Kreenis suhete alge

by Elisabet Reinsalu

Osutasin hiljuti ühe pisukese teene ja puutusin kokku sellise kõigile tuttava inimliku nähtusega nagu tänamatus. Selgus, et olen hellatundelisem, kui ise olen arvanud või teistele pealtnäha paistab. Teene osutamisel me eeldame teiselt teatavat laadi käitumist, kas pole? Kui kristalselt aus olla, siis tegelikult ma ju ootasin, et mind tänataks, oleks piisanud ühest “aitähist”. Ma tahtsin tunda, et olen oluline, et olen hea inimene, keegi, kelle peale saab alati loota ja kes ulatab abikäe. Kui ma seda kõike aga tagasi ei saanud, tabas mind pettumus. Ja siin ongi konks. Võib ja peabki teisi aitama, selles ju peitubki inimlikkuse mõõdupuu. Ent pole tervislik oodata midagi tagasi. Siiski ei muutu ma ühest näitest küünikuks ega inimpõlguriks ning äkki on küpsuse tunnuseks ka see, et ehkki me ei saa alati vastuseid kõikidele olemise ilmingutele, mis meile haiget on teinud, terveneme me siiski?

Kui olin väike, oli mul üks valge kaustik. Selle peale olin oma lapsekäega kirjutanud “Minu mõtisklused”. Millest ma kirjutasin? Ei mäleta. Eks ma ümbritsevaid olusid kirjeldasin ja oma tundeid selle maailmakese sees. Püüdsin selgust saada. Enesest, teistest ja maailmast. Sel hetkel ma niimoodi oma tegevust muidugi seletada ei osanud. Mulle meeldis lihtsalt kirjutada. Selles mõttes pole täna midagi muutunud. Siiski, valge kaustiku asemel on nüüd kollane raamat. Ja kui ühel erakordselt soojal suvepäeval aastaid tagasi poleks mulle helistanud Janeck Uibo ega teinud ettepanekut hakata Edasi ajakirjale veergu kirjutama, oleksin oma valge kaustikuga jäänudki. “Mõtle midagi paremat välja!”, ütles ta otsustavalt selle peale, kui proovisin vastu väita, et mul pole mitte midagi öelda. Selle kollase raamatu vahele on kõigele vaatamata nüüd saanud minu mõtisklused. Elust, enesest, teistest ja maailmast.

Raamat sisaldab mõtisklusi sellest, kuidas mitte longu vajuda ja päeva paremaks keerata. Kuidas olla inimene, tunda tundeid, neid turvaliselt väljendada, hoida suhteid, kuidas püsida tasakaalus ja oma rõõmunatuke siin segadusttekitavas maailmas üles leida.

Elisabet Reinsalu on kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja.

256 pages, Hardcover

Published April 9, 2025

Reviews

[H-Hans · Rating 5 out of 5]

Imeline sissevaade ühe võimsa, empaatilise ja lõpmatult sooja naise maailma. Lugemine võttis tohutult aega, sest igal lõigul, lausel, sõnal on tähendus, põhjus, miks ta just sinna sobib. Igale sõnale tuli anda aega kohale jõudmiseks. Aga kui ta lõpuks pärale jõudis, said taas kinnitust, et headus ei ole veel maailmast otsa lõppenud, jätkuvalt on inimesi, kes on üdini head.

[Ene Michelis · Rating 3 out of 5]

Raamat on ilmunud Edasi raamatusarjas "Iga tekst on lugemist väärt" . Olen ka enne neid kollased (kaane järgi) raamatuid lugenud. Tegemist ajakirjas Edasi (kas paberkandjal või veebis) ilmunud kirjutiste kogumikuga. Alguses olin väga õhevil, kuid lõpp hakkas korduma. Koroonaaegsed mõtted tundusid kohati juba kahjuks väga kaugeks jäävad...Ei tea, kas on see halb või hea? Hea näitleja, ilus eesti keel, palju mulle tundmatuid sõnu, millede tähendusi sain sõnaraamatust otsida.
Elisabeti vanaema ütlus meeldis:" Tähtis pole mitte see, mis sinuga juhtub, vaid see, kuidas sa sellesse suhtud!" (lk 105) Kui siiani teadsin, et istumine enne teele minekut on vene rahvalt tulnud komme, siis Elisabet kirjutab nii:"Meenub kusagilt kuuldud vana indiaanlaste lausekatke:"Istume hetkeks, et hing jõuaks järele." (lk.99) Tasuks uurimist... Üks parimaid lugusid minu jaoks "Kõndmise kiituseks" lk.133-138. Raamatusoovitusena annab ta Mons Kallentoft "Sügissurmad" (lk232).