Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte

by Brigitta Davidjants

Ei ole lihtne olla laps, pealegi Eestis, kus asjad võivad üle öö muutuda. Küll vahetub riigikord, küll kaob nätsuputka või on kadunud tagauks, mille kaudu pühapäevakooli kaaslastega einestama jõuda – ja ometi olid nad veel alles eile kõik olemas! Ega suureks kasvadagi lihtsam ole, eriti kui rahvusküsimused on segased, kool ei meeldi ja kõht on kogu aeg tühi ning enne abiellumist tuleb kellekski saada (nagu korrutab ema). Ja siis see lapsevanemlus! Sest kuidas kasvatada tüdrukut, kuidas poissi ja kuidas selle kõige keskel säilitada külma verd ja tervet mõistust?

Brigitta Davidjantsi jutukogu „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ räägib südamlikult ja huumoriga armeenia-eesti-läti segaperest pärit tüdruku kasvamisest 1980.–1990. aastate Eestis ning suureks saamisest pärast sajandivahetust, taustal perekonnalood, mis viivad rändama läbi aja ja mitme riigi.

Genres: Short Stories, Fiction

80 pages, Paperback

Published April 1, 2025

Reviews

[Paul Raud · Rating 4 out of 5]

Meeldis mulle palju rohkem, kui ma oodanud olin. Nagu Eesti kirjanduses üldiselt, ei juhtu ka siin eriti midagi; tähendab, tegelikult muidugi juhtub, aga puudub pingestatud süžee ja see on antud juhul täiega okei!

Segase iseseisvumisaja ja autori enda segaidentiteedi põimumine (rääkimata kõigist feministlikest teemadest) on siin veenva loomulikkusega välja mängitud ja kannavad paeluvalt läbi kõigi tekstide.

Rohkem tahaks neid lugusid 90ndate Eestist ja just nõnda, et korraga hakkab nii tuttav kui ka eksootiline tunne.

[Peeter Talvistu · Rating 5 out of 5]

Esmalt tundub kuidagi kõrvaline. Juhuslik plikajutt elust Tallinnas 90ndatel ja kuulumisest rahvusvähemusse. Mis mul sest! Samas jutt jookseb ja on lõbus. Natuke meenutab eelmise aasta "Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni" - lapse pilk ja pöördeline moment ajaloos. Samas miskit oleks ju vähem.

Aga mida lehekülg edasi, seda nauditavam kõik on, sest tekivad seosed tegelaste vahel ja huumor on tõeliselt hea. Loogiline oleks olnud alustada looga "Kodus", mis seletab ära kogu tausta, aga tegelikult saab lugemise jooksul aru, et see nauding tuleneb sellest, et oled kõigi nende tegelastega juba "kokku elanud". Viimastele lehekülgedele jõudes on juba puhas mõnu. Nagu kusagil ütlesin, on tegu tõeliselt "fiil guud" raamatuga.

Ma arvan, et otsast lõpuni püsiva kvaliteedi tõttu loeksin selle lausa senini 2025. aasta parimaks LRiks.

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Minu mäletamist mööda Brigitta Davidjantsi "Minu Armeenia" mulle omal ajal eriti ei meeldinud, pikemaid selgitusi sellest ajast ei ole säilinud, seega põhjendada ei oska.

Siinsed lood olid küll täiesti mokkamööda. Ilmselt mõjusid ajastule iseloomulikud meeleolud ja kogu see segaperes toimetamise temaatika kütkestavalt.

Raudne soovitus 1980ndate algusotsa väljalaskeaastaga tegelastele.

PS. Ma muide guugeldasin seda pealkirja kogu aeg valesti, mingil põhjusel trükkisid sõrmed alati "nätsuplahvatus" :)

[karin]

naljakas lugeda asjadest millest mulle muude asjade kõrval on räägitud ja kohtadest kus ise olen ka olnud, tervitan siinkohal brigitta venda, kes on juhuslikult mu elukaaslane ja keeldus ise raamatut lugemast

[Kitty · Rating 4 out of 5]

ma ei saa midagi parata sinna, et ma muudkui võrdlesin seda raamatut oma eelmise LR-elamusega, Kairi Loogi "Tantsi tolm põrandast" - mõlemad raamatud hakkasid pihta paljutõotava ja suhestutava lapsepõlvelooga (oleme nende daamidega kõik nii enamvähem ühel ajal lapsed olnud). suhestutavuse osas rebis nätsuputka kohe tükk maad ette, sest tegelikult mul sellist vanaema pole olnud, nagu Kairil, küll aga eksisin ma lapsena alati igale poole ära nagu Brigitta, ja see vaevaga kogutud kopikatega nätsuputkade vahet kõõlumine tuli ka tuttav ette. ja ma ei tea, kes on Brigitta sõber Indrek, aga temaga me oleme samas koolis käinud!

kogu see armeenia allilma jutt oli ka uskumatult huvitav ja isegi liigutav - poleks uskunud, et mul päriselt ka on nii kahju, kui raamatus mõni maffiategelane surma saab. no ja üldse, mis perekond kasvamiseks, kõik see taustade ja kultuuride segu - armeenia vanaema (kes elas hoopis Bakuus), eesti vanaema, läti vanaisa... ühesõnaga, päris hea sõit oli.

aga nagu ka tantsimise raamat, vajus nätsuputka lõpupoole kuidagi ära ja ma pidin päris mitu korda endale meelde tuletama, et võiks viimased peatükid ka läbi lugeda. need lood isa nooruspõlvest ja nimekiri kõigist sugulastest üle maailma sulasid lõpuks mingiks klombiks kokku mu jaoks. ja seal oli mingeid segaseid kohti, mis oleks tahtnud toimetaja tähelepanu ehk rohkem.

kirjeldused keskealise pereema elust mind ka otseselt ei vaimustanud siin, aga kannatasin ära selle nimel, et saaks lugeda neid kontrastiks toodud tagasipõikeid teismeaega jälle. tõepoolest, niiviisi tiinekad olla, nagu meie 90ndatel olime, need 21. sajandi lapsed küll ei saa. nende kaotus.

[Anna Linda · Rating 5 out of 5]

Väga nautisin. Neljalapselisest perest pärinemine ning iseloomu kujundavatel aastatel mingi muu kultuuri keskel sirgumine (kogu see pühapäevakoolindus) tabasid väga hella kohta. Ja no nii lobe lugemine ja täpselt stiil, mis väga istub.

Hiljuti loetud "Minu pere ja muud loomad" on sellega mõnusat kontrasti pakkuvas dialoogis.

Mulle meeldib, kuidas ta mõtleb!

[Brit · Rating 5 out of 5]

Nii veidralt kui see ka ei kõla, siis juba ainupüksi pealkirja tõttu oleksin selle raamatu lugemiseks valinud. Õnneks jõudis Looming Raamatukogu mulle selle enne koju saata, niiet valik tehti minu eest ära. Äärmiselt hea valik, kui ma tohin lisada. 😊

Käesolev lühilugude kogumik pärineb autori elust enesest. Alates lapsepõlvest kuni ise emaks olemiseni välja. Meenutused pidudest, sõpradest, sündidest, paikadest, sõitudest, suhetest. Armeenia-eesti-läti segapere elu muutis kirjumaks just erinevate kultuuride tavad, lisades nõukogudeaja igapäeva elule veel terve posu erinevaid rahvuspäevi, pühasid ning muid tähtsaid pidustusi. Ühesõnaga tegemist oli kohe palju. Eriti meeldisid lood Tallinnas sõbrannadega ringi kolamisest ja ööbimistest, kirjeldades samal ajal erinevate perekondade kodusid ja tolle aja stiile. Isiklikult mul samade aastate kogemus puudub, ent kui oled näinud sajandivahetuse aastaid, tead enam-vähem täpselt, millest on juttu: tapeedid, mööbel, kardinad, korteriplaanid jm. Tuttav kõik, isegi lõhnad ja läbi kardinate kumav valgus.

Ei saaks öelda, et mul oleks mõni lemmiklugu, kuid lugemisvihiku lõpupool leiduv nö emaks olemise lugu ajas ikka korralikult muigama. Lapsed on ühed imeloomad ja vaatamata faktile, et ühe pere lapsed on sama päritolu, on nad päeva lõpuks kõik erinevad. Näide ühe kolmelapse ema päevast oli puhas kuld. Jah, keeruline ja väsitav, aga lõppude lõpuks auga tasustatud amet. Ah, ja muidugi too abiellumiselugu, mis näib samaaegselt nii kummaline, koomiline, normaalne ja õige. Abiellume? Abiellume! Kohe nüüd? Miks ka mitte! Ja olgugi, et tegu polnud maailmatu suure peo ning viiekihilise tordiga, on see sama meeldejääv kui ehk mitte erilisem.

Brigitta Davidjants kirjutab ladusalt ja värvikalt, andes loetule mõnusa muheda tooni. Nautisin igat lehekülge ja pean tunnistama, et alustasin lugemisega garaažis oodates ega saanudki enne minema, kui viimane lehekülg oli ammendatud. Lihtsalt nii tore lugemine! Kirsiks tordil on vähemalt minu jaoks igal lool oma ajastu hõng juures. Võiksin arvatavasti iga loo juurde õige kümnendi pakkuda, kui mitte isegi paari-aastase täpsusega. Vot nii hästi on need kirja pandud.

Ideaalne lugemispala, kui tahad midagi lühikest, kiiret, toredat ja elust enesest. Kiidan ja soovitan!

[Tiina]

Vahvad ja huvitavad ja kohati nostalgilised lood. Autori kirjastiil lausa kutsub lugema. Täielikust emotsionaalsest laengust jäi aga midagi natuke puudu, võib-olla lugesin enda jaoks valel ajal. Julgen aga kindlalt soovitada!

[Annika M · Rating 5 out of 5]

Nostalgialaks... Lollidemägi, Vennaskond, uitamised vanalinnas. Natuke nagu enda elust loeks. :)

[Jaanika Orav · Rating 5 out of 5]

Südamlik ja humoorikas kasvamise lugu 1980.-1990ndatel 😊

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Joosep Susi · Rating 5 out of 5]

Uau. Nagu polekski päris eesti kirjandus. Mu jaoks üks viimaste aastate khuulimaid raamatuid. Tervikuna moodustavad tosin jutukest omamoodi bildungi, aga BD fikseerib oivaliselt ajastu tunnetuse, seob selle perekondlik-rahvusliku tausta, ajalooliste arengute ja isikliku mõõtmega. Jutud on lühikesed, intensiivsed, aga samas õhulised. Mõne lausega suudab ta kehtestada äratuntava, mõjusa aegruumi, lausete rütm on nauditav, osutused täpsed ja üldistusjõulised. Kaks juhuslikku näidet:

“Asjad muutusid, kuid mina seda kohe tähele ei pannud. Esimene märk oli Nehatu burksiputka kadumine Viru väljaku servast. Päev hiljem askeldasid seal juba kopad. Pisut veel ja platsile kerkis uus ja uhke kõrghoone. Ei voolanud enam linna öisesse keskpunkti rahvamassi, et enne marsasabas looklemist klaasputkas keha kinnitada, oranž kaste mööda lõuga alla nõrgumas. Üha vähemaks jäi elava muusikaga kontserte, nende asemele asusid hoopis DJ-d. Kuhugi kadusid kaltsukad, ikka ükshaaval ja märkamatult. Eks neid oli läinud varemgi – lihtsalt enam ei vupsanudki kõrvalmaja keldris vana asemel välja uus. Seevastu avati Viru keskuses uusi ja lahedaid poode, seal jalutades tundus, et iga riideese teeb tuhkatriinust kaunitari. Zara – see kõlas nii prantsusepäraselt! Seppälä - natuke vähem. Tasapisi asendusid punkkontsertid klubipidudega ja kõrge värvliga kottis teksad kintsust liibuvate ja alt laienevate madalavärvlistega. Tallinnasse kerkisid üha moodsamad ja kõrgemad majad, päike klaasseintelt teravasti tagasi peegeldumas.” (lk 42)

“Vanavanemad, karmi käega mamma Anna ja lahke südamega papa Ašot olid tüüpilised 1950. aastate proletaarlased, vaesed ja ruumikitsikuses. Esimene märk, et läheb kitsamaks, oli 1961. aastal. Ašotil õnnestus nii palju raha kõrvale panna, et vahetada joodikust venelase kahetoaline korter nende ühetoalise vastu ja maksta vahe kinni. Korteris noort peret sadakond tühja õllepudelit ja sama palju vähipäid. Neid näris endine elanik joogi kõrvale ja pillas siis voodi alla. Põrandat kattis tsaariaegne parkett, aga WC ja vesi olid õues. “Pole viga,” lohutas Ašot naist. “Kogume veel pisut raha – ja toome tuppa.” (lk 63, 64)

On literaate, kes asuvad kohe viienda käiguga kimama – need teosed on igavad nagu Tallinn-Tartu maantee. On aga literaate, kes enamasti sõidavad kolmanda käiguga, aga alaliselt võtab võimust aimdus, et tee on käänuline, tuleb pidurdada ja kiirendada. Et neljas ja viies käik on veel varuks. Lõppeks tekkis kerge väsimus/tüdimus, sest liigagi selgelt tuleb esile, kuidas jutte üles ehitatakse, kuidas tekst toimib ja toimub. Aga olgu pealegi, vägev teos.

[Piia · Rating 5 out of 5]

mõnus kiire suvelugemine. ise muidugi seda 90ndate tallinnat näinud ei ole, aga raamatus elas ta täies jõus sellegipoolest. ja armeenia kogukonna lood on vist tänuväärne lõimumiskirjeldus ja vähemuskirjandus. soovitan!

[Tõnis · Rating 3 out of 5]

Raamatul pole iseenesest väga viga, lihtsalt ootasin sõprade kiituste peale midagi erilisemat. Võõramaalaste kohandumise lood on moodsas kirjanduses eraldi žanr ja neid on ka väga ägedaid ja naljakaid, esimesena meenuvad praegu Dovlatov ja Bashevis Singer. See raamat pani mind hoopistükkis mõtlema Eesti tänapäeva kirjanduse ja võib-olla eestlaste üle. Tahaks küsida, mis värk on Eesti kirjanduses esivanemate ja lapsepõlve obsessiooniga? Miks on nii, et teiste maade kaasaegne kirjandus räägib täiskasvanud inimeste suhetest, probleemidest, maailmanägemisest, aga meil on aina esivanemad ja lapsepõlv? No vähemalt Davidjants ei räägi oma vanaema lapsepõlvest nõukaaegses kolhoosiasulas. Ja kas see on eesti kirjanduse kiiks või ongi eestlaste jaoks lapsepõlv maailma kõige põnevam asi? Tundub mulle nagu tohutult konservatiivne ja igav... Ja kui see nii on, siis seda kummalisem, et see rahvas väga paljunema ei kipu.

[Sandra Fomotškin · Rating 4 out of 5]

Huvitav kokkusattumus, et täpselt nädal pärast seda, kui võõrustasin Eestis külalisi Armeeniast, sattusin lugema seda raamatut, mille läbivaks teemaks kasvamine armeenlaste kogukonnas. Ja samas ka kasvamisest 90ndate Tallinnas.

Lugedes panin tähele, kuidas 80ndatel sündinud kirjanikel käib oma lapsepõlvest kirjutades ikka ja jälle läbi, et kõik oli pruun. Ja oligi, meil olid ka pruunide lilledega tapeet ja pruunikirju vaip ja pruunid tugitoolid. Ja huvitav, millest kirjutavad praegused lapsed tulevikus oma lapsepõlve meenutades. Arvatavasti valgetest seintest ja Ikea mööblist.

[Andreas Eerik · Rating 5 out of 5]

ma igatsen.
– tallinna vanalinna viskoosseid nätsukoore alla jäänud tänavaid
– noortekampu hirves
– enne r-kioski-aegseid putkasid
– kurjasid mamuškaid putkades
– lägaburxi haisu
– Jerevani kaskaadi räsitust, sest see kunagi valmis ei saanudki
– eksida linnas ära
– ja mitte omada telefoni, et google'i mapsiga kiireim tee valida
– onu bellat
– tehasehooneid, mida ei ehitata ärihooneiks
- viru keskust enne kui see oli cool
– laktoosiga hapukoort
– harmooniat ja teineteise mõistmist
– väärtusruumi, kus vähemusi taga ei n*ssitaks
igatsen ma.

[Maari · Rating 4 out of 5]

Lugesin ja saan soovitada, sujuv, hästi kirjutatud. Lugesin ühe jutiga läbi, kui kauplusest kätte sain ettetellimuse, eks ta on õbluke ka, oleks edasi lugenud hea meelega. Lood kajastavat põnevat aega, nurk on huvitav, leidub ajaparalleele. Davidjants kirjutab läbivalt oma lugusid nii, et teksti on hea jälgida. Ainult viimane lugu vajanuks mõnes kohas paremat keeletoimetajat, see eristus teistest.

[Liis Reemann-Aints]

“Näljatunne algas juba varem, võimuvahetuse ja talongide ajal. Kogu meie paljulapseline pere oli näljas ja kapis oli viimane leivakonts. Neid lapsi, kes leivakontsule pretendeerisid, oli kolm, sest vend oli veel rinnatoidul. Et ka ema võiks süüa tahta, selle peale ma isegi ei tulnud - see mõte tundus sama absurdne nagu see, et ema võiks näiteks haige olla.”

***

“Parim magustoit, mida kodus loota võis, oli endiselt must leib suhkruga, ning kui vedas, hapukoor suhkru ja kakaoga.”

[Katrin · Rating 4 out of 5]

Vahel on eriline mõnu ja nostalgia lugeda oma (enam-vähem, Brigitta on must 4 aastat vanem) põlvkonnakaaslaste teoseid. Eriti, kui üldine keskkond ja olud on ju tuttavad ja meeles, aga kirjutaja elu-pere-jms hoopis teistsugune kui endal oli.

[jonnu · Rating 3 out of 5]

koike sai tunda
(esimene raamat, mille raamatupoes lopetasin)

[Heiko Vainsalu · Rating 4 out of 5]

natuke ajas ekslev ja kõik sugulased ei olnud arusaadavad...

[Helena]

„„Teie aeg oli nii jube,” ütles Stefan möödunudki nädalal. „Mingid kangialused, vanad mehed, jõite mingit veini seal.” - „Meil oli lõbus ka, ja meie aeg ei ole möödas, muide!" püüdsin mina meid kaitsta. Aga vist erilise eduta - sest milline kolmeteistaastane usub, et ta emal on nooruses olnud lõbus? Nii et viisin jutu teisele teemale: „Ja meie käisime Balti ketis. Tead sa, mis asi on Balti kett?" - „Miks ma ei tea,” porises Stefan vastu. Ja abikaasa ohkas kõrval: „Mõtle, meie räägime sulle pragu, et meie nägime, kuidas Eestis tuli vabadus. Sina räägid tulevikus oma lastele, et nägid, kuidas internetis tuli „Skibidi toilet”.”

[Alleaa · Rating 3 out of 5]

Olid nagu mälestused aga ei olnud ka. Rääkis nagu ühest asjast aga siis hoopis teisest. Võibolla ma lugesin aga võibolla ma hoopis istusin Brigittaga tema vanemate köögis ja jõime kohvi. Oli nagu oli.

[Tiiu · Rating 5 out of 5]

nii äratundmisrõõmu kui uut huvitavat teadmist pakkuvad lood 1980-90. aastate Tallinnast ja sealsest armeenia kogukonnast, vägagi nauditavalt kirja panduna

[Tuhkatriin · Rating 3 out of 5]

Raamatu kaanel seda kirjas polnud, aga kuskilt hakkas silma, et kogu jutud on eelnevalt ilmunud trükimeedias. "Plahvatuse..." puhul seisneb ka minu põhiline kriitika selles, et keegi polnud nähtavasti taibanud enne trükkiminekut tervikule otsa vaadata ja paljusid tarbetuid kordusi ja ülerääkimisi välja rookida.
Kui lood on ilmunud pikemate ajavahemike järel meedias ja eeldades, et eelmisi jutte pole ehk loetud, on täiendavad seletused asjakohased, aga niimoodi ühtede kaante vahele koondatuna märkab lugeja ju kohe kordusi. Nii et minu arvates jäi puudu keelelisest ja sisulisest toimetamisest ning siin-seal oli isegi paar täheapsakat, mis kõik kokku on Loomingu Raamatukogu kontekstis justkui natuke lati alt läbijooksmine. Kriitikaga on nüüd aga ühel pool ja ega see otseselt polegi vist kivi autori kapsaaeda.
Ma ei tunne just kõrgendatud huvi Eesti Armeenia kogukonna vastu, aga Davidjantsi jutustamisstiil oli iseenesest nauditav, teravmeelne ja mõnusa absurditajuga, natuke nagu odessalik või nii. Parim osa raamatust olidki erinevate inimeste portreed: nende kirjeldused, tegemised ja ütlemised. Õnneks ei muutunud autor ka lapsepõlve ja (veri)noorust meenutades nostalgiliseks või sentimentaalseks, ehkki teatav nukker alatoon kumas ikka aeg-ajalt läbi. Eelkõige oli tal justkui natuke kahju, et tema enda laste lapsepõlv on kujunemas hoopis teistsuguseks.
Olen autorist mõnevõrra vanem ja pärit väikelinnast, nii et minu isiklik kogemus oli erinev, mõne asjaga sai samastuda, teisega jälle eriti mitte. Aga hoopis minul ärkas raamatut lugedes taas allasurutud nostalgia, aga mitte nõukaaja järgi, vaid meenutades seda veel alles hiljuti olnud aega, mida iseloomustas praegusega võrreldes suhteline isiklik vabadus ja kõige ülereguleerimise puudumine, toidupoed ei olnud veel täis mürgiseid asju ning keegi ei solvunud iga asja peale. Jah, paljugi oli valesti ja vaesus oli suur, aga tundus siiski, et kohe-kohe läheb elu paremaks. Palju on läinudki ning on asju, mida ma üldse tagasi ei tahaks, aga see suukorvistatud, käsist-jalust seotud kitsarinnaline aina raha lugev steriilne maailm, milles hetkel elame, ei ole ikkagi midagi sellist, kus ennast ülearu hästi tunneksin.

[Hanna · Rating 4 out of 5]

This collection is a vivid portal into life from the late ’80s through to the early 2020s - a stretch marked first by sudden change and collapsing regimes, then by the long, uneven unfolding of new freedoms and identities. Davidjants’s stories, rich in period detail (the rock-hard 50-cent chewing gum, the rags and polyurethane foam strips wedged into window frames, the sting of envy for a filled refrigerator and "euroremont"), feel both deeply personal and yet somehow broadly universal. Though her childhood unfolded in the capital, the stories resonated with my own rural upbringing: the same ache of nostalgia, the same strange joy and uncertainty of growing up in a country trying to find its voice again.

The vanished gum stand and the lost shortcuts all become a quiet metaphor for a disappearing way of life. And beneath it all, a gentle social critique pulses: shifting identities, fluid borders, the slow unraveling of family expectations in a newly unmoored world.

What makes the collection sing is its emotional range. Davidjants balances humor and melancholy with deft precision: some stories spark laughter that catches in your throat, others linger like a soft aftershock, but each is a carefully placed fragment in a larger mosaic of memory and change. She never overstates or sentimentalizes; the prose is clear, at times almost elliptical, letting you fill the silences with your own recollections.

Plahvatus nätsuputkas is archival yet intimate, playful yet piercing: a collection that asks what happens when everything you know shifts, and shows how we carry that change in our stories, our gestures, our bones. A compelling portrait of childhood in flux, and for those who remember those years, a deeply personal echo.

[Lauri Laanisto · Rating 5 out of 5]

Loomingu Raamatukogu on ka nüüd täitsa praegusaegse ja kohaliku blogikirjanduse avaldamiseni jõudnud. Vaat et nii tekib minulgi lootus mõni unistus täita... Sest ega siinse raamatu lood pole ju midagi väga erilist. Olles ise vaid mõned aastad autorist vanem, olid asjaolud ja keskkonnad mulle paljuski tuttavad. Kui siis need kaugete maade sugulussidemed jms välja arvata (mis, tõsi, moodustas väga kandva teljestiku nendes lugudes). Ent muidu just täitsa selline blogikirjandus, mis mulle istub - kui ei kirjutata üksnes praegusest, vaid hüpatakse olevikust ikka tagasi minevikku ja tõmmatakse malbeid paralleele. Seotakse asju kokku pigem poeetiliselt, ent mitte seda poeesiat sõnadega ülemäära rõhutades. Vaid sümbolite tasandile jäädes. Ei ole ka üleliigset emotsionaalsust, vaid autor vaatleb ja meenutab maailma üsna neutraalselt. (Ikkagi teadlane!) Ta küll viitab ka enda osalusele selles maailmas, kuid enamasti juhtub kõik ikkagi nii, et kuigi ta käib kontserdil ja sööb vorsti, on ta samal ajal pigem kõrvaltvaataja, kui agentsuse täidesaatja. See kombo pisukesest osalusest vaatluste raamistikus sobis mulle hästi. Ja ta jutustab lugusid väga erinevate inimeste elust. Ei ole fookus vaid sõbrantsidel, pereelul või vanematel ja sugulastel, vaid kõigist on veidi juttu. Mõnes loos need erinevad rühmad põkkuvad või lõimuvad, mõnes mitte. Ilma mingi n��htava konstrueerituseta. Tekst voolab, lood saavad õigel ajal otsa, ja enamasti on neil mõnusasti mõtlemapanev lõpp, mis aga ei ole enamasti üldse mingi lahendus. Lahendusi ei otsitagi, otsitakse ja leitaksegi kulgemisi.

[Andres "Ande" Jakovlev · Rating 5 out of 5]

"Teie aeg oli nii jube. /.../ Mingid kangialused, vanad mehed, jõite mingit veini seal." - "Meil oli lõbus ka, ja meie aeg ei ole möödas, muide! /.../ Mõtle, meie räägime sulle praegu, et meie nägime, kuidas Eestis tuli vabadus. Sina räägid tulevikus oma lastele, et nägid, kuidas internetis tuli "Skibidi toilet"."

Olen ka ise pärit üsna samast ajast - olen autorist 4 aastat noorem. Ometi toimus sel ajal vist kõik palju kiiremini. Kuigi omajagu oli väga tuttavat, oli ka asju, mis olid hoopis teised. Näiteks minu pubekaea vanalinn oli juba ilus koht. Varblasel enam (eriti) ei istutud, aga lollide mäel küll. Ja vaateplatvormidel. Turiste oli ka omajagu, neilt sai kitarriga õlleraha kerjatud. Ja Raekoja platsi lähistel oli pubi, kust sai euromündi eest lunastada kannu õlut. See, et oled alaealine, ei huvitanud eriti kedagi.

Putkad olid muidugi ka, aga need enam ei plahvatanud. Küll aga mäletan, et kord sügisel kunstiringi minnes ootasid mind plahvatusjälgedega, tahmunud keldriruumid. Hakkasin veidi pelgama, aga ema julgustas, et ega tavaliselt kaks korda samasse kohta pommi ei panda!

Ühesõnaga, oli nostalgiat ja ka sellist maailma, mida mina ei mäleta. Eks muidugi ka meie kultuurilised taustad ole erinevad. Tõsi, minu isa oli venelasest ärikas ja mingeid kante käis aeg-ajalt ka meie ukse taga. Aga kindlasti mitte nii kirju seltskond.

Väga mõnusalt ja humoorikalt kirjutatud, mõnus lugemine!

[Maria Helen · Rating 3 out of 5]

Veidi lahjaks jäi minu jaoks. Oli küll vaimukas, eluline ja keeleliselt nauditav. Pakkus ka sissevaadet armeenia kogukonna ellu, mis on mulle senini kauge teema olnud. Siiski eksles tekst liiga hüppeliselt teatud ajakihtide vahel ja näis, et lõpetada kuskil, oli omaette väljakutse. Ei tekkinud pidepuntki ja ei leidnud seda tuumakust, mida otsisin. Aga mis pidepunkt saabki tekkida postmodernses kirjandusmullis, mis on sündinud plahvatusest nätsuputkas? Teatud lugejatüübile kindlasti sobib ja loodan, et nemad leiavad selle raamatu üles.

[Lauri · Rating 5 out of 5]

Päris mõnus kogumik nostalgilisi jutte 80ndate lõpust-90ndate algusest, põigetega tänapäeva. Lood olid kuidagi leebelt lüürilised ja soojalt nostalgilised vaatamata asjaolule, et 90ndate algus oli kõike muud kui mõnus olme poolest. Vaesus, majanduskriis, üleminekuaeg jne. Aga lood on head. Värvi lisab eksootiline taust - läti-eesti-armeenia segapäritoluga pere on juba ise piisavalt huvitava settinguga.