NUKKER TRIOLETT Pierrot! -- mu kurbused on ikka alasti. Kas mäletad: su flöödilt pudenes üks heli... Kõik tuli tagasi, mis olmud vanasti, Pierrot, mu kurbused on jälle alasti.
See viis vist vered segi valaski meil jäädavalt, mu koolnupalgne veli. Pierrot! -- mu kurbused on hoidnud alasti tol ööl su flöödilt pudenenud heli.
SONETT I Ma kannan taskus valget pilvenabrast ja hambaaugus väikest kildu kuust. Mu jahi tekk on sinu abaluust ja puhtaks nühitud su juuste svabrast.
Kui meel on väsinud abrakadabrast, mis nõriseb su aiva poikvel suust, ma silitan su särisevat juust ja näpistan su kõrvalesta habrast.
Ning tõstes pilku ikka kõrgemale su niuetest, siis rindadest ja huulist, ma märkan äkki, et su lauge all
ei ole, milles varjuda võiks vale: seal pole muud kui lained, kistud tuulist, ja tühi taevas nendest ülemal. --- hämarus libistab kätt üle raugete soosilmade üle künkanibude punaste tippude üle kuuskede kaenlaaluste teravalt lehkavate pimedike üle ürgoru võbeleva üsakolmnurga ning taganeb hinge pidades suveöhe --- * Jääb suletuks su armu pudupood? - jah, olen roppumoodi võlgu. Sa muutud kiirelt, nagu muutub mood ja aina koolutad mu tiisikeriõlgu
Kui teaksin, et mind armastad kui enne, ma tunnistaksin, mida veel ei täi: kui sattukski mu punga pisut penne, need öösse loobiksin ma purjuspäi.
mängime mägede mänge olla võti olla võti su lootuste lukuaugus ja jälle kuulatan su kurba naeru ning põlveõndlais liblikate surm sind oleks justkui äkki tuntud ära see kütkestas kui ilus vale last jne
Ligemale täiuslik luulekogu. Ja selle väärtus on sedavõrd suurem, et viimasel ajal olen kannatanud lugeda vaid naisi.
Nii vabavärssi kui õigustatud riimi, lummavat keelekasutusust ja sümbioosi kujundlikkuse ja mõtte, vormi ja sisu vahel, mis ei ole liigpretensiivne, vaid kättesaadav. Samal ajal nii eksistentsist, eluteatrist kui armastuse(valu)st.
***
Usud sa veel millessegi? Uhke ju oleks - uskuda, et usud, et võid võidelda millegi eest, et võid - nõtkuvi seli oma teatrihobusel - isegi midagi kaalule panna
Lootuste tagavara, millest pidi jätkuma kogu rünnakuks, on raisatud. Aga mängust väljas sa veel ei ole: sul on veel su valu - meeleheitevaimustus, mis kannab sind - nagu heitunud lahinguratsu kasaka laipa - läbi kahurisuitsu ja tule.
Kogus on mõni luuletus, mille mõte jääb mul tabamata, on luuletusi millede riimid ja sõnademäng on võluv, on mehelikke kangekaelseid luuletusi ja on igatust täis riime, on luuletusi täis lootusetust, ootust, elu ja surma. Autor kasutab oma mõtete ütlemiseks kauneid kujundeid ja sõnu.
Indrek Hirve luuletajana muidugi tean, kuid see oli vist esimene luulekogu temalt lugeda, ühtlasi ka autori esikkogu. Viimase kohta üllatavalt erudeeritud, sisukas ja tähenduslik looming, kus vähesega öeldakse palju. Leidub nii riimi kui ka vabavärssi. Väga imponeeris rikkalik, kohati isegi arhailine keelekasutus. Kindlasti tutvun tema loominguga nüüd põhjalikumalt.