Minu Peterburi. Optimismi lühikursus

Minu... #69

by Mailis Hudilainen, Eda Allikmaa (Editor)

„Kolida Peterburi? Käkitegu!” otsustasin kõhkluseta. Tunnen linna juba lapsepõlvest ja pulbitseb ju ka minus emalt saadud kuum vene veri. Ei tule mulle sealt üllatust!

Peterburi otsustas teisiti. Seadis kavala lõksu, põrgatas kokku ülelinnastumise hädadega, aristokraatliku kergusega mängis minu iseloomuomadusi mu enda vastu. Sappi pritsides raksusin pealesunnitud jõudeelu spliinis, kogesin oma nahal tänapäeva Akaki Akakievitši elu, kukkusin läbi igas katses midagigi muuta. Kuni võtsin linna õpetusi kuulda – et võidelda tuleb endaga, mitte temaga. Alles siis hakkas linna küllusesarv tööle ning kinkis helde käega võimalusi ja arenguruumi; andis võtme ka peidetud rikkuste juurde.

See on lugu oma hingesoppidest negativismi väljapõletamisest. Lugu linnast, kus miski ei lähe siledalt ja rahulikult; kus tapavad või päästavad pisiasjad ning iseenda suhtumine neisse.

Genres: Travel

316 pages, Paperback

First published August 14, 2014

Reviews

[Ene Sepp]

Mm, kui tore see oli. Nii hea oli lugeda ka sellest, kui keeruline oli harjuda ja kui keeruline oli sisse sulada miljonilinna ellu. Mitte et ma nüüd autori kogemuste üle kahjurõõmu tunneksin, vaid seda negatiivset poolt käsitletakse lihtsalt küllaltki vähem. Mujal on roheline muru ning valgem taevas, aga palju s*tta oli vaja, et see muru nii roheliseks saaks... Ma arvan, et mina ei oleks ise seal vastu pidanud, vaid padavai metsade vaikusesse tagasi põgenenud. Autorile plusspunktid, et ta otsustas Peterburi armastama hakata, vaatas ka enda sisse ning kõik ka meile lugemiseks kirja pani.

[Vairo]

Esimesed paar peatükki on kuidagi hüplikus stiilis, seejärel saab autor kirjutamisele hoo sisse. Lisatud on viiteid vene raamatutele ja kasutatud kõnekeelseid väljendeid koos selgitustega. Meeldejääv oli sisevaade kontorielu argipäeva koos võimuka bossiga.
Vahelduseks oli huvitav selline reisiraamat, kus autori jutust ei jäägi muljet, et ta naudib antud riigis elamist. On muidugi ka positiivsemaid kohti.

[Piret Peensoo]

Silmiavav ja mõnusalt jutustatud. Olen väga rõõmus, et Peterburi-raamatu raamatukogu väljamüügilt leidsin.

[Piret]

Varastades selleks tarbeks (sest tagasi anda ei kavatse) füüsikatermini – koherentne, sobiva lainetihedusega vähe võnkuv tekst.
Jah, see on hea.
Ma ei ole minu-sarja palju lugenud, kindlasti alla kümne raamatu, ja peamiselt nimelt selle pärast, et need, mis mulle on kätte sattunud, on olnud vastikult plõksivad, ühelt teemalt teisele hüppavad, peaaegu seosetud pildikesed mingist tegelikult tunnetamata linnast. Sündmustik puudu, tegelased episoodilised, järgnevust pole. Mailise Peterburis aga... whooa!
Mailis jagab tunnetamist ja suhet inimese ja objekti, kui inimeste kogumi, vahel sügavamalt, kui minu aju küündib. Ja sellest on ilus lugeda.
Sündmustik on küll kindlalt täpsustamata ajaliste hüpetega ja pool jääbki kardina taha, aga teate – see ei sega, vastupidi – kuidagi hea tunne on, et sellest ei saanud tiinika päeviku stiilis „siis läksime sinna ja siis tegime seda“. Nii on väga hea!
Mulle meeldib ka, et Mailis ei raiska paberit, et tegelasi kirjeldada ja neile omadusi määrata, vaid laseb neil oma sõnade ja tegudega lugejale mulje jätta. Nii on sellises tegelikult linnast rääkivas teoses just õige. Ja kui need tegelased korduvalt välja hüppama hakkavad, tekib sellele muljele ka sügavus ja see on ilus.
Ja ilus on ka Peterburi. Linn, mille vastu pole mul kunagi vähimatki isiklikku huvi olnud. Aga Mailise teadmised linna ajaloost, arhitektuurist, poeesiast... need tekitavad küll tahtmise külla sõita. Külla sõita ja seda fassaadide linna siit ja sealt poolt fassaade vaadelda. Ja selle intelligentse ja ilusa inimesega kohvi juua.

[Eloise Sunshine]

Tegemist oli küll kõige ilukirjanduslikuma Minu...-ga, mis sellest sarjast lugenud olen. Ja ma ei pea silmas mitte sisu, vaid seda väljendusrikkust ja lausete lopsakust, millega autor kõike kirjeldas.

Natuke liiga kole on see elu seal Venemaal ikka. Ise oleks ilmselt pigem mehe kaasa võtnud ja Eesti tagasi kolinud.
Aga niisama käia losse ja kirikuid ekskursiooniga vaatamas on endiselt tore. Tahaks kindlasti peagi sinna jälle minna. Nüüd aga juba mõnevõrra teadlikumalt tänu Mailise selgitustele, vihjetele ja lisainfole.

[Indigoaalane]

Autor on vene-eesti-soomlane. Ma ei kujuta isegi ette sellist topelt, või isegi kolmik-identiteeti. Ilmselt on tasakaalu ja iseenda leidmine samuti kolm korda keerulisem.
Autori stiil mulle väga meeldib, Hästi siiras ja aus. Rikkalik, lopsakas, kirglik. Täpselt Venemaast rääkivale raamatule kohane.
Ei tee nägugi teesklemaks, et oli vastik ja raske. Armastusest vihkamiseni ja vastupidi, olevat vaid üks samm.

Loe edasi
http://indigoaalane.blogspot.com/2014...

[Tanel Vari]

Algab paraja jerimiaadina ja jõuab otsapidi normaalsusesse. Tuleb välja, et nõuka-aja kogemuseks ei pea siiski nõuka ajal elanud olema. Piisab tänapäeva Venemaast. Ses mõttes hea teejuht tänapäeva venelase maailmapilti. Aga ikka kuidagi vähe nii Piiterit kui Venemaad, palju iseennast. Õnneks raamatuks kirjutatu, mitte blogi väljatrükk.

[Krista Tooming]

Elasin autorile kaasa kui ta ennast bürokraatiast läbi üitas närida. Üks uks, üks luuk, sada blanketti, alate leitakse, et midagi on puudu, aga infot, kuidas asju korrektselt täita kuskil ei ole... Lugesin ja kiitsin mõttes taevani meie e-riiki.

[Elise Kreutzberg]

Ei jõua ära oodata, et ise Piiteriga tutvust sobitama saan hakata.

[Roosi]

Üks parimaid minu-sarja raamatuid, mida olen lugenud. Meeldis väga, et autor kirjutab ausalt suurlinnaga harjumise negatiivsest küljest. Meeldis, et poliitika on suudetud üsna välja jätta raamatust. Ja Mailis Hudilainen on väga vapper, ma oleks ammu alla andnud ja Eestisse kolinud!