Ajalooliste kriminaaljuttude kogumiku „Rõngu roimad“ järjes „Põrgutõld“ lahendab terava taibuga Rõngu pastor Alexander Lenz taaskord kummalisi tapmisjuhtumeid. Ajal, kui politseid päriselt ei olnud, oli ka kirikul oma kihelkonnas kurjategijate leidmies ja karistamises tähtis roll. Lenzi seekordsed uurimised viivad teda ka Rõngust kaugemale, sealhulgas Otepääle, kus asjaolud viitavad sellele, et saatan ise on öösiti mitu aadlikku otse põrgu viinud. Kuritöid uurides puutub Lenz kokku nii sarimõrvarite, maarahva soost nõidade, madude, vanade vaenude kui ka jubedate ebauskumustega ning harrastab usinalt Inglise ujumissporti. Lenz seikleb maailmas, mis ajaliselt ei ole meist kuigi kaugel, aga mida me tegelikult väga vähe tunneme.
Lisaks rahvapärimusele on autor kasutanud vallakohtu protokolle ja arhiivimaterjale. Lugude sünd mused leiavad aset aastatel 1804–1810.
Pastor Lenz satub taas sündmuste keerisesse ja lahendab ära mitu juhtumit, mis muidu saladuseks oleks jäänudki. Võrreldes esimese raamatuga on jutustamise stiil ja lugude kulgemine veelgi sujuvam. Kolm lugu on rohkem omavahel tasakaalus ja moodustub nauditav tervik. Kirjeldused ja tegelaskujud on endiselt väga head. Pastor Lenz on ka rohkem isiksusena kasvanud ja kujunenud. Lisaks on ta leidnud endale hobi ja kasvatab koos abikaasaga lapsi. Väikese Maria uudishimu ja koerustükid on armsalt kirjeldatud. Üldse on lugudes rohkem muhedust, kuid kuritööd seevastu kõik õõvastavad. Meisterlikult kirjutatud kodumaine krimi.
Nagu pealkiri ütleb, on tegu järjega 2023. aasta lõpus ilmunud raamatule «Rõngu roimad». Sarnaselt esimesele raamatule, sisaldab ka teine kolm pikemat lugu ning väärib märkimist, et esimese raamatu lugemine pole teise nautimiseks kohustuslik.
Krimiraamatust on alati keeruline kirjutada, sest kunagi ei tea, millal võid anda ebavajaliku vihje ja autori tehtu kas siis nullida või vähemasti teiste lugemismõnu rikkuda. Õnneks on tagakaanetekst ja lugude pealkirjad piisavalt värvikad, et pole põhjust võimalikke tulevasi lugejaid eraldi konksutada. «Põrgutõld» ja «Ussinõid» rokivad pealkirjadena ju sajaga ning ega «Rannu roimad» neist suurt maha jää…
Esimese raamatu lugemisest on enam kui aasta möödas ja seetõttu ma neid kahte eriti võrdlema ei kipu ja pole vast ka põhjust. Teine raamat saab täitsa ise hakkama, on ehk isegi paremini tasakaalus. Autor tunneb end justkui kindlamini, või mulle vaid tundub. Küll on teises raamatus ehk kröömike rohkem huumorit – ei, mitte matsakat maamehe nalja, pigem muigega nükkeid ja koomilisi sedastusi. Isegi üks teatav apteeker leiab mainimist.
Tõsimeelsel krimihuvilisel ei maksa sellest naljalõigust muidugi heituda, sest kindlasti pole «Põrgutõld» naljalugude kogu. Ikka aus ja tõsine ajalooline krimi. Isegi teatavat õuduskirjanduse hõngu on tunda, kuigi õuduslood need muidugi pole ja kõik toimuv jääb siiski argireaalsuse piiresse.
Võib-olla oli just see teatav õuduslooline hõllandus, mis kinnistas minus mõtet, et pastor Lenzi lood on omajagu Sherlock Holmesi hõnguga. «Põrgutõld» igatahes asetus mu peas samasse sahtlisse, kus «Baskerville'ide koer» juba ees lõriseb. Võimalik, et see on vaid minu peakuju ja lugemuse küsimus, aga selline võrdlus ei tee häbi ei Joel Jansile, ega ka mitte Arthur Conan Doyle'ile.
"Rõngu roimad 2: Põrgutõld" Joel Jans Lummur, 2025 190 lk ------------------- Eelmised roimad olid tõesti Rõngu roimad, siis seekord viib tee ka kaugemale Otepää kanti. Olukord on endiselt kriminaalne ning meile tuttav pastor Lenz satub taaskord keeruliste asjaolude keskele, mis läbi kolm loo sõidutavad. Tegu on väljamõeldud lugudega, kus tegevus on aastatel 1804–1810 ning autor Joel Jans on taaskord kõvasti tööd teinud, lapanud tolmunud materjale, et see õige hõng ja olemus kätte saada ning lugejani tuua.
""Ütleme siis nii, et ma kõhklesin terve tee siia, kas ma tegin õigesti, jättes täna Rõngu kiriku abipastor Heinrichi kätte. Ta on veel noor mees, alles sellest kevadest mu teenistuses ja pole veel ühtegi jutlust ise pidanud. Kuid olles siinset teenistust näinud, arvan, et isegi lakku täis mäger saaks paremini hakkama." Von Gavel naeratas nukralt. "See on julm, aga aus võrdlus." "Ma olen ka varem Rannu kiriku muredest kuulnud, sest aina rohkem siinseid inimesi käib Rõngus jumalateenistustel. Kas teil ei käinud isegi visitatsioon siin seda asja lahendamas?""
Raamatu kujundus on endiselt meeldivalt askeetlik - kuigi mis seal salata, eelmise raamatu kaanepilt, kus autor talle omase muhedal moel vastu vaatas, see on ikka tippude tipp. Samas ega Rõngu kirikutorn ka paha pole.
Esimese jutu puhul ei saanud ma ei üle ega ümber tundest, et siit tagant paistavad baskervillide koera kõrvad. Doyle ja Jans on väga selgelt erineva lähenemisega, Jansil on selgelt huumorit rohkem - kuid olemuslikult jäi mulje, et äkki on üks kirjanik teist lugenud. See pole kindlasti halb, oh ei, pigem oli huvitav kohata kohaliku tegevuse sees tuttavlikke jooni. On see nüüd taotluslik või meelega, ei tea ja pole ka oluline.
Kokkuvõttes: nii need jutud veerevad vaikselt nagu hernes, kohaliku elu-olu sees on kriminaalseid juhtumisi ning meie vapper pastor närib neist läbi nagu talupoja must-aganasest leivapätsist. Mulle meeldis Lenzi avaraamat, meeldis ka see siin ning eks hakkavad sarnased teosed mingis mõttes teineteisega ikka võistlema, seega avapauk on mu silmis tsutt kõrgemal igatepidi - kui debüüt oli revolutsiooniline, siis "Rõngu roimad" on mu silmis evolutsiooniline. Mis on ju ka igatepidi ponks tulemus ning raamat oli mõnus lugeda. Tea, kuhukanti Lenzi käänulised teed nüüd viia võivad...
Andke mulle ükskõik mis (lühi)romaan, kus mõni apteeker, pastor või doktorihärra tegutseb ammusel ajal Eestimaa pinnal ning uurib igasugu võikaid mõrvu ning ma olen müüdud mees!
Haarasin selle raamatukogust uute raamatute riiulist ning avastasin alles kodus, et mul on “Rõngu roimad 1” lugemata, aga õnneks polnud sellest midagi, kuna tegu on kolmest lühiromaanist koosneva raamatuga. “Kriminaalse raamatukogu” sari meeldib mulle nagunii väga, sest seal ilmunud raamatukesed ongi enamasti sellised nagu mu arvustuse esimeses lõigus kirjeldatud (välja arvatud “Trimmerdaja surm”).
„Põrgutõllas“ lahendab terava taibuga Rõngu pastor Alexander Lenz taaskord kummalisi tapmisjuhtumeid ja no ma oskagi midagi rohkem öelda, kui et väga mõnus lugemine oli! Ainus miinus oli see, et oleks tahtnud rohkem lugeda, pikemat lugu! Raamatu kirjelduses on öeldud ka, et lisaks rahvapärimusele on autor kasutanud vallakohtu protokolle ja arhiivimaterjale, mis muudab lugemise veelgi lahedamaks.
No nii, pastor Lenz tegutseb jälle. Kolm ajaloolist krimilugu Rõngust ja lähiümbrusest. Kohe kui ma lugesin läbi raamatu esimese loo („Põrgutõld“) sissejuhatava osa, pildistasin üles (seal samas vist, jõe kohal puu otsas istudes) ja saatsin sõbrale sõnadega „Nii saab alata üksnes väga hea raamat!“ Kuidagi ootamatult, pahviks löövalt, muhedalt. Nii suurepärase alguse puhul on ainult see hirm, et kas autor suudab samas vaimus raamatu lõpuni välja vedada. Jans suutis sajaga. Ja see on esimene umbes sajast asjast, mis mulle selle raamatu juures meeldib.
Teksti viimistletus. Algusest lõpuni ühtlane stiil ja tempo. Null ühikut juhuslikust, ei mingit ära vajumist või jokutamist. Ei lohise, ei logise. Iga sõna on selgelt valitud ja omal kohal, õiges suus või õiges peas ja seda mh aega ja tegelaste seisuslike erinevusi arvesse võttes. Tekstis on käibelt kadunud sõnu, mille tähendust ma kas ei teadnud või üksnes aimasin.
Muljetavaldavad karakterid, keda on kolme loo peale kokku täpselt nii parasjagu, et meeles püsiksid. Igaüks isenägu, üksteisest eristuvad kuid hästi ära tuntavad inimtüübid. Elusad, alustades Lenzist endast. Tark, tarmukas ja empaatiline. Kui esimeses raamatus ta alles tutvus oma kogudusega, siis siin ta juba teab ja arvestab, on kuidagi vaimult kasvanud. Temas on veel küllaga noorusliku pealehakkamist ja heatahtliku uudishimu, aga ka juba elu natuke näinud inimese murelikkust ja pragmaatilisust. Ei päästeingel ega kohtumõistja ja miski inimlik ei ole talle võõras. Heas seltskonnas joob mõne õlle ja kui ikka olukord nõuab, vannub nagu saunamees. Eraldi kiidan viimases loos kriisihetkel pastorit tabanud kõhklusi usu ja ebausu küsimuses – oma perekonnaliikme päästmiseks ok-inimene ongi valmis proovima kõike, proovima ka siis, kui usku ei ole. See andis Lenzi niigi hästi välja kirjutatud loomusele lisamõõtme. Ja ka teise plaani tegelased on huvitavad ja veenvad. Igaühel neist on oma käitumisloogika ja väärtuste süsteem. Sh kurikaeltel. Nad ise ei taju end kurjategijatena, igaüks neist on mõelnud endale õigustuse ning veennud end selle tõelisuses, igaühel neist on oma lugu. Ja see on +1 virtuaalset küpsist autori korvi.
Originaalne ja põnev süžee kõigi kolme loo puhul. Jans suudab intrigeerida, tempot teha ja pinget hoida, koguaeg on huvitav. Jans ei korda ennast ega jää teemadesse kinni, samas kogumiku kõiki kolme lugu ühendav killuke on täitsa olemas. Sündmused on õige verised, laipu on palju, aga see kõik ei koorma, üldmulje on igati muhekriminaalne.
Ja siis see ajalooline pool. Raamatu taha kaanele on kirjutatud, et autor on kasutanud vallakohtu protokolle ja arhiivimaterjale, sündmused leiavad aset 1804 – 1810. Jällegi, see on paks kiht lisaväärtust ja seda on lugedes tunda. Lugedes saab päris hea pildi 19. sajandi alguse talupoegade elust ja olust, suhetest, sh peenema rahva ja kirikuga, kommetest ja uskustest. Seoses, raamatus on täpselt üks koht, kus mul õudusest ihukarvad liikusid ja see on koht, kus pastor Lenz kirjeldab ajale omaseid kasvatus-pedagoogilisi veendumusi. Õnneks, õnneks, nagu ma mina aru sain, ise ta nimetatuid nippe kasutama ei kiirusta … Aga kõiges muus, veenev ja huvitav, see ajalooline teadmine tuleb raamatust kuidagi lihtsalt, tekst on üksjagu tummine, kuid väga lihtne lugeda.
Raamatus on terve rida kohti, mida on kerge visualiseerida, muutuvad pildiks ja jäävad pähe elama. Nt see, kuidas kaks pastorit kõnnivad ühest kohast teise, ilm on kuldne ja Lenz otsustab ujuma minna. Maarahvale üllatuseks – trikoos … Seda on nii lihtne ette kujutada ja see ajab muigama.
Ma jõuaks ilmselt veel pikalt, aga lõpetan siinkohal ära. Otsast lõpuni väga hea raamat. Raamatute soovitamine on üks õige kahtlane tegevus, kuid „Rõngu roimad“, nii esimene kui teine raamat, on ses mõttes erandlikud, et sobivad mu meelest väga laiale lugejaskonnale. Detektiivi ja/või ajaloo sõbrale, kvaliteetse muhediku armastajale.
„Kui ma noor olin, oli Rannu kiriku köstriks üks Hans, igavesti muhe taat oli, üldse mitte sihuke nagu see orikas, kes praegu,“ sõnas ta piipu popsutades. „See Hans küsis meilt kunagi leeris, et miks on poomine kõige rängem patt? Ja vastas kohe ise: seepärast, et kael nööritakse kinni ja hing peab persest välja minema, mispeale saab ta roojaseks ja ei või enam õndsusest osa saada.“ (lk 92)
Rahulolu hästi tehtud tööst- ma arvan, et see võiks ühendada kirjanikku ja lugejat ning tõepoolest, "Rõngu roimade" teine osa kulges veel sujuvamalt kui esimene. Jutud olid täpselt paraja pikkusega, midagi polnud üle ega puudu, miski ei häirinud; karakterid olid huvitavad ja usutavad; otsekõne loomulik; muhe huumor siin-seal; sündmused ja tegelaste käitumine tekitasid kaasaelamist; lisaks 19. sajandi alguse elu-olu Eestimaal ja taustateadmised ajaloost. Suurepäraselt õnnestunud tekst, mida võiks soovitada mitte ainult krimi-, vaid ka ajalooteemalise ilukirjanduse lembidele.
Ajaloolised kirjeldused ja tegelased on endiselt tasemel, aga need kriminaalsed juhtumite lahenduskäigud veidi ühekülgsed. Eriti jäi häirima viimane lugu, kus kõrvaltegelased veidi liiga lihtsasti muutunud olukorraga leppisid ja loo kokkusõlmimisele kaasa aitasid: mitte et mul ratsionaalsete inimeste vastu midagi oleks, aga inimestel on ikka komme kasvõi veidikenegi igasususele status quo muutusele vastu punnida.