Fred Jüssi 90. sünnipäevaks koostatud raamatus kirjutavad tema lähedased, sõbrad ja kaasteelised Fredist ja tema hingemaastikega seonduvast. Sõna saavad Tõnu Õnnepalu, Jaan Tätte, Doris Kareva, Valdur Mikita, Anu Raud, Mehis Heinsaar, Joosep Matjus ja paljud teised. Väga eriilmeliste tekstide seast leiab isiklikke mälestusi ja kirjavahetust, aga ka unenägusid ja luulet. Samuti on nende kaante vahele jõudnud raamatu koostaja Jaan Tootseni jutuajamine Fredi lastega – Mari, Mart ja Ivar Jüssiga.
If I wanted to be anyone else, I would want to be Fred. Fred was one of those people, it seems, that left everyone around him with an indelible impression by simply being himself. Fred didn't put on a front, a show, or try to be anyone else at all for anyone. He was a man of people, a man of nature. The way he talked, the way he conducted himself, and people around him were richer for it. There were places in the book that brought tears to my eyes for the simplicity of thought. So simple, so beautiful.
And, it turns out, his grandfather was Jim Bluejacket! Long before the secret of his Native American bloodline came out, some people would lovingly joke in Estonia that Fred must have some Native American in him, for the way he saw and treated the nature. Turns out, the joke was on them! :)
Snippet from an interview with Fred:
"There has not been a straight path, there have been twists and turns, but the road always leads back to the same riverbed.
I remember an incident when Viktor Masing and I were traveling from Tartu to Tallinn by train and Viku started telling me: “I have only seen a person with such an inner program twice. One is you and the other is a professor in Moscow.” I asked: “What do you mean by that?” With his sharp gaze, he had noticed things in me that I myself did not notice. “For example, if you feel like going to the Varessaare grove during the leaf fall, you leave everything there and go, right there and right at that time, as it seems you should.”
And indeed – that is true, yes. When I told Viku that my biological father was a mestizo and that I am one-quarter Cherokee, he immediately exclaimed: “Well, then of course it is clear!”"
“Tähtis on suund, kuhu poole liikuda. Teeradu on ju mitmeid, aga kui silme ees on mõni maamärk, kõrge mäetipp või suur puu, siis selles suunas liikudes jõuad ehk ikka kohale.” Fred Jüssi
Antud raamat on pühendatud loodusfilosoofi, Fred Jüssi 90ndaks sünnipäevaks ja meest kirjeldavad mitmed kaasteelised. Kõik lood selles raamatus kõnetavad ning panevad kaasa mõtlema ja kaasa tundma. Teos on täis loodusmehe mõtteteri ja elulist ainest, just tema elust enesest.
Fred jagab oma lõputut armastust looduse vastu. Tema sõnul võtab loodus su alati vastu, ei hinda ega mõista hukka, ükskõik, kui kerge või raske hing parajasti on. Inimene on osa loodusest ja jääb selleks.
Fredi arvates on pildis kõige tähtsam see, mida seal silmaga ei näe. Kõige tähtsam on see, mis jääb ridade vahele. Fred on ka öelnud, et ta on inimene kellel pole eesmärke. Kuid ta teab, millises suunas liikuda. Kui ta on pärale jõudnud, siis tunneb ta selle ära. Metsast sai Fred inspiratsiooni ja see oli talle kiriku eest. Lõke sobib altariks ja tulle vaatamisest saaab püha olemine. Fred armastas vaikust, sest vaikuses kuuled enda häält. Ta oli nagu muusikamaailma Arvo Pärt, kes mängis vaikuse ja heliga ning sarnaselt Jaan Arule, propageerib Fred molutamist ehk viljakat mittemidagitegemist.
“Kui tahad näha uusi asju, käi vanu radu pidi.” Fred Jüssi
Soovitan raamatut kõigile, kes soovivad siseneda Fred Jüssi hingemaailma ja kes tahavad teada, et mida mehest räägivad teised, tema kaasteelised.
Jüssi mälestuseks (hea küll, 90. sünnipäevaks, mida ei tulnudki) päris hea formaat. Aga parema raamatu oleks saanud siis, kui võtnud ühe suurema kuhila Jüssi pilte, veidi parema paberi ja avaldanud need autori vinjettidega koos. Külalisesinejad oleks võinud minema visata. Vat siis oleks alles väljaanne. Eks ta üks molutamise ja filosofeerimise raamat ole. Umbmäärane ja laialivalguv.
Ülimalt hea raamat! Palju autoreid, kuid igaüks oskab imeliselt välja tuua Jüssi erilisuse. Tihti see ka kordub, aga ilmselt meil on kõigil Fred Jüssist oma mälestus.
Ilus raamat. Kuidas üks inimene suutis oma lihtsuses olla nii eriline - puudutada, nihutada, paika loksutada, mõtlema panna, mõtestada ja olla see labi ka kaugetele nii oma. Läbi tütre Mari: Ja ta on näiteks seda ka öelnud, et kui sa tunned, et sa kellelegi midagi volgu oled ja sa ei saa sellele inimesele midagi tagasi anda, siis anna edasi. Kingi edasi.