The Cut Line

by Carolina Pihelgas, Darcy Hurford (Translator)

In the dog days of an Estonian summer, Liine flees to the countryside to put a conclusive end to her toxic 14-year relationship. She undergoes every stage of separation in a lone farmstead amid forests. Physical labor and gardening help her withstand her ex-partner’s threats, the incredulity of friends and family, and her own anguish. Dread is pervasive in this novel. Set in the near future, it is filled with vivid depictions of the threat of climate change. All around Liine, nature is facing acute drought and heat. No less menacing is the presence of an expanding NATO base close to the cottage at the Russian border. The world’s largest military alliance is practicing for an attack. Explosions and shots ring in the distance while Liine tries to recover from fourteen years of violence. Yet she simply follows the rhythm of nature as summer unfolds. While her environment changes around her, Liine—always in the garden chopping wood, weeding, sowing—undergoes profound transformations, too. The Cut Line is a story of fear, self-blame, grief, numbness, and anger ultimately giving way to hope and healing, joy and lightness.

Genres: Fiction, Literary Fiction, Contemporary, Literature, Novella, Mental Health

116 pages, Kindle Edition

First published January 1, 2024

Reviews

[Hanneleele · Rating 5 out of 5]

Võttis silma märjaks. Hea, et olen (taas?)avastanud (alles päris hiljuti), et kohe peale ärkamist, kui on tööl pärastlõunane vahetus ja hommik on kodune, suudan jutti lugeda küll, ilma et peaks samal ajal panema muid asju mängima, see raamat vääris vaikust (väike linnulaul pihlaka otsas ka, isegi mul siin vanalinnas elab üks paar musträstaid). Ma ei kannata üldse, kui hakatakse kirjanike ja ümbritseva rahva elust otsima, mis on siis päris ja mis pole, ja mind ei huvita ka suuremat, kes kust inspiratsiooni ammutab või mis iganes, aga see on kahtlemata Päris Elu selle suuremas tähenduses. Palju äratundmist, ühe või teise koha pealt. "Olen aina püüdnud endale andeks anda asjade eest, mida ma pole teinud" aaaaaah. Ja-jah. Reaktsioonid lugejate poolt on olnud huvitavad ja mõnes mõttes silmiavavad, aga ise jään sinna poolele (kui pooli on), et suurepärane raamat, hästi komponeeritud, õhuke, aga ütles palju, teemad päevakajalised, ent üldinimlikud, väärivad rääkimist. Mul pisar kergelt silma ei tule, nii et viis tärni garanteeritud.

[Elisa-Johanna Liiv · Rating 5 out of 5]

Nautisin selle väikese romaani lugemist.

Teemad olid nii ajatud kui väga ajalised. Tahtsin loetlemist alustada purunenud suhtest, aga ega see õigepoolest kunagi terve ei olnudki. Raamat räägib hetkest, mil otsustatakse edasi liikuda kooselust, mis ainult ühe poole jaoks toimis. Lisaks toksilised peresuhted, iseenda ja juurte otsimine, kliimaärevus, polügooni laienemine lõuna-Eestis. Ja kõik see tundlikult segunenult.

[Sille · Rating 3 out of 5]

Lugesin ja jäin tükiks ajaks mõtlema, et mis see siis nüüd täpselt oli ja miks see mulle sellist muljet ei avaldanud, nagu eelduslikult pidanuks.
Pidanuks seetõttu, et tegemist on raamatuga, kus see, kuidas räägitakse, on palju olulisem sellest, millest räägitakse. Raamatu keel on tundlik ja poeetiline ning põimib argielu kokku kõikvõimalike kujunditega.
Aga paraku vist päris ilma sisuta ikka ka ei saa. Mitte et siin polnuks, oli purunenud suhtest üle saamine ja enese otsimine, peresuhted ja kliimaärevus, aga need kõik olid kokku põimitud viisil, mis tekitas pideva tunde, et kohe jõutakse asja juurde. Aga ei jõutudki.
Täisväärtusliku teema ja tegelaste arenduseks jaoks oli formaat liiga napp, lihtsalt poeetilise skitsi jaoks, milles lugeja saab lüngad ise täita, oli aga jällegi seletamist liiga palju.
Nii et täpselt selline ei see ega teine-tunne jäigi.
Ja no andke andeks, aga dialoogid (enamasti mingis sõnumivahetuse vormis) olid ikka päris piinlikud. Ma keeldun uskumast, et 30+ inimesed suhtlevad nagu varateismelised (ma olin nagu et emps, ma olen single on purpose).

[Alan (the Lone Librarian) Teder · Rating 5 out of 5]

Cutting the Line
A review of the World Editions eBook ARC via NetGalley to be published February 3, 2026, translated by Darcy Hurford from the Estonian language original Lõikejoon (2024).

The Cut Line tells the story of 32-year-old Liine who has escaped from a toxic 14 year relationship which began when she was 18 years old. She seeks refuge in a dilapidated family summer house in the village of Tsõriksoo in Southeastern Estonia in the heart of Võrumaa province.

Although Liine adapts well to the hardscrabble life, various forces around her work against her rehabilitation. The village is next to a NATO training site with constant daily explosions and gunfire. Her family questions her decisions. Her ex-partner seeks to undermine her with her friends etc. The book is Liine's journey to her new independent self in the face of all that. It is a story of endurance, independence and freeing oneself from the past.

I have read the Estonian original as well and Darcy Hurford does an excellent job in the translation here. As the story takes place in Southeastern Estonia there was a brief section in the original which involved speaking in the Estonian Võro language / dialect. Duplicating this in English would have probably looked like a lot of misspelled words (Võro often sounds like Estonian, but the spelling is quite different). That is avoided entirely.

The other oddity in the original is that the NATO training base is referred to as the Polügoon (Estonian: Polygon). I tried researching the etymology of that usage and mostly came to a dead end. Its use as describing a military training site seems limited to only a few other languages (Lithuanian and Polish were the examples that I found). Hurford's translation defines the Polygon as a training site at its first usage, so it is made clear at the front end. It is then referenced several times later.

Perhaps it is a stretch but I couldn't help but view Liine's escape from her toxic relationship as a metaphor for Estonia's constant preparations for defense against incursions and invasions by its forever enemy Russia. That goes back hundreds of years to Ivan the Terrible, Catherine the Great, the Tsars, the Communists and now Putin's constant wars of colonial expansion which is attempting to restore that earlier era. Having the NATO training base in the vicinity of Liine's rural retreat makes that a regular association.

I rated the Estonian original with a GR 4 but due to the efficiency of the translation I am happy to bump that to a GR 5 for this new edition.

My thanks to World Editions and NetGalley for the opportunity to read this advance ARC copy for which I provide this honest review.

Trivia and Links
Carolina Pihelgas is known primarily as a poet in Estonia. Read a brief English language biography at the Estonian Writers' Online Dictionary h ere. Read an updated profile at World Editions here.

[Lisanna · Rating 5 out of 5]

tsitaate tahaks loopida hulgi, aga siiski
"pakud tuleb lüüa pilbasteks"
ja
"ma olin nagu emps ma olen single on purpose ära muretse minu pärast kõik on fain"
võtavad selle tunde kuidagi kokku
#slay
#queen

[Johanna · Rating 5 out of 5]

ahhhhh, teosed, mis loevad end minusse ja mind nendesse!


"Kui mina pildile jään, olen pinges, pinev, veikleva pilguga, nagu tahaks keegi mind rünnata. Aga ma ei näe end kõrvalt nendel hetkedel, kui tunnen end päriselt rõõmsalt. Neid hetki leidub. Aga on ka need teised" (lk 76)

[Liralen · Rating 4 out of 5]

Rural Estonia: Liine has fled to her rural family cottage in the wake of a much-needed breakup. It's peaceful, and it's not: war hovers just around the corner, climate change is making its mark, and more than anything Liine doesn't really know what's next.

When everything is quiet, when the guns aren't firing, this is the most beautiful place in the world. (loc. 119*)

I'm fond of novels in translation for a couple of reasons—first, I often get to read about places that aren't so commonly written about in English; second, the rhythm and style of books written in different languages is often different. (Think, e.g., about the recent uptick in interest in translations of Japanese novels—could be wrong, but I assume one of the reasons for this is just that the style of writing is different than what most English-medium authors are doing.) As far as I can remember this is the first novel out of Estonia that I've read(!), so far be it from me to paint all Estonian novels with the same brush, but...nice to see contemporary things from places about which I know little.

Anyway, back to more specifics: The Cut Line is told in a not-quite-stream-of-consciousness style, as Liine works and ruminates and tries to avoid falling back into the angry orbit of her ex; as her family asks if he was so bad, really; as gunfire echos nearby; as nothing happens and everything changes anyway.

The description highlights climate change and the threat of war; the mention of climate change made me a little hesitant to read this (I already read too much real-life news), but I found nearby military action to make more of a impact when reading. (Also stressful, and also a little too close to real life! But worth noting that this is not a war story.) I don't know any Estonian, so I can't speak to the translation accuracy, but this made for a smooth read, and I never found myself wondering about the original—a good sign.

One for readers of lit fic and those looking for something slow, quiet, deeper currents moving under deceptively calm waters.

Thanks to the author and publisher for providing a review copy through NetGalley.

*Quotes are from an ARC and may not be final.

[Kate O'Shea · Rating 4 out of 5]

The Cut Line tells the story of an unnamed Estonian young woman who has recently left an abusive relationship and escaped to a family home in the countryside near a military polygon.

As she comes to term with the abuse she has suffered, she begins to rebuild her life without her ex-partner even though he and her mother seem to think she has made the wrong decision and will crawl back at some point.

The young woman, however, begins to enjoy her own company and living without modern conveniences. She also begins to examine her relationship with her mother, which appears to have been toxic on the whole.

The Cut Line is a gentle tale with poetic prose and a feel of other worldliness throughout. Caroline Pihelgas has woven a beautiful story that I would definitely recommend.

Thankyou to Netgalley and World Editions for the advance review copy.

[Silvia · Rating 5 out of 5]

meeldis palju rohkem kui “vaadates ööd”, mis mulle ju ka tegelikult meeldis, aga tundus, et see pikem raamat oli vaja ära kirjutada, et lühem hästi destileeritud ja puhas tuleks. väga kurb hakkas, kui sain aru, et ka selles raamatus saab suvi otsa ja elu läheb edasi selleks, et mitte kunagi enam sellesse suvesse naasta. aga samas kui jube oleks igavene juuni tegelikult.

[Nailya · Rating 5 out of 5]

I expected an abstract and dreary book and was pleasantly surprised and completely won over by this lyrical, atmospheric, moody, and precise novel dissecting the fallout of emotional abuse. The Cut Line follows Liine, a thirtysomething woman healing from a breakup with a much older man who she had started dating as a teenager. There is something of I am a Fan about this, but much better executed, as Pihelgas' talent elevates the banal to something truly meditative and contemplative.

Liine leaves the city for her family's old rural home, uninhabited since the death of an older relative years ago. The home is close to a NATO base, and the war, the only war that matters if you have the misfortune of bordering Russia, is always humming through anything you do. Narratively, the plot of the novel concerns the encroaching expansion of the base into Liine's family land and the ways in which the seemingly distant current war is coming close and closer every day.

I don't think any other novel I have read in English made it clear that for the people at the forefront, it is the matter of when, not if. The generations living in the little house lived through first independence, the occupation, the years of post-Soviet independence, and the looming threat exemplified by the war in Ukraine. Liine learns bits of their stories left behind in letters, fragments, and the very house itself. The painful history and present of Estonia is not hammered down the reader's throat - Pihelgas is far too nuanced and intelligent for that. Instead, the looming sense of threat is a thread baked into the very being of the people in the fragmented stories Liine discovers, the stories of life despite the physical and cultural death the 20th century kept imposing on these people.

The story of Liine herself, a woman escaping from an abusive man who keeps telling her she is nothing without him, and no one would want her, works on multiple levels. Of course, first and foremost, it is a story of a woman finally discovering herself and having the courage to move on despite societal prejudices. A very telling scene is a dialogue with Liine's pushy mother who parrots her ex's ageist and sexist narrative. It is a story of generational differences and breaking the cycle and a story of women keeping other women on the leash. This simple but multi-faceted story is told in such a precise and relatable language.

On a different level, Liine's escape from emotional abuse mirrors the story of her country. Domestic abuse is a metaphor often used to discuss Russia and its former colonies in feminist discourses of modern political circles, and the metaphor holds for the story of the Baltic countries as much as it does for the more obviously violent cases of Ukraine and Georgia. For decades, the prevalent discourse in Russia in relation to Lativa, Estonia and Lithuania has been the sort of thing Liine's ex told her, almost word for word: you're not good enough for Europe, no one wants you there, what are you without ME. Nothing in the text directly comments on this, and I adored Pihelgas trust in her readers to interpret the text in so many different ways.

What an excellent novel, made for reading and re-reading.

[Annikky · Rating 4 out of 5]

3.5 Pean tunnistama, et ma polnud “Lõikejoonest” nii suures vaimustuses kui paljud teised. Võib-olla seetõttu, et olen sarnast temaatikat palju lugenud. Või lihtsalt enda elukogemus ei haakunud suhteosaga ja ei tekkinud vajalikku emotsionaalset sidet. Ma üldiselt armastan lühikesi raamatuid ja ei taha, et nad pikemad oleks, aga see oleks võinud olla. Kõik suhted jäid kuidagi episoodiliseks ja teemad välja arendamata (õde sai ühe peatüki, ema pahateod jäid ebaselgeks, Tarmo muutumine suurest armastusest ahistajaks vaid õrnalt markeeritud, minevikuliin jäi sellisel kujul tiba kunstlikuks). Aga mida lõpupoole, seda rohkem meeldis - elasin ise sisse ja temaatiliselt liikus ka fookus mulle huvitavamasse kohta. Kodu ja juurte teema läheb mulle viimasel ajal kuidagi eriti korda. Lõppeks on ikkagi väga tore, et selliseid raamatuid eesti keeles kirjutatakse. Ja kirjutatud on see kompetentselt ning paljud leiavad siit kindlasti äratundmist.

[Martha · Rating 5 out of 5]

"Kui ma end vaatan, näen vastuolusid, traumasid, näen, et kõik see, millest tahan lahti lasta, on ju mind teinud selleks, kes ma olen."

[Eva-Stina]

meelekohtades tuksuv kuumus ja õõnsad igatsused ja lavakõneks moondunud ühepoolsed kõnelused ja erinevad üksindused ja sõda naise enda sees ja niru sabaga rebane ja kipitavad äraminekud.

mõne koha peal trügis mõtteisse üks ilus tekst argentina autorilt federico falcolt.

kui palju ma olen siin sedasi istunud ja vihma vaadanud? ma ei raatsi isegi teevett keema panna, sest keedukann on vana ja mühiseb liiga valjult. >> *süda*

[Geret · Rating 5 out of 5]

see tuli nii õigel ajal..

“See on jälle midagi, mis on minusse istutatud: süüdista ennast, lasku sellesse lõputusse labürinti, kus leiad endas ainult puudusi, analüüsi üksnes seda, mida sina valesti tegid.” (19)

“Vahel tahaks, et hommik jääkski kestma, et kohv tassis ei lõpeks, “ (28)

[MARgOT]

Eesti filli emantsipeerumine, murumasturbatsioon, viibe Anna-Stina Treumundi suunas ja lipsamisi sallyrooney'likku suhtlusregistrit – LR aastaalguse proosa ühed tunnusjooned, millede hargnemispunkti leiab ikkagi Eestimaa tuikavast minevikust, Lõuna-Eesti popsilobudikust, riidekappi peidetud kirjapakist. Minevikukoorem kipub olema eesti proosa loomuomane "kompulsiivne kordus", mille raske rütmi loiutab siin mahedamaks tegevuspaiga suvine lämbus, minajutustaja tundemaailma poeetiline ülemvõim ja noa nüridus ta õrnas käes. Teemarohkus tõmbab kõik justkui autofookusesse ja sünnitab samas uue häda: autofocus has ruined quality. Tekst on nagu pikaks venitatud proosaluule, milles lastakse õhku palju lahingumoona, ärritades lugeja vastuvõtlikke erke, ent vabastavat täistabamust ei tule kusagilt. Mingit uut algust, uut elu meile antud ju pole, edasi tuleb minna ikka selle sama vanaga, säti neid sõnu või tõmba neid jooni mispidi tahad. Vähemasti oskab minajutustaja vaikselt ropendada, see on usutavasti hea märk.

Kas teie kodus öeldi ka: naine pole ikka majapidaja?

Olen aina püüdnud endale andeks anda asjade eest, mida ma pole teinud. Udu eest, mis laskub hommikuti, varjude eest, mis kord kasvavad, kord kahanevad. See jahe kummituslik süü on mind saatnud terve elu, endaks olemise süü. Minu kalgi lapsepõlve kahvatu ilu. Šabloonide jäik plastikumaitse.

[Ulla Saar · Rating 5 out of 5]

Midagi on selles viisis, kuidas Carolina end (tekstis) väljendab, mis mind sügavalt puudutab. See on nagu lõikejoon (sic!) läbi tunnete ja vaikuse. Natuke on ebamugav, sest see tekst on nii intiimne ja isiklik aga tekitab seetõttu ka palju äratundmist. Natuke julgem on olla.
Võtsin raamatu korraks kätte, et sirvida ja maitsta aga järgmine hetk oli see mul juba läbi loetud. Aitäh Carolina!

[Tilda · Rating 5 out of 5]

Lugesin juba mõnda aega tagasi ja esimese lugemise järel meeldis see raamat mulle väga. Lugu naisest, kes väljub toksilisest suhtest, põgeneb perekonnale kuuluvasse tühjana seisvasse maamajja ja püüab siis kuidagi … ära olla, ellu jääda, ennast leida. Maakoht juhtub olema kusagil Võrumaal, hajaasustus ja polügoonid. Ja seal ta siis on. Niidab muru, kasvatab midagi, peseb aknaid, sobrab sahtlites, aeg ajalt teeb natuke kirjatööd ja võõrustab lähisugulasi. Istub, palju, toas ja väljas. Mineviku mälestused kaugelt ja lähedalt, olevikupained ja tulevikuplaanid.
Pole teab mis originaalne süžee. Kes meist seal, sarnases kohas, olnud ei oleks. Kas nüüd üksikus maamajas keset ei kusagilt, aga nii, suures plaanis. Siin on imetlusväärne hoopis see, kuidas Pihelgas selle kirja on pannud. Poeetiliselt ja väga veenvalt, see näib mulle väga intiimse tekstina. Sellisena, mida kommenteeridagi ei tahaks. Loed ja soovid mõttes kõike head.
Loost rohkemgi köitis olustik ja looduse kirjeldused. Ma elan linna piiril suure aiaga majas, krunt on kolmest küljest ümbritsetud võsaga. Krundini viib tee, mida mööda võõrad ei sõida ja metsa piirini on ca 200 m. Kitsed, siilid ja rebased, nahkhiired, ööbikud, käod ja kakud, pääsukesed jne, üks pika kere ja koheva sabaga tume loom, keda ma näen tihti kuid üksnes hämaras ja seepärast ongi „pika kere ja koheva sabaga tume loom“. Seepärast on see elamise viis, mida raamatus kirjeldatakse mulle hästi tuttav ja arusaadav. Istuda akna ees või väljas ja näha kuidas õhtu tuleb. Või pilved kogunevad. Või muru kasvab, heinamaa koltub … Kõik need kusagil siinsamas elavad neljajalgsed ja tiivulised. Vihma ja vihma lõpu ootused. Hommikukohvid ja õhtused teed.
Ka mure keskkonna pärast. Pihelgal on polügoonid. Minu kodu lähedale hakati üks aasta uusi eramukrunte ette valmistama. Projekt jäi küll toppama ja võsast puhastatud maa hakkab juba uuesti võsastuma aga kas ka uus rukkirääk sinna kunagi tuleb, kes teab …
„Pärast istun maja ees õues ja rüüpan kohvi. Tuul uitab ettevaatlikult puulatvades, valged vatjad rünkpilved tulevad ja siis jälle lähevad, aga õhk jääb lämbeks. Vihma pole ikka veel. Lubatakse äikest.“ (lk 39)
„Tuul on pärastlõunaks tõepoolest tuurid üles võtnud, puhub nagu segane. Nagu tahaks ta kõik oma teelt kaasa viia. Puudelt pudeneb väiksemat oksapudi, taimed väänlevad, justkui tantsiks. Aga see pole rõõmus tants, see on alistumine tuule viha ees, /---/ Kuskil raksatab puu.“ (lk 74)
Mingisugune hetk peale lugemist hakkasin loetus kahtlema. Esiteks lugesin lugemismuljet, kus öeldi, umbes, et nähtavalt tellimustöö ses mõttes, et tee selleks ajaks midagi ja kirjanik tegi ära ning kasutas just tol hetkel äärmiselt palju kõmu tekitanud Nursipalu teemat veidi nagu nippi tagamaks teosele populaarsust. Või lisapopulaarsust vm …
Ja teine kord siis, kui lugesin Sirbis kõnet, mille Pihelgas pidas Eesti naiskirjanduse auhinna tseremoonial. See on väga mõjus kõne, kes kuulnud ei ole, tasub läbi lugeda. Selle kõne toon, siiruse aste, mingisugune avatus, ei oska paremini nimetada, kõlab minu peas väga sarnaselt raamatu tooniga, tunnen selgelt ära, et jaa – see, kes kirjutas raamatu ja see, kes kirjutas selle kõne, on täpselt üks ja sama inimene. Sealt kõnest tulevad välja mitmed väga tõsised teemad, mis on selles raamatus kahtlemata olemas. Ja ma märkasin neid lugedes nagu ka Nursipalu. Aga (ma seejuures ei oska seletada, miks ma sellest nii pikalt üldse mõtlesin) ei Nursipalu ega viited naiste mitmesugusele allasurumisele ei olnud minu jaoks selles raamatus need kõige olulisemad asjad.
Mind ikkagi võlus eelkõige vorm ja stiil ning nii väga tuttavlikud loodus- ja olmekirjeldused. Ja mingi tasakaal, suhteteemadest kirjutades on lihtne kuidagi üle kirjutada, liiga palju emotsioone või draamat, siin seda ei ole, kõike on väga täpselt parasjagu. Ja kui keegi suudab nii üdini ehedana näivat teksti kuidagi programmiliselt või planeeritult kirjutada – siis edu talle ja palun veel ja vähemalt üks kirjandusauhind siis on läinud kohta, mille mina ka heaks kiidan.
(ja just praegu kõnnib mu akna taga niruvõitu sabaga rebane)

[Rete Maria · Rating 5 out of 5]

see oli nii ilusti kirjutatud ja vajutas mu südames õrnalt valukohtadesse
ja täiega nõustun sellega mis kaarel ütles et kuidas isegi võimalik et nii lihtsasti on kirjutatud nii rasketest ja keerulistest teemadest
jaaaaaaaaaaa jah
hea meel et see raamat jõudis minuni praegusel hetkel!

[Elisabeth Heinsalu · Rating 5 out of 5]

«ma ei tea, kuidas leppida hävinguga. Ise surra oleks raske, sest sellest ei muutuks midagi. Aga ma olen õppinud nägema enda ümber ilu ja mõte selle kadumisest tundub kohutav.»

[Diana · Rating 5 out of 5]

vahe ja magusvalus lugu vabanemise käänulisest trajektoorist. väga ilus raamat.

[Tiina · Rating 5 out of 5]

Oeh. Ilus, aga põgus. Ilusad, lõikavad mõtisklused.
Ma tahtsin küll teist lõppu, aga see vist oli ainuõige.

[Tõnis Hallaste · Rating 5 out of 5]

Ants Oras kirjeldas Tuglase "Suveöö armastust" ja ütles, et looduskirjeldused on motiveeritud, käivad käsikäes tegelaste meelelaadi ja olekuga. Aga ta kirjutas seda kuidagi nõnda, nagu keegi oleks vastu vaielnud - a la "kusjuures, ON KÜLL seotud see loodus nende tegelastega!" (veidi ehk aristokraatlikumalt sõnastatud). Mis tundus veider, aga eks ta ole, et Tuglasel näib taust vahel olevat loodud üleüldise meeleolu loomiseks, sooja loetavuse õhustiku tekitamine vms.

Loomulikult on kõik aga seotud, iga kirjaniku samm motiveeritud. Vahel on see motiveeritus märkamatum, vahel märgatavam.

Seetõttu jääb "Lõikejoon" mu jaoks looks ühe naise taastutvumisest ühe taluga ja sealse loodusega. Alguses, kui ta oli alles murtud tegelane, oli kõik kaootiline, ilm halb jne. Tasapisi jõuab see läbi teha omad tõusud-mõõnad. Vahepeal jõuab päike paista, siis tuleb ent halb päev ja ilmgi vastavalt kõle, vihmane, jube. See pole ehk läbini üks-ühele nõnda, aga paralleel nende vahel on piisav, et kui ema kirub, et nii jube ja vihmane suvi, ütleb see selgelt midagi ema kohta.

Ja miks ei peaks sellist paralleeli tooma inimese ja ilma vahel - see on ju vaimse tervise teemadel üks mumst sümpaatsemaid metafoore, halvad tunded nagu halb ilm, aga ka seda, et päikese paistmine ei tähenda vihma kadu, katkine hing ei taastu jäljetult ja taastumise taga ei oota lõputu idüll.

Eks fookusi võib teisigi olla. Teatavat tüüpi meeste ja naiste omavaheline suhtlemine ühes gaslightingu ja muu säärasega. Nursipalu laiendus. Halva ema mõju. Varasemate põlvede taak. Üksi elavad naised. Aga miks mitte ka Instagram ja enesenäitamise või -varjamise lood. Mulle oli kuidagi lihtsalt esmasem see looduse kujutamine. Vahest seepärast, et meenutas "Eesti novell 2023-s" Häniläse novelli "Tarõ" - peategelase kiindumusest ühesse mahajäetud tarekesse.

[Kitty · Rating 4 out of 5]

mulle meeldis see raamat, ta oli hästi kirjutatud ja need suhtelood seal (naine ja mees, naine ja ema, naine ja õde) kõnetasid mind täiesti piisavalt. ja mulle meeldisid looduskirjeldused ja meeldis selle teksti... lühidus ja õhulisus. jälle see koht, kus väheste sõnadega öeldakse üsna palju ära, mulle see istub alati.

ma ainult ei osanud seda polügooniteemat enda jaoks kuhugi paigutada selles raamatus. kõik muud asjad olid omavahel seotud ja siis oli täitsa eraldi see liin, et ehitatakse polügooni ja inimeste kodud ja et kus nad minema peavad ja sõda ja. ma saan aru küll, millele siin vihjatakse. aga ma ei saa aru, kuidas see selle ülejäänud looga kokku sobitub, peale selle, et see kõik juhtus ka sama inimesega samal ajal.

[Nele · Rating 5 out of 5]

Ühe lahkumineku ja iseenda leidmise anatoomia. Väga tundliku keelega kirja pandud. Kõik need kujundid ja kirjeldused ja hetke tabamised… Oh, kuidas meeldis. Minu jaoks pisike stiililine kõrvalekalle olid vestlused sõbrannaga- vormilt messengeri vm chatid. Taotluslik, ma usun, aga muu keelelise ilu kõrval natuke torkasid. Ja samas jällegi andis see vastandus- hakitud kõnekeelekatked vs mahlakad ja detailsed tunnete, mõtete ja olustikukirjeldused- nii hästi edasi seda reaalsust, kuidas meie sisemaailm oma kirjususes võib välja kosta vaid üksikute lausekatketena, episoodidena.

[Eliis · Rating 5 out of 5]

Hingetõmbega. Läbi pisarate. Üks neist raamatutest, mida ei saa kommenteerida, sest mõtteid ja tundeid on liiga palju..

[Maarja Basihhina · Rating 5 out of 5]

hit close home:-)

[Elinaly · Rating 5 out of 5]

See raamat sattus mulle kätte täpselt õigel ajal ja kohas ja lõikas otse südamesse.
Tundsin tükikesi endast ära mitmetes tegelastes ja kohtades, mõnda äratundmist saatis kurbus ja mõnda kahetsus, isegi häbi. Sügavalt emotsionaalne mõtlemapanev lugu.
Hämmastav, kuidas nii lühikeses raamatus on saavutatud selline sügavus.
Väga sümpaatne on ka viis kuidas ajalugu ja tänapäev põimuvad läbi vanade käsitsi kirjutatud kirjade ja mobiilis messengeri sõnumite kaudu.

[Meribel Leppik · Rating 5 out of 5]

Carolina Pihelgas kirjutab sellest, millest me kõik mõtleme ning vahepeal sellest, millest ei julgegi mõelda. Kui ma suurex saan, siis äkki olen sama julge nagu tema.

[Karmen · Rating 4 out of 5]

meeldetuletuseks iseendale, et selle raamatu lõppu lugeda elu jooksul veel ja veel

[Triinu · Rating 5 out of 5]

Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...