Päeval, kui Kippen päästab parima sõbra Jumi peninukkide kohutavast rünnakust, ent kukub ise kuristikku ja kaob, muutub kõik. Unistusest leida üles soove täitev lohe, saab pöörane seiklus elu ja surma peale. See viib Jumi varastatud venes retkele maailmas, kus kõrvuti inimestega elavad müütilised olendid. Mõned õelad, mõned salakavalad, mõned ükskõiksed ja mõned veidi headki. Püüa vaid seni elus püsida, kuni selgeks saad, keda võib usaldada!
See teos tekitas minus veidi segaseid tundeid. Ühelt poolt läks lugemine kiirelt ja ladusalt, kuid teisalt oleks tahtnud sügavamat sidet mõnegi tegelase või juhtumiga. Kõik muutus aga nii kiiresti, et sellist sidet ei jõudnud tekkida. Autori teisi teoseid plaanin aga mingil hetkel ilmselt ka lugeda.
Nunnu lohelugu, mille saaks otse Disney filmi stsenaariumiks vormistada. Väga tore mõte oli Eesti ja Lõuna-Eesti pärimuse kaasamine, aga see ei leidnud päris õiget kohta, natuke ei kujutanud seda tegevuspaika ja maailma ikka piisavalt hästi ja detailselt ette. Lugu läks küll kiiresti, aga natuke liiga hüplikult, keegi ju ei tegutse kohe nagu naksti, üks lk siin ja teine seal. Muidu lugu isegi meeldis, kujutan ette, et nooremana oleks ka võib-olla meeldinud, aga kõik on üks suur võib-olla.
Mis ma nüüd siis kostan. Üks väga äge seiklus oli. Lugesin alguses raamatu kaante küljes olevad tutvustused läbi, kuid üsna segaseks jäi. Aga kui hakkasin lugu ennast lugema, siis läbi konteksti muutus kõik palju selgemaks. Lõpuni jäi veidi arusaamatuks Ilmalinnu osa, aga hetkel tundus see olevat ka pigem mitte nii olulisena.
Lugu ise oli köitev ning lugemiselamuse tegid mõnusaks hea pikkusega peatükid. Ma usun, et nii mõnelegi noormale lugejale on see innustav. Igal juhul, kui olin jõudnud nõia peatükini, siis sealt edasi oli raske raamatut käest panna. Kõik, mis puudutab nõidumist ja ebamaiset ning kui see on hästi kirja pandud, on vastupandamatu :D
Essütaja mõtestasin endale, kui eksitaja, sest vähemalt Lõuna-Eesti murrakus see kõlab minu arust millegi sarnasena … Aga see tegelane ise oli ka vahva. Oligi selline paras eksitaja :)
Ja siis mulle meeldisid nunnukad lohed peatükkide alguses ja leheküljenumbrid ning kirjavigade praktiliselt puudumine (nägin vist ainult ühte).
Igatahes soovitan ja jään ootama järge :)
Tsitaat: “/…/ Tead sa, kui sageli inimeseloomad pingutavad millegi nimel ja siis löövad käega? Kuigi see, mida nad jahtisid, oli käeulatuses! Ja lapsed! Neis pole vaja kahelda. Kui keegi üldse suudab, siis on need lapsed. Julged ja pöörased lapsed. Nagu sina.” Lk 214
Väga kaasahaarav ja lahe lugemine. Ägedad, ilusad ja imelikud tegelased. Koguaeg midagi toimub. Hetkekski ei pea igavlema pikkade looduskirjelduste käes. Iga rida lugedes silme ees film jookseb. Natuke on huumorit, disneylikkust, romantikat, sõda. Ootan järge lugeda! Siiski natuke häiris mõni üksik veidi labane, minu maitsele kole sõnakasutus või liiga läbinähtav teismelisele lugejale liiga palju meeldida tahtev tegevustik, aga seda oli õnneks vähe. Lemmikkohad olid seoses Etiga. Väga üllatav! Lemmiktegelane oli Oodi. Väga hästi välja mõeldud tegelane! Täiega nautisin temaga läbi teksti tutvumist. Väike pettumus oli Kulpa. Oleks tahtnud midagi veel. Ja no nii äge, et lõpus jäi nii palju küsimusi veel. Siit saaks korraliku saaga tekitada.
Raamat, mida sai jälle endaga igale poole kaasa tarida, sest ei suutnud ära oodata, mis nüüd järgmisel lehel juhtuma hakkab. Tõmbas ikka tohutult kaasa, mis praeguses lugemisnõrkuses on alati oodatud.
Boonuspunktid ka selle eest, et välja oli mõeldud natuke huvitavamaid ja eripärasemaid fantastilisi olendeid. Jah, lohed on sees aga selle annan andeks, sest ma olen tohutu lohede fänn. Essütajatega, kes peavad ulakusi tegema, saame praegu kõige rohkem tuttavaks ning muidugi peninukid ka, kes lükkavad kogu loo käima. Küll järgmiseid fantastilisi olendeid tutvustatakse järgmistes raamatutes, sest muidugi need järgmised osad tulevad! Peavad tulema!
See lugu puges mulle hinge! Mul on kombeks raamatupoodides/-kogudes jalutada ning otsida pilguga raamatuid, mille pealkirjas või kaanekujunduses vihjaks miski lohedele. Ka nii jõudsin ma "Viimane" raamatuni. Olles kunagi ääretult sisse võetud eesti rahva muistenditest, leidsin ma selles raamatus teatud äratundmise ja rõõmu pisiasjades.
Kui Sullegi meeldib eksida kaante vahel fantaasia maailma, naudid seikluslugusid, maagijat ja draakoneid, julgen seda kindlasti soovitada! Sobib imeliselt nii täiskasvanutele, kui ka põhikooli lastele, kes selliseid lugusid naudivad.
See on kirjutatud nii lihtsalt ja ilusalt, et hing on lausa soe ja natuke valus, et raamat läbi sai. Aga ootan väga järge!
Raamat on küll "Kaarnapuu" eellugu, kuid seda saab täiesti eraldi lugeda. Mäletan, et vaimustus "Kaarnapuust" oli suurem. "Viimases" on minu maitse jaoks liiga suur osa kõikvõimalikel väestatud olenditel nagu lohed, maod, essütajad ja muud fantaasiaolendid, kes kipuvad omavahel segamini minema. Laste Jumi ja Kippeni seikluslik lugu jookseb autori käe all põnevalt ja hoogsalt, on nõidust, lahinguid, lapselikku rõõmu ja leinapisaraidki. Saladusi leidub veel järgmisegi osa tarvis, sest minnakse otsima Jumi Tulesortsist ema.
Vägagi nauditav noorte seikluslugu. Oli huumorit, mütoloogilisi olendeid igal sammul ning ka tegelased, kes võitsid kiirelt lugeja südame. Veidi palju oli selliseid kõrvalaspekte, mille kohta loo kulgedes tekkis küsimus, et miks need on kaasatud või miks sellist infokildu üldse vaja on. Lõpuks küll sai selgituste näol aru ja kõik olulisemad lõimed sai kokku seotud, kohati küll veidi ebausutaval ning rohmakalt, aga piisavalt hästi.
Väga raske on siin tärne anda. Kui oleksin seda lugenud 8-aastaselt (+/- mõned aastad), oleks ilmselt neli või viis tärni tulnud hõlpsasti. Nüüd, vanuigi, näivad tegelased pisut liiga kahemõõtmelised, sündmuste loogika liiga uskumatu, mütoloogia algeline, sündmused visandatud pealiskaudselt ja üleüldse on kuidagi paljuvõtu klišeesid – ilmselgelt olen aastate jooksul teiste raamatute poolt ära rikutud. Plusspunktid siiski kodumaise loo ja Lõuna-Eesti hõngu eest.