Eesti Kultuuriloolise Arhiivi varasalvedes leidub unikaalseid ja põnevaid kultuuriloolisi dokumente mitte ainult meie kirjanikelt, vaid ka paljude teiste elualade esindajatelt. Siinses raamatus avaldatud teravmeelsed ja humoorikate joonistustega täiendatud kirjad avangardistlikult kunstnikult Natalie Meilt (1900–1975) meie tuntuimale naiskunstnikule Karin Lutsule (1904–1993) viivad lugeja nende nooruspäevisse, õpingute aega kunstikoolis Pallas ning eneseotsingute keskele vahetult pärast seda. Lisaks sissevaatele Mei ja Lutsu suhete ringi peegeldavad kirjad 20. sajandi alguse noorte naiskunstnike mõttemaailma ja eluhoiakuid.
Lugeja leiab siit ka Mei käsitsi valmistatud raamatukesed „59. kiri Kaale“ ja „Proua Irma“, mis on samuti adresseeritud Lutsule. Sisult ja teostuselt vaimukad, Eesti kultuuriruumis ainulaadsed teosed pakuvad lisaks lugemismõnule ilmeka tõendi sellest, kui lähedal seisid meie esimesed professionaalsed naiskunstnikud 20. sajandi alguse Lääne modernistlikele kirjandus- ja kunstivooludele.
Kirjade lähemaks mõistmiseks on raamatule lisatud põhjalik saatesõna kunstiteadlaselt Kai Stahlilt, mis avab nende aja- ja eluloolist tausta ning on illustreeritud Eesti ja Tartu kunstimuuseumi kogudest pärit ajalooliste fotodega, samuti ulatuslik kommentaarium.
Tunnistan, et olen natuke kallutatud selle hindamisel, aga ma arvan siiski, et ei liialda. See raamat ei suuda anda kahe kirjutava poole (või ühe kirjutava ja teise lugeva) vahelise suhte lõpliku definitsiooni. Hiljuti Kumus Anna-Stina Treumundi näitusel kuuldud Brigitta Davidjantsi (vist?) arvamuse sõnast "kväär" valguses arvaksin, et see siinkohal on paslik. Miskit defineerimatut.
Kas siin on olulisi andmeid Eesti kunstiloo jaoks? Kindlasti. Huvitav lugemine. Ka muidu ehk, kuigi huviliste seltskond suhteliselt piiratud. Selle defineerimatuse küsimuse ja kahe korrespondentsi hulgas oleva raamatukese tõttu kindlasti avaldamist vääriv arhiivimaterjal.
Kui miskit üldse, siis oleks vist tahtnud veel rohkem pilte kirjadest ja paremaid suurendusi.