Romaan "Kokkuleppelised imed" räägib peategelase Rasmus Laasi elust läbi 35 aasta. Raamatu käigus otsib ta kuulsust, otsib rikkust ja raha, küsib armastust ja saab. Kas ta saab selle mida ta küsis? Mõnikord on ta lainehari, teinekord aga iseenda kari. See raamat jutustab loo kolmest erinevast armastusest Rasmuse elus. Ta ei tea, kuidas armastus tekib ja kuhu ta kaob, on armastusel tuhat nägu ja kõik ta paled head. Alles päris tumedates paikades mõistab peategelane, et lõpp on alles algus ja kõik pöördub.
Lugu viib kaasa läbi elu tõusude ja mõõnade, läbi aja lainete. Nendes suurtes hoovustes mängivad aga tähtsat rolli väikesed detailid, mis justkui kogu aeg juhatavad teed, kuid mida peategelane igapäevaelu virrvarris tähelegi ei pane. Jutustus on ühtaegu soe, sügav, ilus, valus, armastav, mõistev ja andestav. Lugu on mitmekihiline, ja avab end igal lugemisel uuena. Teekonnal on kõrvuti armastus, surm, rikkus, vaesus, valed ja tõed, huumor ja hinge sügavikud. Kõik, millest moodustub elu. Mõnikord, kui elad kellegagi koos, oled tegelikult täiesti üksi. Mõnikord, kui oled tipus, tunned end täiesti tühjalt. Ja mõnikord, kui oled paigal ühel üksildasel saarel, tunned, et oled läbi käinud kõik maailma maad ja kõikvõimalikud kogemused. See saladuslik saar ja kitsal kiviklibusel maaribal asuv soovikivide hunnik on paik, kus antakse vastuseid, ja küsitakse küsimusi ning lausutakse soove. Kui ainult tead, mida tahta ja kuidas soovida.
Kokkuleppelised imed on moodne muinasjutt, millel on palju paralleele ka autori eluga. Aga milliseid? Mida on võimalik uskuda selles absurdis nimega elu? Kas see kõik on imeline juhuslikkus või kokkuleppeline ime?
Romaan “Kokkuleppelised imed” ulatab käe Jaan Krossi samanimelisele novellile, mis omakorda räägibki teatud sündmustest selle romaani autori elus. Ka pealkirja sünd on novelli lõpus paikneva omavahelise arutelu tulemus. See on mingis mõttes justkui jätkuv niidistik, kuna sarnaseid sündmusi hakkas autori elus hiljem juhtuma veelgi enam. Kokkuleppelised imed ei juhtu ainult meie eluea jooksul, see on pidev, põlvkondi ühendav protsess.
Märten Kross sündis 1970.a. Tallinnas. Ta on kirjanik, muusik, kunstnik ja produtsent. Märten on mänginud bändides Just Knud Qvigstad ja Mr.Lawrence, avaldanud albumi koos Jaan Söödiga “Eile, täna, homme”. Kirjutanud sõnad ja loonud muusika autoriplaadile “Üks poiss vaatas tähti”. Ta on õppinud fotograafiat ja kunsti New Yorgis, Itaalias ja Eesti Kunstiakadeemias, tegutsenud õppejõuna ning omandanud kunstide magistrikraadi University for the Creative Arts ülikoolis, Surreys, Inglismaal. Produtsendina on Märten teinud dokumentaalfilme ja mängufilmi “Georg”. Ta on tegutsenud pikalt ka ettevõtluses. Esimese romaani “Hullumäng” avaldas ta 2014.a. ja uueks kirjutatult 2023.a. “Kokkuleppelised imed”, avaldatud 2025.a. on tema teine romaan.
Elu kulgeb oma tõusude ja mõõnadega. Vahest tuleb päris põhjast läbi käia, et uuesti tuhast tõusta. Raamat, mis puudutab hinge, sest elad peategelasele nii kaasa - elad läbi tema rõõme ja valu nii, et üks hetk avastad, et pisar on silmis. See raamat vajab lugemiseks aega ja tegelikult isegi teistkordset läbilugemist, sest vähemalt siis tead, et lugu lõppeb tegelikult hästi ja saad süveneda detailidesse. Väga hea ja meeliülendava keelekasutusega raamat.
Suurte emotsioonide raamat - suure raha, suure armastuse, suure leina ja veelkord armastuse raamat. Ja enda sügavikesse vaatamise ja tuhandete küünalde raamat. Kui sageli tuleb eesti kirjaniku raamatut lugema asudes lasta latt väga alla, et "noh, eesti kirjandus ju", siis selle raamatu puhul võis latt jääda kõrgele ja raamat üllatas sind ikka latist üle. Sõna on vahe ja täpne ja mõte on tihe. Autor kirjutab raamatus oma ema kohta: " Tema sõnad olid alati ilusad. Kui sellistest sõnadest moodustub lause, saab sellest ilust mõnikord kokku lausumine." Märten Krossi lausumisi on selles raamatus palju.
Ühe mehe elu ja eneseotsing läbi kolme armastuse. Väga ilus sõnakasutus ja voolavus. Raamat annab väga palju mõtteainet, tekitab küsimusi ja küsitavusi. Aga üks on kindel- sellised suured ja sügavad elu muutused on ellu sissekodeeritud, enne maist elu kokkulepitud ja tunduvad imena.
Kõik inimese poolsed katsed armastust kuidagi verbaliseerida, luhtuvad. Minu arvates on Märten Krossil see õnnestunud. XIV ja XV peatükk. Puhtas eesti keeles.