuidagi juhtub nii, et loen asju suvalises järjekorras. Alustasin algusest ja jätkasin kohe lõpuga, panemata tähele, et pealkirjad on sarnased “Igavese talve piiril” ja “Igavese armastuse nimel”. Kaks lugu on justkui üks, kahe tegelase vaatenurgast. Nende järjest lugemine andis lugemisele hoo sisse ja oli mõnusaks avapauguks.
Edasi lugesin järjest, nii nagu need raamatus on.
“Seitse saavad äratatud”. Folkloor. Seitsme ärkaja päev, millega inimkonda ähvardatakse. Külakogukond emandvanemaga, kes otsustab asjad jutti ajada ja surmavalda külastada. Et asi tihkem oleks, siis on sisse toodud väga palju erinevaid tegelasi: haldjad, laps, keda haldjad ei tahtnud, manatark, haavalausuja, trummilsanaja. 17 lehekülje kohta on siin seiklusi ja põnevust väga palju.
“Leidlaps. Hateri lugu.” Eelmise jutu eellugu, mis oli sama põnev. Selgitas haldjamaailma telgitaguseid ja kuidas üks poisslaps haldjate käest eluga pääses. Pisut meenutas Iti ja Kusti metsamoori juures olekut.
“Elekter meie vahel” Rahe ja Vihavalla armastuslugu ennemuistsel ajal, kui näkid ja haldjad maailmas elasid. Peale nende oli ka hirmsamaid elukaid, kes elamise keerulisemaks tegid. Lisaks soovib kõuemanaja vabatahtliku inimohvrit. Siin on kõike armastust, valu, võitlust ja igatsust.
“Neimaristsed” üks põnev nõialugu, mis meenutab nii Eesti kui idamaade muinasjutte. Lihtne, lühike, tabav.
“Igaviku väravale” ja “Naasmine igaviku väravale”. Esimeses jutus ehitati maailm üles. On seiklust, maagiat, ruune, ahnust, vaenu, kurje loomi ja taimi. Peategelane on Narda, ruunilugeja, kelle ülesandeks saab igaviku altarilt ruune lugeda ja saada selgeks, kuidas pääseda jumalate linna. Teekond on raske ja paljud mehed surevad. Maagia pääseb valla ja lugejad jäetakse ootele, mis edasi saab.
Teine jutt andis pisut aimu toormaagiast ja Narda järgnevast pikast elust. Hästi kiire ja pinnapealne, aga vähemalt teadmatuse piinad said kustutatud. Natuke rohkem liha luudele ja romaanina võiks olla päris hea, praegu jäi hästi pisut lahjaks.
“Mis ei tapa, teeb tugevaks”. Olemuselt lugu mulle meeldis, oli tempot ja särtsu. Oleks nagu märul, seiklus, seebikas, mis ulme atribuutikaga üle valatud. Vahelduseks päris vahva, aga pidevalt välja ei kannataks.
“Mõõgad ristatud igaveseks” seiklust ja tapatalguid, pole päris minu teema, aga puänt meeldis.
“Sloughbury avantüür” oli lugu, mis väga meeldis. See on krimi segatud aurupungiga. Õrnalt meenus Pan Grapowsky.
“Ema südant” viikingid ja aurupunk. Algus on jälle väga sõjardlik ja ei saanud päris täpselt aru, mis toimub või milleks see vajalik on. Lõpp lahendas kõik kenasti ära, aga endal jäi tunne, et peaks uuesti üle lugema, et päriselt tuumani jõuda.
“Vikatimees” on üks üsna omalaadne lugu. Tegevus toimub kaasajas, on humoorikas ja hästi läbimõeldud. Pisut tööelu ja veidi romantikat. Väga konkreetselt väljajoonistatud peategelane, kohe mõnuga kujutasin ette, milline ta on, või milline ta võiks välja näha taevasinises ülikonnas. Mõneti naiivne, aga minu jaoks kindlasti üks parimaid jutte selles kogumikus.
Kokkuvõttes oli üks mõnus lugemine. Väga seikluslik. Alguses tundus, et kõik lood võiksid omavahel seotud olla, aga päris nii see siiski ei olnud.
Edasi lugesin järjest, nii nagu need raamatus on.
“Seitse saavad äratatud”. Folkloor. Seitsme ärkaja päev, millega inimkonda ähvardatakse. Külakogukond emandvanemaga, kes otsustab asjad jutti ajada ja surmavalda külastada. Et asi tihkem oleks, siis on sisse toodud väga palju erinevaid tegelasi: haldjad, laps, keda haldjad ei tahtnud, manatark, haavalausuja, trummilsanaja. 17 lehekülje kohta on siin seiklusi ja põnevust väga palju.
“Leidlaps. Hateri lugu.” Eelmise jutu eellugu, mis oli sama põnev. Selgitas haldjamaailma telgitaguseid ja kuidas üks poisslaps haldjate käest eluga pääses. Pisut meenutas Iti ja Kusti metsamoori juures olekut.
“Elekter meie vahel” Rahe ja Vihavalla armastuslugu ennemuistsel ajal, kui näkid ja haldjad maailmas elasid. Peale nende oli ka hirmsamaid elukaid, kes elamise keerulisemaks tegid. Lisaks soovib kõuemanaja vabatahtliku inimohvrit. Siin on kõike armastust, valu, võitlust ja igatsust.
“Neimaristsed” üks põnev nõialugu, mis meenutab nii Eesti kui idamaade muinasjutte. Lihtne, lühike, tabav.
“Igaviku väravale” ja “Naasmine igaviku väravale”. Esimeses jutus ehitati maailm üles. On seiklust, maagiat, ruune, ahnust, vaenu, kurje loomi ja taimi. Peategelane on Narda, ruunilugeja, kelle ülesandeks saab igaviku altarilt ruune lugeda ja saada selgeks, kuidas pääseda jumalate linna. Teekond on raske ja paljud mehed surevad. Maagia pääseb valla ja lugejad jäetakse ootele, mis edasi saab.
Teine jutt andis pisut aimu toormaagiast ja Narda järgnevast pikast elust. Hästi kiire ja pinnapealne, aga vähemalt teadmatuse piinad said kustutatud. Natuke rohkem liha luudele ja romaanina võiks olla päris hea, praegu jäi hästi pisut lahjaks.
“Mis ei tapa, teeb tugevaks”. Olemuselt lugu mulle meeldis, oli tempot ja särtsu. Oleks nagu märul, seiklus, seebikas, mis ulme atribuutikaga üle valatud. Vahelduseks päris vahva, aga pidevalt välja ei kannataks.
“Mõõgad ristatud igaveseks” seiklust ja tapatalguid, pole päris minu teema, aga puänt meeldis.
“Sloughbury avantüür” oli lugu, mis väga meeldis. See on krimi segatud aurupungiga. Õrnalt meenus Pan Grapowsky.
“Ema südant” viikingid ja aurupunk. Algus on jälle väga sõjardlik ja ei saanud päris täpselt aru, mis toimub või milleks see vajalik on. Lõpp lahendas kõik kenasti ära, aga endal jäi tunne, et peaks uuesti üle lugema, et päriselt tuumani jõuda.
“Vikatimees” on üks üsna omalaadne lugu. Tegevus toimub kaasajas, on humoorikas ja hästi läbimõeldud. Pisut tööelu ja veidi romantikat. Väga konkreetselt väljajoonistatud peategelane, kohe mõnuga kujutasin ette, milline ta on, või milline ta võiks välja näha taevasinises ülikonnas. Mõneti naiivne, aga minu jaoks kindlasti üks parimaid jutte selles kogumikus.
Kokkuvõttes oli üks mõnus lugemine. Väga seikluslik. Alguses tundus, et kõik lood võiksid omavahel seotud olla, aga päris nii see siiski ei olnud.
Displaying 1 - 6 of 6 reviews