Türgi õpetas mulle, kui palju on elus ilusat. Ja kui palju rasket. Mulle tundus, et mina kuulun talle täielikult, aga Türgi ei kuulunud mulle hetkekski. Olin alati võõras, alati liiga eurooplane, liiga… vale. Kui küsitaks, kuidas võtaksin kokku oma välisõpingute kogemuse Türgis, siis ei oskaks ma vist tänaseni sellele vastata. Mul oli kaks väga erinevat ülikoolikogemust: ülikonservatiivses islamiinstituudis ja üliliberaalses rahvusvaheliste suhete instituudis. Ühes oli mind liiga palju ja teises liiga vähe.
Minu päris lugu oli lõpuks nii palju enamat kui pelgalt ülikooliõpingud. See oli lugu ühe riigi tundmaõppimisest, sellesse ära armumisest ja lahkuminekust. Olen tänaseni veendunud, et maailmas ei ole teist niivõrd kaunist ja mitmekesist paika kui Türgi. Ja ometi olen veendunud ka selles, et mõnda paika on parem armastada kaugelt. Kirglikult, aga kaugelt.
Minu hinnang on veidi kallutatud, sest olen nagunii Susanna ja tema tegemiste suur fänn ja loen "Minu ..." sarja raamatuid vaid siis kui Susanna neid kirjutab. "Minu Türgi" tekitas minus igatsuse riigi järele, kus ma pole kunagi käinudki (kuigi kui läheks, siis nüüd tahaks vaid Susannaga minna). Tunnen, et need tänavad, linnaosad, inimesed, pugesid mulle kuidagi südamesse. Eriti jätsid jälje Hatay & Antakya, seda kurvem oli hiljem uurida ja lugeda, mis neist tänaseks alles on.
Ainuke asi, millest on kahju, on teadlikult mõnest teemast ümber nurga rääkimine. Väga nautisin osi poliitikast ja olukorrast Türgis Susanna elu ajal seal, jäi veidi segaseks, miks esimesest elukohast välja kolis.
Kokkuvõttes, mulle väga meeldis, kiire lugemine, aga Susanna isiksus ja suur süda kumas tugevalt kogu läbi raamatu.
Siiras, emotsionaalne, romantiline. Aga kuna olin just järjest (üle) lugenud humoorikate meeste ”Minu…” sarja oopuseid, siis märkasin: Susanna raamatus on huumor õrnemal kujul esindatud. Ta küll teeb enda üle vahel nalja, näiteks tema esimene päev islami ülikoolis on üsna koomiline… aga valdav emotsioon on siiski miski muu. ”Sellel vaiksel ööl olid täiskuu alla kogunenud kümned paarid, kes tantsisid aeglaselt Galata torni varjus kohalike tänavamuusikute viiside järgi. Ma jäin suu ammuli vaatama, kuidas inimesed linna ja üksteisega üheks sulandusid. Tasane muusika, aeglased liigutused ja õrnad pilgud puudutasid mind sügavalt. Mu süda laulis ja nuttis…” See oli hetk, kus hiljuti Iraanist saabunud Susanna nautis muusika ja puudutuste seaduslikkust Türgis, sest Iraanis oli muusika avalik kuulamine ja vastassoost inimese puudutamine illegaalne (sellest eluperioodist on ta kirjutanud ”Minu Iraanis”.) Õhinat on Türgi-raamatu alguses palju, autor tunnistab ka ise: ”Vahel ma igatsen seda, kui usaldav ja naiivne ma kahekümneaastasena olin.” Muidugi elab ta algatuseks üle ka klassikalise petuskeemi (see kuulub iga lõunamaa-kogemuse juurde, tundub nii). Aga siis algab mu lemmikpeatükk: usuteaduse instituut. Kuigi Susanna ei olnud ega ole siiani moslem, oli ta enamuse oma vahetusaasta õppeainetest just sealt koolist võtta otsustanud. Keset käratsevat Istanbuli asus oaas: klaasist ülikoolilinnak, kus voolas tehisjõgi ja purskasid purskaevud, kõik oli vaikne, riietus ülisiivas. Ja suurimaks šokiks sai koolikaaslatele see, kui Susanna kogemata poiste sööklasse sisse astus. Mina oleksin neid islami-siseelu peatükke pikemalt soovinud, Susanna oli seal ainus lääne päritolu õpilane, nii et unikaalne olukord. Meestudengitega suhelda ei sobinud, aga sõbrannasid sai ta sealt kiirelt ja need vedasid ta poolsalaja isegi mošeesse kaasa. Aga õppejõud filosofeerisid küsimuse üle: miks on eurooplased nii usuleiged ja depressiivsed. Sest intellektuaalne lähenemine on Euroopas ülehinnatud, vaat nii. ”Kas kujutate ette, kui peaksite proovima kogu elule intellektuaalseid vastuseid leida?” Hmm. Huvitav vaatenurk. Aga järjekordselt oli mul keeruline neid va korralikult kirja pandud jalutuskäigu-peatükke sama korralikult läbi lugeda. Samas, olen ise Istanbulis käinud ja olen kogenud seda, kui pulbitsevalt ja värviliselt mitmekihiline see linn on, ma saan aru, et iga linnaosa on erinev ja reisile kaasa on sellised kirjelduspeatükid hea võtta. Susanna elas peamiselt Istanbuli Aasia poolel ja enamik ta linnatutvustuskäike ongi sealt. Muidugi on raamatus väljasõite ka mujale Türki. Eriti huvitav teema, mis pani ka edasi guugeldama, olid Türgi-Süüria piirialal Hatay piirkonnas asuvad salajased tunnelid. Kunagi olid siin elanud varakristlased, kes salakäikudesse pakku läksid, läänest itta põgenesid. Aga räägitakse, et hiljuti põgeneti taas nende käikude kaudu, Süüria sõja jalust, seekord idast läände. Ruutkoodidest. Mulle meeldib neid koode raamatu lugemise ajal või pärast lugemist käima panna. Ja juba nii harjunud olen sellega, et ”Minu…” sarja raamatutes on nüüd ruutkoodid. Seekord märkasin aga/lausa selliseid teemasid, kus oleks tahtnud saada juurde videosid, aga ei olnud. Näiteks seesama salatunnelite jutt: kas selle kohta on ka mingit rahvusvahelist filmikest tehtud või on tegu vaid linnalegendiga? Ja kindlasti oleksin tahtnud visuaali vaadata kuulsate sufi dervišide kohta, kes ennast keerutades transsi lähevad ja niimoodi teispoolsusega ühenduse saavad. Ka Hatay maavärinast oleks leidnud materjali (ma tean, sest ma guugeldasin ise raamatu kõrvale). Maavärinaga oli Susanna sõprade kaudu üsna otseselt seotud. Kahjuks läks nii, et see armas piirkond, kus ta rändamas-külas oli käinud, elas üle hävitava maaväringu, mis tõi välja ka selle, et Türgi ehitusregulatsioonid värisevad juba ammu korruptiivsete kanajalgade otsas… Milline see Türgi siis ikkagi on? Siiani tapetakse seal auvõlgade tõttu naisi (tavaliselt nende endi pereliikmete poolt), samas on just Istanbuli kogunenud teistest riikidest surmahirmu tõttu lahkunud geide kogukond (Susanna sai käia ka põrandaalusel, tegelikult küll katusepealsel peol, kus kõik olid anonüümsuse huvides karnevalimaskides). Ühest küljest tagurlik, teisalt tolerantne ühiskond. Lummav ja samas hirmutav, ja meie Susanna oma emotsioonidega ja omandatud koolitarkustega seal sees. Külla tulnud emal varastatakse rahakott (jah, ka moslemimailm juhtub vargusi!); hoian hinge kinni, et mis võib juhtuda Türki külla tulnud üle 80 aasta vana Susanna vanaemaga, kelle elu unistus oli Aasia ära nägemine… Lõpuks juhtub aga hoopis korteriperemehega üks kentsakas lugu, mis sunnib meie peategelase lahkuma Türgist enne, kui algselt plaanis oli. Loen ja mõtlen: kas mina üüriksin toa peremehelt, kes on narkosõltlane? Susanna on kas salajane adrenaliiniotsija või päriselt sinisilmne – märkasin tema hulljulgeid ”olukordadesse sattumisi” ka ”Minu Iraan” raamatus.
Tõtates väheke sündmustest ette, selles kõiges oli midagi kohutavalt tuttavlikku. Selgelt masohhistlike kalduvustega preili läheb vabatahtlikult Euroopa suhtes vaenulikult meelestatud islamimaailma. Müsteerium lahenes viimasel lehel, kus tutvustati autori eelmist (minu jaoks õudus-)teost, milleks oli "Minu Iraan". Ka seda raamatut lugedes valdas mind peamiselt konstantne silmapööritus ja hoidsin kahe käega peast kinni, et miks küll?
Minu Türgi oleks suvel Vahemeri, kuurortid ning helleenide Euroopaliku kultuuri ajaloolised varemed ja talvel pigem spaa ja hamam. Ainsa asjana minu jaoks kogemisväärsest sisaldab käesolev teos põgusat hamami kirjeldust. Mind isiklikult jätavad täiesti külmaks basaaris karjumise ja nügimise keskel ebaoluliste hilpude jahtimine või autojuhtimine suitsidaalses liikluskaoses. Aga eks seda kõike oligi just seetõttu põnev lugeda, sest ise sellist jama ei sooviks mitte kunagi läbi elada.
Autor ei lasku liigsetesse detailidesse, miks ta seda kõike teeb. Pealiskaudselt on mainitud, et kõik olla koguaeg jube ilus. Teisisõnu, see kõik on ülimalt subjektiivne, sest ilu on vaataja silmades. Mulle tundub kaasnevatelt fotodelt vastu vaatavat linnad, mis koosnevad peamiselt kõige odavamast ehitusmaterjalist kokku klopsitud lobudikest. 2023 toimunud maavärinas sai seetõttu väidetavalt kõvasti rohkem inimesi surma kui oleks mõistlik, kuna korruptsioon oli ammu endaga kaasa viinud viimsegi ehituskvaliteedi.
Natukene toekam põhjus võiks olla üks poolaasta õpet Istanbulis, kuid ikka pole seletatud, mismoodi selline hobiharidus elus edasi aitama peaks? Mul on siiralt hea meel, et noorel inimesel läheb elus piisavalt hästi, et ta saab endale lubada hobiõpinguid tööturul täiesti kasutuna tunduvas islami usuteaduskonnas, kuhu ta esimese asjana jalutab sisse põlvedeni paljaste säärtega seelikus ja õlgu paljastavas pluusis. On rõõm, et pühamehed teda traditsioonide kohaselt kividega loopima ei hakanud, sest ta kiirustas kiirelt koju riideid vahetama.
Autor olla kogu usuinstituudis ainus eurooplane ja tänu sellele julgustükile saame põnevaid kirjeldusi, kuidas läänes kõrgelt haritud professorid olla koju tagasi pöördunud, et noortele kogu sellest halbdusest pajatada. Näiteks, et evolutsioon olla ilmselgelt vale, kuna kui inimene oleks arenenud loomast, siis peaks ju loomadel ka aju olema. Loomulikult selles kultuuriruumis keegi vanematele vastuargumente esitada ei tohi, ükskõik kui suurt kelbast suust välja aetaks.
Tunnustuseks peab siiski ka mainima, et autor ei piirdu ainult ilukõnega, vaid pöörab vaoshoitult tähelepanu ka ühiskonna murekohtadele. Konservatiivset õhkkonda iseloomustab kuidas väidetavalt "mingeid reegleid ei ole", aga ülikooli sööklas tekib kuidagi iseenesest kaks järjekorda ja söögisaali - meestele ja naistele. Kuidas mošees mehed võivad keskpõrandal ümmardada, kuid naised peavad hiilima tagant uksest rõdudele, et mitte pühamehi oma kaetud pinnavormidega ahvatleda. Aastas tapetavat lähisuhte vägivalla läbi ~400 naist. Autor räägib oma sõbrannade näitel, kuidas vahel sinise silmaga ilmutakse. Nii olla kombeks.
Pratiklise märkusena on huvitav mainida, et Susanna sõitis esimest korda Türki 2017 ja sel ajal maksis üks euro 3 liiri kanti. 2025 detsember maksab aga too 50 Türgi liiri (~16 kordne tõus)! Sellest aspektist kahtlemata suurepärane aeg minna Euroopast kuhugile turvalisemasse kuurortisse puhkama?
Aitäh raamatu eest, Petrone Print! • Kes on lugenud autori “Minu Iraan” raamatut, siis ajaliselt toimubki käesoleva raamatu tegevus peale eelmainitut.
Väga palju oli siin raamatus nähtu kirjeldamist, aga vähem oli seda nö reisijuhi osa. Samas kokku tuli üks täitsa mõnus lugemine. Mu jaoks oli põnevaim osa see islamikoolis õppimine kogu oma reeglistikuga - nt vastassugupoolega polnud sobilik isegi mitte rääkida jne. Oleks isegi rohkem tahtnud sellest peatükist autori elus lugeda.
Pisara tõi silma peatükk, milles oli juttu 2023. a veebruaris Ida-Türgit ja Põhja-Süüriat raputanud maavärinast... Kurvaks tegi selle ka see, et palju kahju oleks olnud olemata kui riik oleks tegelenud korruptsiooniga õigel ajal ja poleks “silmi kinni pigistanud”.
Minus ei ole siiani olnud eriti soovi Türgit külastada… Või pigem oleks õige öelda, et ma ei ole kunagi soovinud pakettreisiga Türki minna. Küll aga sain ma selle raamatuga nüüd ettekujutuse, mis inimesi sinna tõmbab ja tundub, et võiks ükskord ikka ise ka ära käia, sest oma silm on kuningas 🤭
Mulle väga meeldis Susanna lugu. Jah, osaliselt oleks võinud vähem kirjeldusi olla, aga samas sain ise hetkel Türgi turistina palju põnevat teada. Sain end ka Susannaga samastada, olles ise Hiiumaal 18a elanud, siis rända ja reisi kuhu tahes maailma otsa, siis meri ja saared ja merereisid peavad alati ka olema. Päris reisijuhiks raamat küll ei sobi, aga muhe lugemine on kindlasti!
Susanna sulest on varem ilmunud Minu Iraan, mida ma olen lugenud ja ka kiitnud. Seega julgesin loota, et ka siit on midagi head tulemas. Mul oli õigus. Susanna toob välja Türgi ilusa poole kuid ei jäta välja ka pahupoolt. Mind isiklikult ei ole Türgi kunagi köitnud ning pärast seda kadunud rahakotilugu, ööklubi terrorit, kadunud ja mõrvatud ajakirjanikku on loomulikult kurb tõdeda, et petturite kurikuulsus on seal suur. Siiski, Susanna kirjutatut on ülimalt hea lugeda ja ma mõistan seda poolt Türgist, mis Susanna ära võlus. Imetlen ka tema julgust sedasi üksi rännata ning veel enam, algustada kooliteed riigis, mille keelt ta (alguses) eriti ei mõista.
See vastuoluline Türgi... Olen käinud küll vaid Istanbulis, aga kui siin raamatus oli üks mõte, millele alla kirjutaksin, siis jah: mõnda paika on parem armastada kaugelt. Naisena oli seal olla natuke häiriv, väsitav (kuigi riietusin viksilt ja viisakalt, meeski oli kõrval). Mis muidugi ei vähenda paiga muid võlusid.
Aga jah, millest raamat jutustab. Elamisloa taotlemisest, elukoha leidmisest, natuke islamikoolis õppimisest, naiste keerulisest olukorrast, söömisest, tee-kohvijoomisest, praamisõitudest, basaarikülastustest, mõnest väljasõidust (hetkel meenuvad Hatay, Kapadookia, Musta mere rannik), sufi dervišitest. Ja muidugi hamam´i-külastus. See tuli vägagi tuttav ette😀
Kohvipaksult ennustamise veider meelelahutus - see oli uus teadmine mu jaoks. Austus eakamate inimeste vastu oli tore meenutus, see on tõesti paljudele lõunamaadele nii omane.
Lõpetasin juba jupp aega tagasi ja täna on keeruline meenutusi kokku riisuda, ehk et sügavust oli vist vajaka. Siin on tublisti tudengile olulist teavet ja kõvasti jalutuskäike (ehk kirjeldusi, kirjeldusi, kirjeldusi...). Või oli asi selles, et hästi palju oli kordamist ja sama mõtte ümber tiirutamist, mistap raamat oli saanud kopsakam kui sisu eeldanuks.
Ma armastan üksinda rändamist ja mulle hakkas Türgi-lugu lugedes tunduma, et ka Susanna üksi rändamise põhjused on sarnased minule - üksi olles oled avatum ümbritsevale, peegeldad olukordi läbi enese ning mõtestad tagajärgede põhjuseid enda südames ja hinges lahti, mitte ei aruta neid läbi kaaslasega, kes oma hinnangutega su enda arvamusi mõjutama hakkaks. Susanna rändab läbi võõraste kultuuride südame ja silmadega, ta ei ole kammitsetud eelarvamustest, vaid võtab asju nii nagu nad on. Selle asemel, et oma koha ja õigluste eest võitlema hakata ning seeläbi maailma muutma st konflikte tekitama hakata, Susanna kohandub keskkonnaga. Ta on tolerantne ja uudishimulik, ning avatud kõigele uuele ja ka kõigele vanale. Väga nauditav oli temaga kirjanduslik Türgi reis läbi teha ning avastada uusi kohti, uusi ellusuhtumisi, uusi maitseid. Igatahes on mul nüüd uus Türgi reis plaanis tulevikus ette võtta, pealegi on eelmisest korrast juba 25 aastat möödas.