Pan Grpowski: kümme põnevusjuttu eksortsist Grpowski elust

by Indrek Hargla, Heli Illipe (Editor)

Raamatus, mida võib nimetada ka koondromaaniks, on esmakordselt koos kõik kümme Indrek Hargla teksti, mille tegelane on Poola eksortsist pan Mieczislaw Grpowski. Pan Grpowski on tagasihoidliku välimusega keskealine meesterahvas, kelle kohta ei oska keegi arvata, et ta peab maailma ühte kõige ohtlikumat elukutset, ta on nimelt vaimude väljaajaja. Mõnikord aga puutub pan Grpowski kokku ka täiesti tundmatute fenomenidega, mille kohta ei ole selge, kas see tuli meie maailma tooma head või halba. Pan Grpowski kuulub Eksortsistide Liigasse, mis võitleb kurjusega igal pool üle maailma ja ka pan Grpowski reisib nendes lugudes päris palju. Nende kümne põnevusloo tegevused hargnevad Poolas, Taanis, Itaalias, Kanadas, Aafrikas ja mujal. Igal pool satub pan Grpowski lahendama eluohtlikke mõistatusi, tal tuleb võidelda nii üleloomuliku kurjuse, deemonite kui ka surmapattudest sündinud inimliku kurjusega. Lisaks õpetusele, kuidas võidelda luupainaja vastu, leiab lugeja raamatust ka Poola jõulumenüü kiirkursuse.

Raamatu esmatrükk ilmus 2001, uues väljaandes on lisatud sellele lühiromaan „Ingellik olevus“, mis ilmus 2006. Raamatu tekstid on võitnud mitmeid ulmekirjandusauhindasid ja pan Grpowskist on saanud mõneti kultustegelane. Grpowski jutte võib kuulata ka taskuhäälingus „Tumedad tunnid“.

440 pages, Paperback

Published January 1, 2024

Reviews

[Lauri · Rating 5 out of 5]

Eesti ulme grand old man Indrek Hargla - sest enne kui temast sai eesti krimi grand old man oli ta sedasama eesti ulmes - kirjutas aastatel 1999-2001 9 juttu/lühiromaani eksortsist pan Grpowski tegemistest. Aastal 2006 lisandus neile veel lühiromaan "Ingellik olevus" ja sellega oligi pan Grpowski saaga ennast ammendanud. Esimesed 9 juttu ilmusid 2001. aastal kirjastus Kuldsule poolt kogumikus "Pan Grpowski 9 juhtumit", viimane lühiromaan ingellikust olevusest ilmus Hargla autorikogumikus "Roos ja lumekristall" 2006. aastal kirjastus Fantaasia poolt väljaantuna. Mõlemad kogumikud on ammu rariteetideks muutunud ja kättesaadavad ilmselt ainult kuskilt raamatukogudest.

Seetõttu oli ilmselt hädavajalik kogu grpowskiaana uuesti välja anda sest ausalt, tegemist on kõrgekvaliteedilise kraamiga. Hargla oskas juba noorest peast. Naljakas on muidugi see, et vanameister on viimastel aastatel kangesti oma noorepõlve töid häbenema hakanud ja ei taha end nendega üldse seostada. Selle kogumiku ees on ülimalt naljakas eessõna, kus autor vabandab ette ja taha kuivõrd halva, otse kriminaalselt lolli kirjatööga ja noorpõlve sodivihikuga on tegu. Olgu öeldud, et Hargla põeb täiesti ilmaasjata - need lood on väärikalt vananenud ja kannatavad suurepäraselt lugemist ka tänapäeval. Tegu on 1999-2001 kirjutatud juttudega, lugude tegevus toimub aga eri kümnenditel, küll 60ndatel, küll 70ndatel, mõnes loos pole aega mainitud kuid eks võib oletada et umbes 90ndatel. Seega internetti ja nutimaailma pole neis üldse, mõnes loos esineb küll juba mobiiltelefon, kuid sellega sai sel kaugel ajal ainult helistada.
Mu meelest esineb ka teatavat ebajärjekindlust, näiteks loos "Spitzbergeni nokturn" kaotab Grpowski kõrva, hiljem aga sellist olulist detaili tema välimuse juures üldse ei mainitagi. Samuti esineb üks peategelastest nime all Atle Engelbrektsen, hiljem viidatakse aga tagasi juba Engelbrektssenile aga no selliseid näpukaid ikka juhtub. Lugu "Mees, kes ei joonud viskit" paigutub küll Grpowski maailma ja tema butafooriat - Eksortsistide Liiga, igasugused loitsud, "Seitsme Lõikuse Raamat" jne jne - on seal ka piisavalt, aga tegelikult on tegu stiilipuhta krimilooga. On näha Hargla varajast käeharjutust, apteeker Melchiorini jäi veel üle 10 aasta.
Olin seda Kuldsule kogumikku kunagi lugenud, aga mulle omal ajal ei avaldanud ausalt öeldes eksortsist Grpowski lood üldse erilist muljet. Ilmselt polnud ma tollal veel piisavalt küps, sest nüüd neid lugedes olin ma üsna vaimustuses. Aus ja ehe kirjandus, kerge õudusmaiguga ulmelood kus väikest kasvu ümarik papi Mieczislaw Grpowski lahendab igasugu needuseid, kummitusjuhtumeid, pahade vaimudega seestumisi ja nii edasi. Mingi ajal oli Harglal ristiusu ja katoliiklusega mingi kana kitkuda, seega paistab katoliiklik kirik neis lugudes veidi kummalises valguses - vaadake näiteks kasvõi lugusid "Kindel linn" ja "Mees Assisi linnast" - aga nagu ma eelnevalt mainisin, tegemist on eesti oludes erakordselt kõrgekvaliteetse, ajaproovile edukalt vastu pidanud meelelahutusega, mis mu meelest kannataks ka kirjanduse peamise tuleproovi - kas ta on ka tõlgitav - auga välja.

Soe soovitus. Neile kes Harglat ainult apteeker Melchiori järgi tunnevad, võib siin raamatus üllatus või paar peidus olla.

[Reet Sau · Rating 5 out of 5]

Raamat meeldis.

Meeldisid väga mõned ootamatused nii dialoogides kui sündmuste käigus. Samal ajal võis leida siit ja sealt väga "maalähedasi" detaile rahvauskumuste kohta. Meeldis, et raamatu kõik lood olid pigem etteaimamatud ning alustasin igat lugu uue põnevusega. Ka oli seal parajalt kriminaalseid elemente, mis tegi kogu teosest ühe väga kihilise kogumi.
Hindaksin vahest 4,5 ja veidi enam (väga subjektiivne!), sest mõned kohad, mis kruvisid pinget katkemiseni, lahenesid kuidagi laiali.

[Piret Aasmäe · Rating 4 out of 5]

Paremad kui apteekri lood. Põnevad

[Tuhkatriin · Rating 5 out of 5]

Ausalt öeldes jättis mulle autori pattukahetsev, endale tuhka pähe raputav, mahategev ja vabandav eessõna natuke võltsi või silmakirjaliku mulje, sest minu jaoks on pan Grpowski lood siiamaani parim, mis ma Harglalt lugenud olen. Võimalik muidugi, et kirjanikul endal on teistsugused ideaalid ja standardid, millega Poola eksortsisti juhtumid nii hästi ei sobitu.
Aga hea, et need kirja said, sest tõesti, tegemist on väga hästi kirjutatud, põneva ja igas aspektis õnnestunud kogumikuga. Isegi kui siin-seal ei olnudki kõik absoluutselt täiuslik, ei seganud see sugugi ja mul polnud midagi ka kohatiste heietuste vastu, sest see ongi ju Hargla stiil.
Mulle meeldivad autori maailmataju ja eruditsioon. Eriti hästi on nende juttude lühidat formaati arvestades õnnestunud karakteriloome: nappide joontega on visandatud huvitavad usutavad tegelased, kelle otsekõne mõjus ka täiesti loomulikult (viimane asi on sageli eesti kirjanike suur komistuskivi).
Ma ei ütle, et tegemist on surematu suurteosega, aga suurepärast sisukat ja kaasahaaravat meelelahutust leiab siit küll.