What do you think?
Rate this book


304 pages, Paperback
Published April 1, 2025
Vene muusika hakkas professionaliseeruma siis, kui Anton Rubinstein rajas 1862. aastal Peterburi konservatooriumi. Sellega kaasnesid intriigid ja isiklikud süüdistused asutaja pihta, mis olid kantud ka antisemitismist. Üks konservatooriumi esimesi õpilasi oli Pjotr Tšaikovski, kes sai õige pea kuulsaks kogu maailmas. Tema sümfooniad ja kontserdid ning Puškini poeemil põhinev ooper „Jevgeni Onegin" püsivad tänapäevani kindlalt mängukavades.
***
Kodusõjas hukkus lahingutes, sõjakuritegudes, näljahädades ja sellele järgnenud viletsuses 7-12 miljonit inimest: kaugelt rohkem, kui hukkus venelasi Esimeses maailmasõjas. Peaaegu kaks miljonit venelast põgenes riigist. Kui mõned sugulased olid valgete poolel sõdinud, polnud seda ohutu tunnistada kuni Nõukogude Liidu lõpuaastateni.
Impeerium vajus kokku, kui selle alamateks olnud riigid asusid iseseisvust nõudma.
Poolakatel tuli otsustada, millist riiki nad näha soovisid.
Ühel pool seisid need, kes ihkasid vaimusilmas tagasi keskaegset Poolat, etniliselt ja usuliselt ühtset, mõõdukas suuruses poolakate ja katoliiklaste riiki. Aga endine sotsialist, kindral Józef Piłsudski võttis plaani ehitada taas üles enne Poola tükkideks jagamist püsinud Leedu-Poola liitriik Rzeczpospolita. Pikemas perspektiivis oli tema visioonis võimas Poola, mis oli vaba Saksamaa ja Venemaa kütkeist. Tema hüüdlause „Poola merest mereni" võtsid Teise maailmasõja ajal kasutusse Poola vabadusvõitlejad.
Seda neoimperialistlikku projekti panid aga pahaks paljud Poola naabrid, sest nende armee vallutas nüüd nii Galiitsia kui ka suure osa äsja iseseisvunud Leedust: nonde riikide pealinnad Lviv ja Vilnius olid pikka aega olnud poola intellektuaalse elu keskused, suurem osa sealsest elanikkonnast oli poolakeelne, kuigi seal oli ka suur juudi kogukond. Kuid ümberkaudsetes maapiirkondades elasid leedulased ja ukrainlased, suur osa neist õigeusklikud, ning see tõotas üksnes häda kaasa tuua.
1920. aasta mais vallutasid Piłsudski sõdurid Kiievi.
Venelased ründasid vastu ja kihutasid poolakad tagasi Varssavi alla. Lenin lootis, et see toob kaasa maailmarevolutsiooni, kuid tänu Neitsi Maarjale - nagu usuvad mõned poolakad tänapäevani - tõkestasid poolakad venelaste tee ja haarasid ise lahinguväljal edu. 1921. aasta mais sundisid nad venelasi alla kirjutama rahulepingule, millega Poola piir 200 kilomeetrit ida poole nihutati. Sellega saavutati paljud Piłsudski seatud territoriaalsed eesmärgid. Venelased kirjutasid Piłsudski edu süngelt brittide ja prantslaste salasepitsuste arvele.
1918. aasta lõpus lahkusid sakslastest okupandid Ukrainast ning sellele järgnenud segaduses õnnestus ukrainlastel korraks omaenda habras riik välja kuulutada. Koos poolakatega sõlmisid nad liidu bolševike vastu. Kuid mõlemalt poolt reetmise ohvriks langenuna jagati nende riik taas kord teiste vahel.
Lääne-Ukrainast sai Poola vabariigi vähemprivilegeeritud osa. Ukraina keel ja kultuur olid allasurutud. Ukraina rahvuslased asusid poolakaid tapma ja nende vara hävitama. Poola politseinikud ja sõdurid otsisid ukrainlaste küladest relvi ning vahistasid sealseid elanikke.
Kiiev ja ülejäänud Ukraina jäi aga Nõukogude Liidu kätte. Hüüdlause all „Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik" oli ukrainlaste riik alguses stabiilsem kui eales varem Kiievi-Venemaast saadik. Neil oli oma ministeeriumide ja haldusüksuste struktuur, enda teaduste akadeemia. Ukraina keel ja kirjandus õitsesid.
Grusiinid ja armeenlased said samuti oma vanad rahvusriigid korraks taas jalule seada, samas kui Briti väed naftarikka Bakuu üle lahinguid lõid. Kuid britid tõmbusid tagasi, bolševikud jäid peale ja Kaukaasia toodi Vene võimu alla tagasi. Sarma juhtus ka suures osas Kesk-Aasias.
Ainult baltlastel õnnestus saavutada täielik iseseisvus pärast segaseid lahinguid poolakate, sakslaste, venelaste ja kohalike vabadusvõitlejate vahel, kellele britid appi tulid. Lätlased ja eestlased polnud kunagi varem iseseisvad olnudki, kuid neil oli alati olnud tugev kultuuriline ja keeleline identiteet ning nende uued riigid olid väga elujõulised. Leedulased, kelle iidse pealinna Vilniuse olid poolakad üle võtnud, ehitasid oma uue riigi üles suuruselt teise linna, Kaunase ümber.
1922. aastaks olid bolševikud impeeriumi piirid taas maha tõmmanud, kui välja arvata Poola ja Läänemere kallas. Ukraina, Valgevene ja teiste rahvavabariikide iseseisvus" kehtis Nõukogude režiimis üksnes mõtteliselt. Ilma süümepiinadeta asus Nõukogude Liit „kodanlikku rahvuslust" välja juurima kõikjalt, kus see pead tõstis. Ent vabariikide kanajalgadel valitsusasutused, mille bolševikud olid rajanud, suutsid Nõukogude süsteemi kokkuvarisemise järel 1991. aastal siiski päris iseseisvatele riikidele vundamendiks olla.
1 Star
I am this book was just so fucking boring like I feel like a bit of a bitch for giving this book one star but Jesus, I love Russian history and have quite a lot of knowledge on the topic and this book really doesn't add anything new and actually, it felt like it took out all the interesting parts of Russia history and quiet frankly felt like a money grab due to Russia's war with Ukraine and I was not about it.
"One thing only was sure. Russia's future would be shaped by the Russian people themselves, regardless of the hopes, fears and wishful thinking of foreigners.'- Rewriting History.