„Tsükkel“ on Johanna Roosi debüütkogu, mis viib lugeja menstrueeriva keha sisse, raputab, võõristab või vastupidi, tõmbab ligi. „Tsükli“ tekstides avalduv kogemusteahel kujutab lüürilise mina muutumist, vahel ka murdumist ühiskonnas, mis survestab teatud teemadest vaikima. See on julge ja otsekohene raamat, kus lisaks menstruatsioonile vaadeldakse ka seksuaalsust ja vägivalda. „Tsükkel“ on kehaline, intiimne, sihilikult toores, astub piiridest üle ja nihutab neid.
Teemakogu, kus põhilised menstruatsiooni tunnetavad ja menstruatsiooniteemaliste kujunditega mängivad luuletused. Teised teemad on ka esindatud, aga nad peaaegu kõik on ikkagi tsükli erinevate meeleolude ja tunnetustega seotud. Osad luuletused on üsna selgelt autori-minakogemused. Osad sama selgelt kellegi teise silme läbi vaadates tulnud. Ning suur osa luuletusi on sedavõrd universaalsed, et sobiks ükskõik kellele - või vähemalt ükskõik kellele eagrupis, kus viljakas naine ollakse.
Olgu, mitte päris - verinoorte tüdrukute (mul algas menstruatsioon üheksaselt) menstruatsioonitaju on puudu. Võin öelda, et minu jaoks oli see kohutav. Pidev alandus, kodus ei oletatud ka, et mul regulaarselt käivad, polnud vahendeid. Ma lihtsalt võtsin sidemeteks riideid väikeseks jäänud riiete kapist ja viskasin pärast minema, ja ikkagi voolas vahel mööda jalgu alla ja ma esinesin mingil kooliüritusel luuletusega, kogu aeg kartes, et veri mu rohelised välismaalt pärit sukkpüksid niimooodi läbi leotab, et seeliku alt tume nire paistma hakkab. .
Aga üldiselt - olemas. Ma kiidan kogu temaatika väga heaks. Menstruatsioon pole mingi häbiasi ja mida avalikumalt seda käsitletakse, seda vähem on menstrueerijatel sisemisi traumasid teemal: "Ma olen nii ilge, ma menstrueerin." Aga luulekoguna on tegu hea keskmisega. Halb ei ole kuskilt. Aga väga head, veritsema (mhmh, meelega) panevat ka eriti ei paista. Teema eest saab hindele palli juurde.
"tunnen õhtul külmade linade vahel oma lõhna ja kallistan teda kõvasti" (30)
Ma pole ammu luulet lugenud, kuid "Tsükkel" oli mul juba enne selle ilmumist plaanis ette võtta. Luulekogu oli nagu lahingmissioon, millest läbi pureda, läbi vere ja valu. Metafoorid nagu "lihakehad konveieri peal reas" (9) või "olen tühjaks voolanud keha" (42) olid korraga nii kauged – midagi sellist, mis minuga ju kunagi ei juhtu – kuid muutusid peagi teistmoodi lähedasteks. Teos kulges nagu tsükkel – see liikus ja liikus, oli nii loogiline, samaaegselt räme kui eluline.
Üks vanem mees ütles: "Sa võid elada aastakümneid koos inimesega, ilma et oleks aimugi, mida ta iga kuu läbi elab." Taolisi kirjutisi oleks palju rohkem vaja: et hävitada tabusid, mis lõhkavad enesehinnanguid, kuigi pöörlevad bioloogiliselt loomuliku protsessi ümber. Et menstrueerivad naised saaksid mõtiskleda enda kehade üle ilma süüta. Et mehed oskaksid aimata, mis toimub naiste kehades. Ja et nii saada rohkem inimesteks.
Mõned õnnestunud kujundid, mis naiseks olemist ja menstruatsiooni vastuolu toredalt tabavad. "rõõmu tunda jõhkralt valusast / põlvini kasteheinas nagu väike koidula". Või mõte verega püsti olles sihtida nagu mees. "nad oleks kadedad oh mis kuulipildur mu sees". Või ka menopausi meeldivuse võrdlus vanaema siidise sisuga kotiga, kus on nt lugemprillid, aspriin. Selle luuletuse kujundus ka toredalt värviga lahendatud. Ka disain, nt punased pisted, lõngad jms sümpaatne (va kaas). Kujundus Anna-Liisa Sääsk.
Hästi läbi tunnetatud kehaliste kogemuste ning erinevate ainete immitsemise, voolamise, nõretamise ja vemmeldamise vahel on muuhulgas ka kõige ilusamat õhkavamat armastusluulet
ma nautisin väga! tundsin isegi ennast ära. hea, et keegi oskab sõnadesse panna kõik, mis menstruatsiooniga kaasneb, kõik, mis pole "lihtsalt menstruatsioon".