Dramaturgiraamat: 13 intervjuud Eesti dramaturgidega

by Madli Pesti (Editor), Joosep Lõhmus (Contributor), Maarja Moor (Contributor)

See raamat on esimene dramaturgitööd avav eestikeelne teos. Sõna saavad 13 Eesti dramaturgi, kes räägivad loomingulistes intervjuudes oma erialastest kogemustest, tööviisidest, põhimõtetest ja tulevikuvisioonidest. Intervjueeritute hulgas on näitekirjanikud, stsenaristid, dramatiseerijad, lavastusdramaturgid, tantsudramaturgid ja seiklusdramaturg. Enamik vastajatest tegutseb aga mitmel väljal. Raamat sisaldab ka teatriuurija Luule Epneri sisujuhti, kus ta avab dramaturgia mõiste mitmetahulisust. Raamat on pühendatud Ingo Normetile. Raamatu projektijuht on Siret Campbell, intervjueerijad ja litereerijad Joosep Lõhmus ja Maarja Moor, toimetaja Madli Pesti, keeletoimetaja Liina Jääts, nimeregistri ning lavastuste ja näidendite registri koostaja Ene Paaver, fotograaf Johan Elm ja kujundaja Andres Tali. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.

407 pages, Paperback

First published January 1, 2025

Reviews

[Simona Väär · Rating 4 out of 5]

Huvitav oli lugeda dramaturgi tööst – positsioonist, mida Eesti teatrimaastikul liiga tihti ei kohta, aga mis võib tegelikult lavastuse loomisel igati kasuks tulla. Tegu on väga mitmekülgse ametiga ning see jaguneb peamiselt näitekirjaniku, dramatiseerija, lavastusdramaturgi ja majadramaturgi tööks. Teemakäsitlus oli külluslik tänu intervjuuvormile ehk raamat oli pandud kokku kõnelustest 13 silmapaistva valdkonnas tegutseva inimesega.


Toredaid lõike

I Kuidas on erialane haridus sind dramaturgitöös aidanud?
Paavo Piik: Kui esimesele, filosoofiaharidusele mõelda, siis ehk see, et ma ei karda võõraid teemasid. Mul on mingi baastasandi usaldus, et närin ükskõik mis teemast läbi. On olemas harjumus omandada kiiresti uusi asju, leida usaldusväärseid allikaid, asetada see enda jaoks mingisse süsteemi. Kui oled kord Kanti filosoofiast läbi närinud, siis on peas mingi kindlus, et küll saab muude teemadega ka hakkama...

II Miks on hea ise oma näidendeid lavastada? Mis on sellise tööprotsessi eelised, miks on see keeruline?
Merle Karusoo: Ma tean konteksti, ma tean, mida öelda tahan. Keeruline on minu jaoks see, et ma ei julge iga kord välja öelda, mida ma tegelikult mõtlen. Jah, just nii. Ma ei julge. Kui te oleksite näitleja ja ma tuleksin teie juurde eelpool kirja pandud jutuga tänastest olulistest teemadest, te põrkuksite tagasi, sest te pole kunagi niimoodi mõelnud ja teie päritolu võib teid liigitada teisele poole veelahet. Eriti, kui te pole endale oma päritolu teadvustanud. See on viga, see julgustus, ma tean, aga... Sellepärast ma teen teatritudengitega (ja mitte ainult) „Kes ma olen?" projekti. Inimestega, kes ennast teadvustavad, saab rääkida kõigest.
– see viimane lause on nii hea

III Mida pead dramaturgina oma puudusteks?
Eero Epner: Mis puudutab laiemat konteksti, siis mitte ainult dramaturgide, vaid üleüldse teatri ohuks on privileegipimedus ja sellest tõusev hinnangulisus. Eesti teatrites töötav loominguline personal kuulub üldiselt pigem sarnasesse sotsiaalsesse klassi: keskklassi või isegi kõrgemasse keskklassi. Meil on ka sarnane elukäik, haridustee, sealt tulenevalt üpris sarnased väärtused. Meie seas on vähe neid, kes kuulaksid kõvasti diskomuusikat või kes nälgiksid, sest raha ei ole. Samuti on näiteks näitlejaid valitud lavakunstikooli lähtuvalt teatud standarditest. Seega on teatriinimesed väga mitmes mõttes omavahel sarnased ja ühtlasi privilegeeritud ning seda eriti Eestis, kus teater on erilise tähelepanu all ja preemiad-suurused juba ammu sündsuse piirid ületanud. Säärane inimlik privilegeeritus ja standardiseeritus sünnitab aga terve rea pimetähne. Me ei suuda enam näha mitte ainult alandatud ja solvatuid, vaid veel tervet rida nüansse inimeste eludes. Või kui suudame näha, ei suuda enam mõista. Vaikimisi peame isenda elu standardiks ja lähtume kõigis hinnangutes, sealhulgas ka kunstilistes, sellest, mida peame normaalsuseks, suutmata märgata, mõista või isenda väärustega võrdses pidada hoopis teistsuguseid elusid.
– see oli mulle üllatav, aga samas järele mõeldes väga mõistetav aspekt

IV Mis oleks dramaturgiks õppivatele noortele kõige olulisem? Mida meeles pidada?
Alissa Šnaider: Kui sa juba seda tööd teed, siis ära unusta seda ka nautida. Veel mõeldes tagasi ajale, kui ma ise olin 21, siis ma ütleksin, et ära kahtle. Ära kahtle ja ära arva, et sa pead midagi kellelegi tõestama. Tee seda, millesse sa usud ning just sellepärast, et kui sa seda praegu ei tee, siis sa teed seda hiljem. See ei lähe kuskile, sa tuled selle juurde lihtsalt hiljem tagasi, nii et ära raiska oma aega. Tee seda, mida sa tunned, et sul on vaja teha. Ja kui sa ei oska seda teha üksi, siis leia inimesi, kes sind aitavad.
Kõige rumalam küsimus on see, mida sa ei esita, sest „ei" on sul juba olemas, see on ette antud. Aga „jah-i" võid sa alati saada. Isegi siis, kui sul on vaja David Lynchi tagasisidet, siis leia see inimene, kes teab kedagi, kes teab kedagi, läbi kelle sa saad seda küsida. Riski, sky is the limit.
Ja veel, ära tee ennast väiksemaks, mugavaks. Ära mõtle, et on olemas mingisugused reeglid, millega sa pead sobituma. Need on kokkulepped, mis muutuvad ja mida saame ka ise mängu käigus muuta.
– nii hea ja õige mõtteviis, eriti noortele❗️olen sellele ka ise viimasel ajal päris palju mõelnud ja üritan selle järgi 2026. aastal tegutseda

V Kas huvi kirjutamise vastu oli alati olemas? Kas vastab tõele, et oma esimesed näidendid kirjutasid päris noorelt?
Priit Põldma: Jah, esimesed loomingulised rekstid kirjutasin kuskil põhikooli alguses. Kui ma olin neljandas-viiendas klassis, siis korraldas Nukuteater noorte näidendivõistlusi, Vahur Keller vedas seda asja. Ja kuna mulle väga meeldis teatris käia ja teatrimaailm tundus hästi ligitõmbav, siis osalesin seal võistlusel. Ma ei mäleta, mis näidendeid ma olin enne seda üldse lugenud, ju ma mingeid näidendiraamatuid sirvisin, nii et ettekujutus sellest, missugune üks näidend välja näeb, oli olemas. Eks need esimesed tekstid olid üsna vaba käega ja ühe hooga kirjutatud. Mul oli mingi mõte, paar päeva kirjutasin ja näidend oligi valmis. Aga ilmselt see vaba mõttelend tõstiski tähelepanu, nii et mu tekstid jäid seal võistlusel kellelegi silma. Sellises vanuses vist tehaksegi esimesi samme nii-öelda suure maailma suunas ja ma arvan, et ei ole erilist vahet, mida täpselt sellises vanuses laps või noor teeb, igal juhul on neis esimestes sammudes mingi rikkumus, siirus ja tahtmise õhin. Mina lihtsalt juhtumisi kirjutasin selle õhinaga näidendeid. Ma ei ole neid tekste ise hiljem üle lugenud, aga küllap nad on kusagil alles.
– eeleelviimane mõte meeldib :)

VI Mida sa pead dramaturgina oma tugevuseks?
Urmas Lennuk: Käsitööd. Ma olen käsitööline, tee mis tahad. Oleks elus teistmoodi läinud, siis muidugi oleks lahe vabalt kirjutada, aga ma olen mugav inimene ja mulle raha väga meeldib.
Ma ei suuda niimoodi elada, et mul ei ole kindlust. Kui mul on lapsed ja pere, siis peab olema mingi stabiilsus. Meeldiks küll olla loovvaim, nagu Mehis Heinsaar, kes istub metsas ja keda ei huvita, mis mujal saab, ning kirjutada. Väga kihvtilt kirjutada. Heinsaar on nii kihvt kirjanik.

VII Mida pead dramaturgina oma puudusteks?
Urmas Lennuk: Seda, et ma ei suuda asju välja mõelda.

VIII Mida saab dramaturgile õpetada? Kas üldse saab dramaturgiat õpetada?
Urmas Lennuk: Hakata pihta tegelastest, tegelaste loomisest, nende motiividest. Kunagi aga ei tea, mis võib kedagi aidata. Minul oli selleks nihkuv vaatepunkt või teistmoodi tõlgendamine. Vaadates mingit asja teise pilguga. Tammsaaret loevad paljud, aga igaühele on seal oma lugu. Ja kui loed uuesti, on hoopis teine kogemus. Esimest korda lugedes saad loo kätte. Aga teisel või viiendal korral keskendud näiteks Jussile. Tuleb meelde, et ta läks Andresele kallale. Või avastad, et kuusk, mille külge ta poosis ennast, oli see, mille Andres pärast ära põletas. Esimene kord ei märkagi seda, siis vaatad loo narratiivi. Dramaturgitöö iva peakski olema teistmoodi näha – nihkuv vaatepunkt.

IX Kes on dramaturg?
Siret Campbell: Näitekirjanik on maailmade looja. Ta seab kõik valmis, aga tema maailmale puhuvad elu sisse teised, kes tekstiga prooviprotsessis töötavad.
Dramatiseerija on tundlik süsteemiarhitekt.
Lavastusdramaturg on lavastaja kaaslane, kes pakub lavastusele kõike, mida vaja: tuge, intellektuaalset kaalu, toetavaid ja väljakutsuvaid küsimusi.
Majadramaturg on kunstilise juhi laia silmaringiga nõunik.

[gerda lepik · Rating 5 out of 5]

❤️
eluliselt vajalik, vajalikult eluline

[Siim Rahnu · Rating 5 out of 5]

Antud intervjuude kogumik on üsna huvitav nähtus. Teekonnad dramaturgitöö juurde on üsna eriilmelised- seega, annab raamat päris huvitava spekterülevaate. Kivirähast Jõeperani. Kuigi jääb selgusetuks, mille alusel dramaturgid kogumikus järjestatud on.

[Piret Peensoo · Rating 5 out of 5]

Huvitav kogumik. Oma tööga kohtumise ja töö tegemise jutud on mind alati köitnud. Miskipärast olen aga kirjutajate kogemusi pigem harva lugenud - see oli rikastav.