What do you think?
Rate this book
Täheaeg #13
Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss
Algupärast Eesti ulmet avaldava Täheaja almanahisarja 13. köites on esindatud kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud jutuvõistluse paremik. Kogumikku kuuluvad võistlustööd esindavad erinevaid ulmekirjanduse suundumusi, muuhulgas näeb ilmavalgust tõenäoliselt esimene omamaine ökoloogilise ulme valda kuuluv jutt (“Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi”), on esindatud heal tasemel intellektuaalne alternatiivajalugu (“Vastuoksa”). On kuldajahõngulist kosmilist eepikat (“See maailm on mulle!”), postapokalüptilist salapära (“Küljeluust ja lihast”) ja eripäraseid fantaasiamaailmu (“Meister ja õpipoiss”, “Aahe oma”). Kokkuvõttes annab jutuvõistluse parimate tööde kogumik hea pildi eesti värskeimast ulmest. Lisaks ilmub kogumikus žürii liikme Triinu Merese tagasivaade toimunud jutuvõistlusele.
240 pages, Paperback
First published January 1, 2014
9 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
December 2, 2014
Juba kolmandat korda toimus sellel kevadel kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu koostöös ulmejuttude kirjutamise võistlus. Kuigi ulmelised tibud koorusid juba kevadises Tartus on meil neid võimalik lugeda alles sügisel ilmunud kogumikus „Täheaeg 13. Meister ja õpipoiss“. Raul Sulbi koostatud kogumik sisaldab tekste, mis saavutasid võistlusel kohad 1-11 („Täheaeg 14“ peaks sisaldama kohtadele 12-23 tulnud jutte). Seekord pole tekstid kogumikus järjestatud jutuvõistluse paremusjärjestuse alusel, vaid žanrilise kuuluvuse järgi (fantaasia, alternatiivajalugu, utoopiad/düstoopiad, teadusulme).
Fantaasiažanri esindajateks on kogumiku kaks avalugu: Mann Loperi „Meister ja õpipoiss“ ja Osvald Soobeli „Aahe oma“. Loperi võidutöö „Meistri ja õpipoisi“ lugemist lõpetades tekkisid mul koheselt küsimused: „Kas see ongi kõik? Kus on ülejäänud 25-30 peatükki? Kas romaan on autoril alles sahtlis peidus?“. Tegemist on hea stiilitunnetusega ning korralikult läbimõeldud fantaasiajutuga, millel on juurde lisatud kergelt orientlik taust. Selgelt tuleb välja, et autor on põhjalikult tegelenud oma fiktsionaalse maailma ning sellele ajaloo loomisega. Puudu oli ainult temaatiline kaart raamatu lõpus kõigi mägede, orgude, salakäikude ja kindlustega.
Osvald Soobeli „Aahe oma“ lausa kahvatub Loperi teksti kõrval. „Aahe oma“ on liiga fragmentaarne ja psühholoogiliselt nõrk. Ükski tegelaskuju polnud piisavalt läbi töötatud ning jäi mulje pooletoobistest külameestest, keda elus juhivad ainult toidu- ja emasenälg. Positiivsena võib välja tuua autori poolt lugejale jäetud vabadus ise erinevaid olendeid/loomi oma fantaasiat kasutades ette kujutada. Karvaseid katte sai oma peas terve loo vältel igasugustena konstrueeritud.
Kogumiku kõige suuremaks üllatuseks oli Mehis Pihla eesti ajaloo ning meie kirjandusklassikutega mängiv „Vastuoksa“. Nagu selgub on ligi sajand tagasi Tukla poolt loodud Arthur Valdese müüt endiselt elujõuline ja nüüd otsaga ulmekirjandusse välja jõudnud. Tekstina on „Vastuoksa“ siiski kahjuks üpris nõrguke. Forrestgumplikku ajalugu on eesti kirjanduses ennegi viljeletud ning seda oma ala tõeliste meistrite poolt (näiteks Jaan Kross „Paigallend“, Andrus Kivirähk „Ivan Orava mälestused“ või Ilmar Talve „Maapagu“). Oleks soovinud autorilt näha püüdu järele aimata sajanditagust keelekasutust ning kirjade kirjutamise stiili. Raamatukogudes leidub ju ohtrasti tolleaegsete kultuuriinimeste trükis avaldatud kirjavahetust, mida eeskujuna kasutada. „Vastuoksa“ tugevamaks küljeks on mõned humoorikad vaimuvälgatused, mida tolle ajastu kirjanduse fännina hindasin (nooreestlased ja siurulased olid Prantsusmaa spioonid/propagandistid).
Järgmise žanrilise komplekti moodustavad lähituleviku utoopiad/düstoopiad. Kõige humoorikam ning ka stereotüüpidest üleujutatum on Andrei Samoldini „Joroski öö“. Tegemist on huvitava mõttemänguga seto separatismist ning Seto Kuningriigi tekkest (väike äratundmismoment Maniakkide Tänava Viru- ja Jõgevamaa düstoopiliste tegevuspaikadega). Kahjuks on Samoldini loos setosid jälle kujutatud viinalembeste, vägivaldsete ja natuke juhmidena. Üks neljandik seto verd minus ei taha kuidagi leppida sellise „traditsionaalse“ käsitluslaadiga. Muidugi tekkisid koheselt paralleelid 1990ndate aastate Balkani sõdade ja isegi hiljutise Krimmi „vabanemisega“
Utoopilise ökoulme paari moodustavad Piret Jaaksi „Varjutaimed“ ja Helen Käiti „Kuu kättemaks“. Jaaks vaatleb oma loos Safeguard’i seebiga pestud ehk 99% bakterivaba inimkonda ning Käit praegustele maavaradele alternatiivi leidmist Kuu pinnalt. Mõlemad tekstid pakuvad huvitavaid, kuid mitte eriti originaalseid mõttekäike. Mõlema autori poolt pakutud lahendused on inimkonna ahnuse mahasurumine ja inimese võime õppida loodusega kooskõlas elama. Kahjuks paistab esimene lahendusvariant olevat kõigi utoopiate utoopia, samas teisega on ehk veel lootust.
Kaks natuke kõrvalseisvat juttu kogumikus on Jüri Kallase „Ma ka ujun“ ja Helen Käiti „Must palee“. Kallase lühikesest tekstist on raske kirjutada ilma, et midagi loost ära annaks. Mainiks ainult, et selliseid ulmesutsakaid või ulmemarginaaliat võiks meil rohkem ilmuda. Käiti teine kogumikus ilmuv lugu „Must palee“ on küll kergelt õudusulme poole kaldu, kuid jätab pigem mulje algvariandis olevast halvast B- või C-kategooria õudusfilmi stsenaariumist.
Kogumiku lõpetavad teadusulme lood Maniakkide Tänava, Tea Roosvaldi ja Heinrich Weinbergi sulest. Kolmest selgelt kõige nõrgem ja vähemalt minu jaoks raamatu kõige segasemaks jääv lugu on Roosvaldi „Küljeluust ja lihast“. Teksti keskpaiku hakkas korraks nagu pilt selginema, aga siis vajus jälle pimedusse tagasi. Iga kirjatükiga ei saagi kõik lugejad klappi leida. Samas Maniakkide Tänav esines kogumikus taas oma teada-tuntud headuses ning autori uudissõnade toomine eesti ulmekirjandusse sai taaskord jätku (kosmik – kosmoselaevas kaaluta olekus üles kasvanud isik).
Heinrich Weinbergi juttu „Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“ lugema hakates oli mul mõttes ainult Tove Janssoni muumilugude sarja üks lemmikteoseid „Võlukübar“. Ka Janssoni raamatus oli sipelgalõvi üks ütlemata ohtlik ja salakaval tegelane, kes pisimutukaid aina oma lõksu meelitas. Kui muumidel tuli kavalus ja võlukübar appi võtta, siis Weinbergi maailmas õpitakse kardetud sipelgalõvidega sümbioosis elama. Siit jõuamegi ringiga tagasi ka Piret Jaaksi jutus esile kerkinud looduse ja inimese kooseksiteerimise vajadusest. Tuleb välja, et seekordne „Täheaeg“ on ikka ääretult keskkonnasõbralikku mõtteviisi propageeriv kogumik.
Kui õnnestunud ulmejuttude võistlusega tegelikult tegemist oli näitab aeg ning samuti varsti ilmuv „Täheaeg 14“. Loodetavasti mõni uus ulmekirjanik ikka koorus. Kindlasti ei jäänud seekordsed tekstid alla 2010. aastal korraldatud võistluse töödele, seda nii kvaliteedis kui ka mitmekülgsuses. Ainus tõesti vaeslapse rolli jäänud žanr on kahjuks õudusulme, kuid seda on ta ka eesti ulmekirjanduses laiemalt. Muidugi tulenevalt raamatu koostamise printsiibist oli „Täheaeg 13“ tavalisest natuke kõikuvama kvaliteediga, kuid see ei vähenda kogumiku panust eesti ulmemaastiku rikastamisse.
See arvutsus ilmus ka ajakirjas Reaktor:
http://ulmeajakiri.ee/?112014
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Fantaasiažanri esindajateks on kogumiku kaks avalugu: Mann Loperi „Meister ja õpipoiss“ ja Osvald Soobeli „Aahe oma“. Loperi võidutöö „Meistri ja õpipoisi“ lugemist lõpetades tekkisid mul koheselt küsimused: „Kas see ongi kõik? Kus on ülejäänud 25-30 peatükki? Kas romaan on autoril alles sahtlis peidus?“. Tegemist on hea stiilitunnetusega ning korralikult läbimõeldud fantaasiajutuga, millel on juurde lisatud kergelt orientlik taust. Selgelt tuleb välja, et autor on põhjalikult tegelenud oma fiktsionaalse maailma ning sellele ajaloo loomisega. Puudu oli ainult temaatiline kaart raamatu lõpus kõigi mägede, orgude, salakäikude ja kindlustega.
Osvald Soobeli „Aahe oma“ lausa kahvatub Loperi teksti kõrval. „Aahe oma“ on liiga fragmentaarne ja psühholoogiliselt nõrk. Ükski tegelaskuju polnud piisavalt läbi töötatud ning jäi mulje pooletoobistest külameestest, keda elus juhivad ainult toidu- ja emasenälg. Positiivsena võib välja tuua autori poolt lugejale jäetud vabadus ise erinevaid olendeid/loomi oma fantaasiat kasutades ette kujutada. Karvaseid katte sai oma peas terve loo vältel igasugustena konstrueeritud.
Kogumiku kõige suuremaks üllatuseks oli Mehis Pihla eesti ajaloo ning meie kirjandusklassikutega mängiv „Vastuoksa“. Nagu selgub on ligi sajand tagasi Tukla poolt loodud Arthur Valdese müüt endiselt elujõuline ja nüüd otsaga ulmekirjandusse välja jõudnud. Tekstina on „Vastuoksa“ siiski kahjuks üpris nõrguke. Forrestgumplikku ajalugu on eesti kirjanduses ennegi viljeletud ning seda oma ala tõeliste meistrite poolt (näiteks Jaan Kross „Paigallend“, Andrus Kivirähk „Ivan Orava mälestused“ või Ilmar Talve „Maapagu“). Oleks soovinud autorilt näha püüdu järele aimata sajanditagust keelekasutust ning kirjade kirjutamise stiili. Raamatukogudes leidub ju ohtrasti tolleaegsete kultuuriinimeste trükis avaldatud kirjavahetust, mida eeskujuna kasutada. „Vastuoksa“ tugevamaks küljeks on mõned humoorikad vaimuvälgatused, mida tolle ajastu kirjanduse fännina hindasin (nooreestlased ja siurulased olid Prantsusmaa spioonid/propagandistid).
Järgmise žanrilise komplekti moodustavad lähituleviku utoopiad/düstoopiad. Kõige humoorikam ning ka stereotüüpidest üleujutatum on Andrei Samoldini „Joroski öö“. Tegemist on huvitava mõttemänguga seto separatismist ning Seto Kuningriigi tekkest (väike äratundmismoment Maniakkide Tänava Viru- ja Jõgevamaa düstoopiliste tegevuspaikadega). Kahjuks on Samoldini loos setosid jälle kujutatud viinalembeste, vägivaldsete ja natuke juhmidena. Üks neljandik seto verd minus ei taha kuidagi leppida sellise „traditsionaalse“ käsitluslaadiga. Muidugi tekkisid koheselt paralleelid 1990ndate aastate Balkani sõdade ja isegi hiljutise Krimmi „vabanemisega“
Utoopilise ökoulme paari moodustavad Piret Jaaksi „Varjutaimed“ ja Helen Käiti „Kuu kättemaks“. Jaaks vaatleb oma loos Safeguard’i seebiga pestud ehk 99% bakterivaba inimkonda ning Käit praegustele maavaradele alternatiivi leidmist Kuu pinnalt. Mõlemad tekstid pakuvad huvitavaid, kuid mitte eriti originaalseid mõttekäike. Mõlema autori poolt pakutud lahendused on inimkonna ahnuse mahasurumine ja inimese võime õppida loodusega kooskõlas elama. Kahjuks paistab esimene lahendusvariant olevat kõigi utoopiate utoopia, samas teisega on ehk veel lootust.
Kaks natuke kõrvalseisvat juttu kogumikus on Jüri Kallase „Ma ka ujun“ ja Helen Käiti „Must palee“. Kallase lühikesest tekstist on raske kirjutada ilma, et midagi loost ära annaks. Mainiks ainult, et selliseid ulmesutsakaid või ulmemarginaaliat võiks meil rohkem ilmuda. Käiti teine kogumikus ilmuv lugu „Must palee“ on küll kergelt õudusulme poole kaldu, kuid jätab pigem mulje algvariandis olevast halvast B- või C-kategooria õudusfilmi stsenaariumist.
Kogumiku lõpetavad teadusulme lood Maniakkide Tänava, Tea Roosvaldi ja Heinrich Weinbergi sulest. Kolmest selgelt kõige nõrgem ja vähemalt minu jaoks raamatu kõige segasemaks jääv lugu on Roosvaldi „Küljeluust ja lihast“. Teksti keskpaiku hakkas korraks nagu pilt selginema, aga siis vajus jälle pimedusse tagasi. Iga kirjatükiga ei saagi kõik lugejad klappi leida. Samas Maniakkide Tänav esines kogumikus taas oma teada-tuntud headuses ning autori uudissõnade toomine eesti ulmekirjandusse sai taaskord jätku (kosmik – kosmoselaevas kaaluta olekus üles kasvanud isik).
Heinrich Weinbergi juttu „Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?“ lugema hakates oli mul mõttes ainult Tove Janssoni muumilugude sarja üks lemmikteoseid „Võlukübar“. Ka Janssoni raamatus oli sipelgalõvi üks ütlemata ohtlik ja salakaval tegelane, kes pisimutukaid aina oma lõksu meelitas. Kui muumidel tuli kavalus ja võlukübar appi võtta, siis Weinbergi maailmas õpitakse kardetud sipelgalõvidega sümbioosis elama. Siit jõuamegi ringiga tagasi ka Piret Jaaksi jutus esile kerkinud looduse ja inimese kooseksiteerimise vajadusest. Tuleb välja, et seekordne „Täheaeg“ on ikka ääretult keskkonnasõbralikku mõtteviisi propageeriv kogumik.
Kui õnnestunud ulmejuttude võistlusega tegelikult tegemist oli näitab aeg ning samuti varsti ilmuv „Täheaeg 14“. Loodetavasti mõni uus ulmekirjanik ikka koorus. Kindlasti ei jäänud seekordsed tekstid alla 2010. aastal korraldatud võistluse töödele, seda nii kvaliteedis kui ka mitmekülgsuses. Ainus tõesti vaeslapse rolli jäänud žanr on kahjuks õudusulme, kuid seda on ta ka eesti ulmekirjanduses laiemalt. Muidugi tulenevalt raamatu koostamise printsiibist oli „Täheaeg 13“ tavalisest natuke kõikuvama kvaliteediga, kuid see ei vähenda kogumiku panust eesti ulmemaastiku rikastamisse.
See arvutsus ilmus ka ajakirjas Reaktor:
http://ulmeajakiri.ee/?112014
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
November 24, 2021
Mann Loper (1) kirjutab geneerilises jaapanipäraste nimedega fantaasiamaailmas justkui alguspeatüki romaanile. Sellest võiks saada tõenäoliselt klassikaline poisist kangelaseks saamise lugu, aga ma ei suuda tuua välja ühtki põhjust, mille poolest see teistest sarnastest erineks. Igav.
Osvald Soobel (4) mõjub oma fantaasialoos jällegi vastupidiselt täitsa värskelt. Tõenäoliselt hea algus romaanile, lühijutuna pigem tüütult lühike. Jõuab nagu vaevalt liikuma kui saab läbi. Ma pole varem sellise furry fantasy ja klassiühiskonnaga kokku puutunud, aga tundub, et see sobib mulle. Vähemalt ma oletan, et "katid" ja "majed" on mingid intelligentsed karvased loomad. Täitsa hea.
Mehis Pihla (3) jutustus 1905. aasta Eestist on stiililiselt julge ekperiment, kuid mina-vorm siin väga hästi ei tööta. Samas edasi lugedes saan šokist üle ning selgub, et vastupidiselt mulle ei ole autor kirjandustundides maganud, kus räägiti Noor-Eestist ja Siurust, sest kokku tuleb päris vägev alternatiivajalugu. Mulle meenus väheke Felix J. Palma victoriaanlik triloogia. Põnev.
Andrei Samoldini (7-8) lugu oli lihtsalt loetav, aga täiesti arusaamatu teemaarendus Vene presidendi "kingitud" iseseisvast Setomaa kuningriigist, millele Eesti üldse mitte ei meeldi ja hakkab oma sõjaväge üles ehitama sarnaselt vist Ukraina idaosa separatistliku regiooniga. Seto kultuuri tutvustavad meile väljendid nagu "sootska" ja "Peko kiior". Sain vist lõpuks Tujurikkuja värdkeele sketšist aru. Geograafiat tutvustatakse läbi Irboska, Obnitsa, Laura ja Pihkva. Möödaminnes räägitakse vägistamisest ja genotsiidist eestlaste kallal, mis teeb sellest kummaliselt bipolaarse loo, kus ühes lauses nauditakse tähistaevast, kuid seejärel räägitakse just mõrvatud hollandlasest. Rõlge ja mitte just meeldiv, aga täitsa loetav ja võib-olla hoiatav lugu. Eriti tugevalt on tunda Leo Kunnase mõju militaarstruktuuri kirjeldamisel, mida võiks pidada selle loo üheks isegi tugevamaks aspektiks. Speculative fiction. Nii ja naa.
Piret Jaaksi (9-11) loo kohta ütleks, et hästi kirjutatud, aga liiga pikk ja igav. Pehme mõistulugu asfaldi ja betoonilabürindist minema ihkamisest, et maale ära põgeneda, kus kõik ainult puhtast maapinnast toitu endale ise kasvatavad ja naabritega parimad sõbrad on.
Helen Käit (7-8) esindab siin kogumikus oma esimese looga vist midagi "Losti" fännidele. Või äkki "Annihilation"? Igaljuhul pigem igav lugu, kus on mingi üks kesksel kohal olev veidrus, aga lugu ei jõua kuhugile. Selline lahendusetus frustreerib ja ei ole ka usutav, sest sündmused ei jõuaks kunagi ju lugejani kui sõnum kroonikult tänapäeva ei jõua. Mind häiris veel ka hunnik parasiitsõnu või lausekatkeid, nagu lause alguses korduvalt leitav "noh" ning "igal juhul" ja valitud kudrutav eriti kõnekeel jutustaja rollis "sellega oli lugu nii" või muu selline heietus, millega eriti loo alguses pajatatakse kohutavalt palju ebaolulist. Noh, igal juhul oli lugu nii, et mulle see väga ei sobinud.
(9-11) Kui mitte esmakordselt, siis vähemasti ebatavaliselt on üks autor kogumikus lausa kahe looga. Helen Käit ja "Kuu kättemaks" on aga palju ägedam scifi õudus, mille kohta mul jagub ainult häid sõnu! Põnev kontrast eelmise loo kvaliteediga, mis kinnitab, et ega muudmoodi kirjanikuks saa, kui läbi kirjutamise. Äge.
Jüri Kallas (9-11) suudab kahe lehekülje peale mahutada päris palju. Mitte ainult kogumiku lühim, aga ka humoorikaim lugu. Olen siis ka napp: nutikas!
Maniakkide Tänava (5) jutud võidavad mind tihti kiirelt enda poolele. Nii ka see hingega teadusulme, mis mõnust muigama paneb suht algusest kuni viimse lauseni. Uus planeet, missioon asulakoha otsimiseks ja üks jäärapäine kosmik, kelle luud ja lihased ei tohiks planeedi gravitatsiooniga lihtsasti hakkama saada, aga see on ju tema maailm! Hindan tema püüdlust meie tillukest maakeelt rikastada leidlike uudissõndadega, nagu "kosmik". Bändi nimi sai kohe loogilise sisu.
Tea Roosvald (6) kirjutab palju dialoogi. Väga palju dialoogi. Veidrad väljamõeldud sõnad nagu enhud ja molgand ei ole ju patt, aga patt on null kontekst. Ei oska mitte midagi ette kujutada, heli on, pilti ei ole. Täiesti arusaamatu kuni viimase leheküljeni, kus vist midagi selgub, aga selleks ajaks kahjuks on tülgastus juba energia minust väljutanud, et jõuaks enam hoolida. Võtan siit vist kaasa õppetunni, et isegi kui Victor Hugo ei ole lemmikeeskuju, siis midagi peaks ikka kirjeldama ja "näitama" lugejale. Show, don't tell?
Heinrich Weinberg (2) keskkonnateadlasena läheb Düüni kallale ja modifitseerib seda väheke endale sobivaks, mis on ju tore nostalgiline, kuid originaalsust ei leia ka tegelastest ega juhtumistest. Võimalik, et pikemas vormis oleks siit võinud midagi kasvada, aga lühijutud on juba sellised frustreerivad õrritid, et leian end jälle mõtlemas: "miks ma seda endaga teen?" Vastupidiselt Hobbitile, poleks mul midagi selle vastu, kui Denis Villeneuve võtaks selle aja ja annaks Düünile aega avaneda kolme filmi jooksul. Samamoodi frustreeriv on vaadata lühifilme näiteks Oats Studiost, mille idee ongi toota lühilugusid, et väidetavalt tagasiside põhjal tajuda, millel on kõige rohkem pika linateose potentsiaali. Kuid järjest enam tunnen, et ma ei soovi olla QA kõikidele beeta-toodetele, vaid ootaksin "game of the year" väljalaske ära enne kui bugisid pidi kondama lähen. Aga nüüd ma laskusin pigem lühilugude žanrit kritiseerima. Selle loo puhul köidab kõige enam ikkagi teaduslik läbimõeldus ja väike sümpaatne armulugu. Pigem ok.
Sulgudesse panin memoks jutukogumiku aluseks olnud võistluse žürii pakutud järjestuse. Ise ma arvan, et laoks esikolmikusse Maniakkide Tänava, Helen Käit'u "Kuu kättemaksu" ja Mehis Pihla, aga eks see žürii töö ongi tänamatu ja nagu Triinu Meres lõpus kirjutas, siis kõik on erinevad inimesed ja arvavad üldiselt ristivastupidi. Tuleb vist neile tänulik olla, et siin raamatus pole kõiki 65 pooltoorest üllitist, vaid valikust üle poole on vähemalt "pigem ok".
Osvald Soobel (4) mõjub oma fantaasialoos jällegi vastupidiselt täitsa värskelt. Tõenäoliselt hea algus romaanile, lühijutuna pigem tüütult lühike. Jõuab nagu vaevalt liikuma kui saab läbi. Ma pole varem sellise furry fantasy ja klassiühiskonnaga kokku puutunud, aga tundub, et see sobib mulle. Vähemalt ma oletan, et "katid" ja "majed" on mingid intelligentsed karvased loomad. Täitsa hea.
Mehis Pihla (3) jutustus 1905. aasta Eestist on stiililiselt julge ekperiment, kuid mina-vorm siin väga hästi ei tööta. Samas edasi lugedes saan šokist üle ning selgub, et vastupidiselt mulle ei ole autor kirjandustundides maganud, kus räägiti Noor-Eestist ja Siurust, sest kokku tuleb päris vägev alternatiivajalugu. Mulle meenus väheke Felix J. Palma victoriaanlik triloogia. Põnev.
Andrei Samoldini (7-8) lugu oli lihtsalt loetav, aga täiesti arusaamatu teemaarendus Vene presidendi "kingitud" iseseisvast Setomaa kuningriigist, millele Eesti üldse mitte ei meeldi ja hakkab oma sõjaväge üles ehitama sarnaselt vist Ukraina idaosa separatistliku regiooniga. Seto kultuuri tutvustavad meile väljendid nagu "sootska" ja "Peko kiior". Sain vist lõpuks Tujurikkuja värdkeele sketšist aru. Geograafiat tutvustatakse läbi Irboska, Obnitsa, Laura ja Pihkva. Möödaminnes räägitakse vägistamisest ja genotsiidist eestlaste kallal, mis teeb sellest kummaliselt bipolaarse loo, kus ühes lauses nauditakse tähistaevast, kuid seejärel räägitakse just mõrvatud hollandlasest. Rõlge ja mitte just meeldiv, aga täitsa loetav ja võib-olla hoiatav lugu. Eriti tugevalt on tunda Leo Kunnase mõju militaarstruktuuri kirjeldamisel, mida võiks pidada selle loo üheks isegi tugevamaks aspektiks. Speculative fiction. Nii ja naa.
Piret Jaaksi (9-11) loo kohta ütleks, et hästi kirjutatud, aga liiga pikk ja igav. Pehme mõistulugu asfaldi ja betoonilabürindist minema ihkamisest, et maale ära põgeneda, kus kõik ainult puhtast maapinnast toitu endale ise kasvatavad ja naabritega parimad sõbrad on.
Helen Käit (7-8) esindab siin kogumikus oma esimese looga vist midagi "Losti" fännidele. Või äkki "Annihilation"? Igaljuhul pigem igav lugu, kus on mingi üks kesksel kohal olev veidrus, aga lugu ei jõua kuhugile. Selline lahendusetus frustreerib ja ei ole ka usutav, sest sündmused ei jõuaks kunagi ju lugejani kui sõnum kroonikult tänapäeva ei jõua. Mind häiris veel ka hunnik parasiitsõnu või lausekatkeid, nagu lause alguses korduvalt leitav "noh" ning "igal juhul" ja valitud kudrutav eriti kõnekeel jutustaja rollis "sellega oli lugu nii" või muu selline heietus, millega eriti loo alguses pajatatakse kohutavalt palju ebaolulist. Noh, igal juhul oli lugu nii, et mulle see väga ei sobinud.
(9-11) Kui mitte esmakordselt, siis vähemasti ebatavaliselt on üks autor kogumikus lausa kahe looga. Helen Käit ja "Kuu kättemaks" on aga palju ägedam scifi õudus, mille kohta mul jagub ainult häid sõnu! Põnev kontrast eelmise loo kvaliteediga, mis kinnitab, et ega muudmoodi kirjanikuks saa, kui läbi kirjutamise. Äge.
Jüri Kallas (9-11) suudab kahe lehekülje peale mahutada päris palju. Mitte ainult kogumiku lühim, aga ka humoorikaim lugu. Olen siis ka napp: nutikas!
Maniakkide Tänava (5) jutud võidavad mind tihti kiirelt enda poolele. Nii ka see hingega teadusulme, mis mõnust muigama paneb suht algusest kuni viimse lauseni. Uus planeet, missioon asulakoha otsimiseks ja üks jäärapäine kosmik, kelle luud ja lihased ei tohiks planeedi gravitatsiooniga lihtsasti hakkama saada, aga see on ju tema maailm! Hindan tema püüdlust meie tillukest maakeelt rikastada leidlike uudissõndadega, nagu "kosmik". Bändi nimi sai kohe loogilise sisu.
Tea Roosvald (6) kirjutab palju dialoogi. Väga palju dialoogi. Veidrad väljamõeldud sõnad nagu enhud ja molgand ei ole ju patt, aga patt on null kontekst. Ei oska mitte midagi ette kujutada, heli on, pilti ei ole. Täiesti arusaamatu kuni viimase leheküljeni, kus vist midagi selgub, aga selleks ajaks kahjuks on tülgastus juba energia minust väljutanud, et jõuaks enam hoolida. Võtan siit vist kaasa õppetunni, et isegi kui Victor Hugo ei ole lemmikeeskuju, siis midagi peaks ikka kirjeldama ja "näitama" lugejale. Show, don't tell?
Heinrich Weinberg (2) keskkonnateadlasena läheb Düüni kallale ja modifitseerib seda väheke endale sobivaks, mis on ju tore nostalgiline, kuid originaalsust ei leia ka tegelastest ega juhtumistest. Võimalik, et pikemas vormis oleks siit võinud midagi kasvada, aga lühijutud on juba sellised frustreerivad õrritid, et leian end jälle mõtlemas: "miks ma seda endaga teen?" Vastupidiselt Hobbitile, poleks mul midagi selle vastu, kui Denis Villeneuve võtaks selle aja ja annaks Düünile aega avaneda kolme filmi jooksul. Samamoodi frustreeriv on vaadata lühifilme näiteks Oats Studiost, mille idee ongi toota lühilugusid, et väidetavalt tagasiside põhjal tajuda, millel on kõige rohkem pika linateose potentsiaali. Kuid järjest enam tunnen, et ma ei soovi olla QA kõikidele beeta-toodetele, vaid ootaksin "game of the year" väljalaske ära enne kui bugisid pidi kondama lähen. Aga nüüd ma laskusin pigem lühilugude žanrit kritiseerima. Selle loo puhul köidab kõige enam ikkagi teaduslik läbimõeldus ja väike sümpaatne armulugu. Pigem ok.
Sulgudesse panin memoks jutukogumiku aluseks olnud võistluse žürii pakutud järjestuse. Ise ma arvan, et laoks esikolmikusse Maniakkide Tänava, Helen Käit'u "Kuu kättemaksu" ja Mehis Pihla, aga eks see žürii töö ongi tänamatu ja nagu Triinu Meres lõpus kirjutas, siis kõik on erinevad inimesed ja arvavad üldiselt ristivastupidi. Tuleb vist neile tänulik olla, et siin raamatus pole kõiki 65 pooltoorest üllitist, vaid valikust üle poole on vähemalt "pigem ok".
November 24, 2015
Päris mitu head lugu 2014. jutuvõistluse 1-11 seas. Kuna häid lugusid oli palju, siis mulle isiklikult ei meeldinud neist vaid kaks - Vastuoksa ja Joroski öö. Mõlema loo puhul jäi palju just loo stiilis vajaka.
Read
September 7, 2015Vähemasti nii palju saab öelda, et need lood, mis stalkeri said, olid ka väga head lood. Ja selles raamatud oli ju lausa kaks viimast stalkerit sees.
December 31, 2021
Kuidagi harjumatult palju jutukogusid koguneb sel aastal. Aasta alguses ma rõõmustasin, et nii palju uusi kirjanikke ja et küll on hea, kui saab lühijutte lugeda, et siis jõuab läbi hoolimata sellest, kui ei meeldi. Aasta keskel oli see õige veidi tüütu. Ma just jõudsin loosse sisse elada, uue maailma selgeks saada ja siis lõppes lugu ära. Ja kus ülejäänud raamat on?
Lemmikuks oli Mann Loperi lugu "Meister ja õpipoiss". Selle puhul oleks tahtnud küll, et see ka edasi läheb. Tundub, et mingi eellugu on vist olemas, nii et lugemisnimekiri aina kasvab...
Lood olid erinevatest alamžanritest ja enam-vähem ka teema järgi grupeeritud. Samas muidugi on minul endal nende alamžanrite vahel vahet teha, nii et ega väga kindel ei saa olla ka :)
Üldiselt andis kiire ülevaate, mida kõike Eestis ulmeteemadel kirjutatakse, hea võimalus leida autoreid, kelle teoseid edasi lugeda. Lisaks sain veel teada, et see, kui palju ma aastas jõuan lühijutte lugeda, on piiratud (aga see polnud muidugi selle teose süü).
Lemmikuks oli Mann Loperi lugu "Meister ja õpipoiss". Selle puhul oleks tahtnud küll, et see ka edasi läheb. Tundub, et mingi eellugu on vist olemas, nii et lugemisnimekiri aina kasvab...
Lood olid erinevatest alamžanritest ja enam-vähem ka teema järgi grupeeritud. Samas muidugi on minul endal nende alamžanrite vahel vahet teha, nii et ega väga kindel ei saa olla ka :)
Üldiselt andis kiire ülevaate, mida kõike Eestis ulmeteemadel kirjutatakse, hea võimalus leida autoreid, kelle teoseid edasi lugeda. Lisaks sain veel teada, et see, kui palju ma aastas jõuan lühijutte lugeda, on piiratud (aga see polnud muidugi selle teose süü).
June 22, 2015
1. Heinrich Weinberg "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?"
2. Piret Jaaks "Varjutaimed"
3. Maniakkide tänav "See maailm on mulle!"
4. Mann Loper "Meister ja õpipoiss"
5-10. Ülejäänud.
2. Piret Jaaks "Varjutaimed"
3. Maniakkide tänav "See maailm on mulle!"
4. Mann Loper "Meister ja õpipoiss"
5-10. Ülejäänud.
January 4, 2015
1. Joroski öö
2. Vastuoksa
3. Meister & õpipoiss
4. Sipelgalõvi
5. Aahe oma
6. Varjutaimed
7. Must palee
Ülejäänud ei kvalifitseerunud kirjanduseks. Tegelt suht tubli pongestus siiski.
2. Vastuoksa
3. Meister & õpipoiss
4. Sipelgalõvi
5. Aahe oma
6. Varjutaimed
7. Must palee
Ülejäänud ei kvalifitseerunud kirjanduseks. Tegelt suht tubli pongestus siiski.
Displaying 1 - 7 of 7 reviews