What do you think?
Rate this book
Õhuskõndija
19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus, Tartu. Fortuuna uulits, Ülejõe inimesed ja lojused, Emajõgi, mis igal kevadel üle kallaste tõuseb, vinavad rentslid. Aga õhus on mingi rahutus: elektriteatris saab näha elavaid pilte, raudtee on kätte andnud vabaduse niidiotsa ja taevas tõmbab õhku tõusma.
„Õhuskõndija” on kahe noore naise, Nora ja Magdalena iseendaks kasvamise lugu. Kas ma lendan liiga kõrgele ja päike sulatab vaha, millega tiivad mu seljale kinnituvad? Kas ma tahan liiga palju, kui tahan kõike? Kas inimesel tuleb valida maa ja taeva vahel? Kõhu ja südame vahel? „Õhuskõndija” on lugu sisemisest ja välisest julgusest, lugude ja kujutluse väest, iseolemise vabadusest, mis tuleb enesele välja võidelda. Armastusest, selle muutumisest ja ammendamatusest.
„Õhuskõndija” on Eva Koffi kolmas romaan. Varem on tema sulest ilmunud romaanid „Sinine mägi” (2017) ja „Kirgas uni” (2021). Ta on kirjutanud ka mitmeid näidendeid ja lasteraamatuid.
„Õhuskõndija” on kahe noore naise, Nora ja Magdalena iseendaks kasvamise lugu. Kas ma lendan liiga kõrgele ja päike sulatab vaha, millega tiivad mu seljale kinnituvad? Kas ma tahan liiga palju, kui tahan kõike? Kas inimesel tuleb valida maa ja taeva vahel? Kõhu ja südame vahel? „Õhuskõndija” on lugu sisemisest ja välisest julgusest, lugude ja kujutluse väest, iseolemise vabadusest, mis tuleb enesele välja võidelda. Armastusest, selle muutumisest ja ammendamatusest.
„Õhuskõndija” on Eva Koffi kolmas romaan. Varem on tema sulest ilmunud romaanid „Sinine mägi” (2017) ja „Kirgas uni” (2021). Ta on kirjutanud ka mitmeid näidendeid ja lasteraamatuid.
280 pages, Hardcover
Published April 25, 2025
7 people are currently reading
214 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 9 of 9 reviews
August 11, 2025
See raamat vajab õiget lugemisaega ja mul läks sellega kümnesse. Mulle meeldib selle raamatu juures absoluutselt kõik - hästi tundlik ja väljendusrikas kirjutamisstiil (“linnud on peal”), peenekoelised mõttelõngad (Leonhardi nägemine läbi lennunduse), jutt ei lähe lappama, vaid iga edasiarendus lõpeb täpselt mõõdetud kohapeal, keerutamata asjadest rääkimine (lihtsa inimese eluolu), põnevuse hoidmine lõpuni, mõne otsa lahti jätmine. Sajandi algus on kogu aeg tajutav. Tegelased puudutasid, kellest mõni pidigi ärritama ja teine hinge minema, nagu Feliks.
Õhuline ja peen kui Haapsalu sall, mille kandmiseks on oma sobiv aeg.
Õhuline ja peen kui Haapsalu sall, mille kandmiseks on oma sobiv aeg.
November 21, 2025
https://www.hyperebaaktiivne.ee/2025/...
Eva Koff "Õhuskõndija" võlub 19. sajandi õhustikuga, kõneledes kahe Tartu naise katsumustest armastuse, laste ja iseendaga. Vähendan tasapisi blogivõlga - nimelt lugesin seda juba augustis Eia raamatuklubis. Mõni teos vajab rohkem aega, et muljed saaksid settida, ent selle puhul ootasin üle tähtaja, sest tegevus on suures osas ununud ja oma märkmete dešifreerimine ei olnud kerge.
1889-1914, Tartu. Magda kasvas suures perekonnas ning tema südamesooviks on alati olnud lendamine. Nora on vaene laps, emata, õeta-vennata, enamasti ka isata, sest Leonhard kipub kuhugi kaduma. Kui Magda sirgub täiskasvanuks, abiellub ta Nora isaga. Ka Nora läheb varakult mehele. Kummalgi pole määratud õnnelikult abielus olla.
"Õhuskõndija" algab ühest küljest võikalt, teisalt argiselt: "Vasika pea lendab nurka.” Selge, kirjanik ei hellita, lugu hakkab hoogsalt pihta, katsu kaasas püsida. Esimesi peatükke iseloomustab segadus. Vaatenurk kepsleb ajas edasi-tagasi, näitab kord üht, siis teist tegelast. Kui tundub, et enam-vähem hakkab pilt selgeks saama, oled äkki kesk unenäolist stseeni, kus mees tantsib rinnaga.
Minu mure raamatuga seisnes selles, et mind huvitas kõik muu peale peategelaste ning nende raske argipäeva. Naiste elud pulbitsesid katsumustest ja vankumatusest, kuid nendega ei tekkinud sidet. Lisaks libises teos kõige emotsinaalsematest kohtadest üle. Pidin leppima põnevusega, mida pakkusid loosse pikitud ajalooseigad, unenäolised väljapõiked reaalsusest, raskelt haige Feliksi elurõõm ja tegemised ning möödunudaegse Tartu kirjeldused. Viimased tõid silme ette VR Tartu ajarännaku.
Kurioosselt kerkivad sel aastal loetud raamatutes üha ja jälle esile kaks motiivi - tuulelohed ja põhja konn - ning "Õhuskõndija" puudutas põgusalt mõlemit. Kas sind on ka juhuslikud detailid niiviisi kummitanud?
Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!
Eva Koff "Õhuskõndija" võlub 19. sajandi õhustikuga, kõneledes kahe Tartu naise katsumustest armastuse, laste ja iseendaga. Vähendan tasapisi blogivõlga - nimelt lugesin seda juba augustis Eia raamatuklubis. Mõni teos vajab rohkem aega, et muljed saaksid settida, ent selle puhul ootasin üle tähtaja, sest tegevus on suures osas ununud ja oma märkmete dešifreerimine ei olnud kerge.
1889-1914, Tartu. Magda kasvas suures perekonnas ning tema südamesooviks on alati olnud lendamine. Nora on vaene laps, emata, õeta-vennata, enamasti ka isata, sest Leonhard kipub kuhugi kaduma. Kui Magda sirgub täiskasvanuks, abiellub ta Nora isaga. Ka Nora läheb varakult mehele. Kummalgi pole määratud õnnelikult abielus olla.
"Õhuskõndija" algab ühest küljest võikalt, teisalt argiselt: "Vasika pea lendab nurka.” Selge, kirjanik ei hellita, lugu hakkab hoogsalt pihta, katsu kaasas püsida. Esimesi peatükke iseloomustab segadus. Vaatenurk kepsleb ajas edasi-tagasi, näitab kord üht, siis teist tegelast. Kui tundub, et enam-vähem hakkab pilt selgeks saama, oled äkki kesk unenäolist stseeni, kus mees tantsib rinnaga.
Minu mure raamatuga seisnes selles, et mind huvitas kõik muu peale peategelaste ning nende raske argipäeva. Naiste elud pulbitsesid katsumustest ja vankumatusest, kuid nendega ei tekkinud sidet. Lisaks libises teos kõige emotsinaalsematest kohtadest üle. Pidin leppima põnevusega, mida pakkusid loosse pikitud ajalooseigad, unenäolised väljapõiked reaalsusest, raskelt haige Feliksi elurõõm ja tegemised ning möödunudaegse Tartu kirjeldused. Viimased tõid silme ette VR Tartu ajarännaku.
Kurioosselt kerkivad sel aastal loetud raamatutes üha ja jälle esile kaks motiivi - tuulelohed ja põhja konn - ning "Õhuskõndija" puudutas põgusalt mõlemit. Kas sind on ka juhuslikud detailid niiviisi kummitanud?
Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!
July 29, 2025
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
June 4, 2025
Kui sulle meeldib ilus keel, tegevuspaik Tartu ja tegevusaeg 1889 - 1914, siis on see raamat sulle!
Hästi õrn, rahulik, kuigi kohati ka kerge pingestatusega (see keris üsna tasapisi, aga siiski tuntavalt, vähemasti see Leonhardi liin), kujutlusvõimet ergutav, vaimu ülendav lugu.
Unistused, raamist välja mõtlemine, naised, armastus, lendamine, vigane laps, süütunne... palju põnevaid mõtteid.
Meeldis. Väga.
Hästi õrn, rahulik, kuigi kohati ka kerge pingestatusega (see keris üsna tasapisi, aga siiski tuntavalt, vähemasti see Leonhardi liin), kujutlusvõimet ergutav, vaimu ülendav lugu.
Unistused, raamist välja mõtlemine, naised, armastus, lendamine, vigane laps, süütunne... palju põnevaid mõtteid.
Meeldis. Väga.
June 16, 2025
Väga raske öelda, mida arvan. Mõni aspekt mulle väga meeldis (lennunduse ajalugu, eluolu, reisimine), kuid teised osad jälle tundusid väga kummalised (kõik lastega seotud). Ma kahtlustan, et ma lihtsalt ei saanud aru. Raamat peab kindlasti settima, enne kui lõpliku hinnangu annan, hetkel selgelt seal "lugesin lõpuni, aga ei saa öelda, et ~meeldis~" kandis. Üks hea arutelu kuluks ära!
June 28, 2025
Tundub, et autoril on isikupärane käekiri - eri põlvkondade naiste lugu, mille realistlikkuset pehmendavad või võimendavad veidi müstilised sugemed. Isiklikult ootasin veidi rohkem tolleaegset Tartut, kuid see moodustab vaid ajuti hoomatava tausta.
July 12, 2025
Mai tea, liiga õrn ja rahulik ja veits igav mu jaoks.
August 20, 2025
Tõeline pärl.
December 29, 2025
Minu usk eesti kirjandusse on nüüd täielikult taastatud. Mis iganes kirvetööd mu esimesed kirjandusõpetajad selles suhtes tegid, - või oli see ajastus lihtsalt niivõrd vale - pikki aastaid ei suutnud ma eesti autoreid haarata sama elevusega kui näiteks ameerika või inglise omi.
Nüüd oli aga see aeg käes ja, raamatuklubi abiga, sukeldusin Eva Koffi kõige uuemasse romaani, küll skeptiliselt, nähes, et tuleb juttu ikka sellest raskest minevikust, kus midagi ei olnud ja kõik kannatasid, aga siiski pärast kolme lehekülge juba täiesti pahvikslöödult: Eva teeb keele ja sõnadega mingit maagiat, ausalt. Ma ei ole veel päris näppu peale saanud, aga mis esimeses stseenis tundus liialt hüplik ja kuiva detail-detaili otsa kirjeldusena, ärkas ühtäkki ellu ja imes mind totaalselt sinna 19. sajandi lõppu ja 20nda alguse Tartusse. Teemad ei tundunud enam niivõrd rasked, kuivõrd vaade minevikku hoopis vajalik ja ilus ja juba tundsingi silda iseenda ja tegelaste vahel, silda iseenda ja oma esivanemate vahel, kelle igapäeva ma ei ole leidnud mahti ja julgust varem nii sügava tundega sisse vaadata.
See peen tundlikkus ja tähelepanu, millega Eva Koff iga stseeni üles ehitab ja samas neil voolata laseb, jättis kogu aeg sisse tunde, et ma peaksin lugema veelgi aeglasemalt, veelgi enam iga sõna nautima, nagu seisaks sooja päikese käes ja ei tahaks sellest hetkest veel edasi kiirustada. Aga raamatuklubi tähtaeg oli ukse ees ja edasi ma tõttasin, ja pigem olen õnnelik, et seda tegin, sest need viimased 3 päeva olnuks ma nagu mingis minevikuportaalis, kuhu mul oli iseendas mingite asjade nägemiseks vaja minna just sellise intensiivsuse ja samal ajal pehmel Eva Koffi juhtimisel, et paar peatäit esivanemate kurbust välja nutta, kurbust, mida neil endil ei olnud võimalust ehk märgatagi ja mõista - oli vaja kuidagi ellu jääda, hakkama saada.
"Õhuskõndija" olekski nagu toonud õhku teemadesse, kus seda varem ei tundunud olevat. Ühtäkki tundsin, et saan hingata ja turvaline on olla tunnetega, mis on muidu nii ebamugavad, tunnetega, mida tegelased isegi ei lubanud endal tunda - kõikeläbiv ja lõppematu lein ja kurbus lähedaste täiesti ebaloomulikest kaotustest, viha arusaamatutest elu keerdkäikudest, süütunne iga unistamise ja rõõmuhetke ümber, hirm end ausalt väljendada.
Ja nüüd me siis õpime, kuidas kõike seda vastu võtta, kuidas kõiki neid tundeid lubada ja mitte alla suruda. Sest nüüd on aega, nüüd on ruumi, nüüd on teadmised ja toetus. Nüüd tohib. Ja kirjanikud nagu Eva Koff aitavad sellele kaasa, kirjutades sildu meie ja meie esivanemate vahele, näidates, et me ei olegi nii erinevad, ainult ehk asjaolud, milles elasime.
(Spoilereid, vist)
Leonhardi seiklustest oleks tahtnud ehk rohkem teada. Aga arusaadavatel põhjustel pididki mõned otsad jääma lahtiseks, kuigi epiloogide hulgas oli "Õhuskõndija" oma üks mõjusamaid ja otsi-kokku-siduvamaid, mida olen lugenud.
See on üks neist raamatutest, mis jättis sisse tunde, et ma ei puudutanud veel pooltki kihtidest, mida sealt leida võib. Kas ma üldse jõudsin mingigi mõistmiseni nende tegelaste sisemaailmas ja tunnetuses? Kõigis ma tundsin midagi ära, muidugi läbi enda filtrite, aga - kas ma tegelikult ka saan aru, miks keegi käitus teatud viisil? Kas seda on üldse võimalik lõpuni mõista?
Nora... Nora, Nora, Nora... Miskipärast just tema tekitab minus kõige tugevama reaktsiooni.. Temast ma justkui saan kõige paremini aru ja samal ajal, tahaks teda nii väga tagant tõugata, aidata, isegi... päästa? Ja tegelikult minus endas on rohkem isegi Magdat ja kui nüüd mõelda... siis Magda ju tundiski Nora osas seda sama tunnet, mida mina tunnen - teda päästa, talle lahendusi pakkuda... Nora on nagu see tegelane, keda on kõige raskem lihtsalt vastu võtta... Lihtsalt mõista, hinnanguteta ja lahendustele mõtlemata - Miks ta ikka nii tegi? Miks abiellus? Miks leppis? Miks ennast ei väljendanud? - ja lihtsalt kuulata, lasta tal endal selgitada, kui ta selleks valmis on. Ja lasta lahti lausa nii kaugele, et ehk ta ei olegi selleks kunagi valmis... Ehk temas on midagi, milleni minu tunnetus ei küündi mitte kunagi ja ma vaid oma mättalt arvan, et ma tean...
Samal ajal aga Magda mõne jaoks veidrana tunduvad kinnisideed olid minu jaoks vägagi mõistetavad, isegi inspireerivad - kas ma endal luban oma impulsse-ideid ellu viia nagu tema seda tegi, täielikus usalduses ja pühendumises? Aga mingisugune vankumatu eneseusaldus ühendas neid ju mõlemat. "Ma ei tea miks, aga ma pean seda tegema." või "Mul on hästi nii nagu on." --- Ehk kõik oligi omal kohal ja muudmoodi ei saanudki olla, nagu selles vapustavas kaleidoskoobis, mis sellegipoolest endas terveid maailmu sisaldab.
Nüüd oli aga see aeg käes ja, raamatuklubi abiga, sukeldusin Eva Koffi kõige uuemasse romaani, küll skeptiliselt, nähes, et tuleb juttu ikka sellest raskest minevikust, kus midagi ei olnud ja kõik kannatasid, aga siiski pärast kolme lehekülge juba täiesti pahvikslöödult: Eva teeb keele ja sõnadega mingit maagiat, ausalt. Ma ei ole veel päris näppu peale saanud, aga mis esimeses stseenis tundus liialt hüplik ja kuiva detail-detaili otsa kirjeldusena, ärkas ühtäkki ellu ja imes mind totaalselt sinna 19. sajandi lõppu ja 20nda alguse Tartusse. Teemad ei tundunud enam niivõrd rasked, kuivõrd vaade minevikku hoopis vajalik ja ilus ja juba tundsingi silda iseenda ja tegelaste vahel, silda iseenda ja oma esivanemate vahel, kelle igapäeva ma ei ole leidnud mahti ja julgust varem nii sügava tundega sisse vaadata.
See peen tundlikkus ja tähelepanu, millega Eva Koff iga stseeni üles ehitab ja samas neil voolata laseb, jättis kogu aeg sisse tunde, et ma peaksin lugema veelgi aeglasemalt, veelgi enam iga sõna nautima, nagu seisaks sooja päikese käes ja ei tahaks sellest hetkest veel edasi kiirustada. Aga raamatuklubi tähtaeg oli ukse ees ja edasi ma tõttasin, ja pigem olen õnnelik, et seda tegin, sest need viimased 3 päeva olnuks ma nagu mingis minevikuportaalis, kuhu mul oli iseendas mingite asjade nägemiseks vaja minna just sellise intensiivsuse ja samal ajal pehmel Eva Koffi juhtimisel, et paar peatäit esivanemate kurbust välja nutta, kurbust, mida neil endil ei olnud võimalust ehk märgatagi ja mõista - oli vaja kuidagi ellu jääda, hakkama saada.
"Õhuskõndija" olekski nagu toonud õhku teemadesse, kus seda varem ei tundunud olevat. Ühtäkki tundsin, et saan hingata ja turvaline on olla tunnetega, mis on muidu nii ebamugavad, tunnetega, mida tegelased isegi ei lubanud endal tunda - kõikeläbiv ja lõppematu lein ja kurbus lähedaste täiesti ebaloomulikest kaotustest, viha arusaamatutest elu keerdkäikudest, süütunne iga unistamise ja rõõmuhetke ümber, hirm end ausalt väljendada.
Ja nüüd me siis õpime, kuidas kõike seda vastu võtta, kuidas kõiki neid tundeid lubada ja mitte alla suruda. Sest nüüd on aega, nüüd on ruumi, nüüd on teadmised ja toetus. Nüüd tohib. Ja kirjanikud nagu Eva Koff aitavad sellele kaasa, kirjutades sildu meie ja meie esivanemate vahele, näidates, et me ei olegi nii erinevad, ainult ehk asjaolud, milles elasime.
(Spoilereid, vist)
Leonhardi seiklustest oleks tahtnud ehk rohkem teada. Aga arusaadavatel põhjustel pididki mõned otsad jääma lahtiseks, kuigi epiloogide hulgas oli "Õhuskõndija" oma üks mõjusamaid ja otsi-kokku-siduvamaid, mida olen lugenud.
See on üks neist raamatutest, mis jättis sisse tunde, et ma ei puudutanud veel pooltki kihtidest, mida sealt leida võib. Kas ma üldse jõudsin mingigi mõistmiseni nende tegelaste sisemaailmas ja tunnetuses? Kõigis ma tundsin midagi ära, muidugi läbi enda filtrite, aga - kas ma tegelikult ka saan aru, miks keegi käitus teatud viisil? Kas seda on üldse võimalik lõpuni mõista?
Nora... Nora, Nora, Nora... Miskipärast just tema tekitab minus kõige tugevama reaktsiooni.. Temast ma justkui saan kõige paremini aru ja samal ajal, tahaks teda nii väga tagant tõugata, aidata, isegi... päästa? Ja tegelikult minus endas on rohkem isegi Magdat ja kui nüüd mõelda... siis Magda ju tundiski Nora osas seda sama tunnet, mida mina tunnen - teda päästa, talle lahendusi pakkuda... Nora on nagu see tegelane, keda on kõige raskem lihtsalt vastu võtta... Lihtsalt mõista, hinnanguteta ja lahendustele mõtlemata - Miks ta ikka nii tegi? Miks abiellus? Miks leppis? Miks ennast ei väljendanud? - ja lihtsalt kuulata, lasta tal endal selgitada, kui ta selleks valmis on. Ja lasta lahti lausa nii kaugele, et ehk ta ei olegi selleks kunagi valmis... Ehk temas on midagi, milleni minu tunnetus ei küündi mitte kunagi ja ma vaid oma mättalt arvan, et ma tean...
Samal ajal aga Magda mõne jaoks veidrana tunduvad kinnisideed olid minu jaoks vägagi mõistetavad, isegi inspireerivad - kas ma endal luban oma impulsse-ideid ellu viia nagu tema seda tegi, täielikus usalduses ja pühendumises? Aga mingisugune vankumatu eneseusaldus ühendas neid ju mõlemat. "Ma ei tea miks, aga ma pean seda tegema." või "Mul on hästi nii nagu on." --- Ehk kõik oligi omal kohal ja muudmoodi ei saanudki olla, nagu selles vapustavas kaleidoskoobis, mis sellegipoolest endas terveid maailmu sisaldab.
Displaying 1 - 9 of 9 reviews