What do you think?
Rate this book
Alliksaar armastusest
Paul-Eerik Rummo:
«Alliksaar, nii oma elus kui luules, oli võib-olla viimne tõeline romantik meie jahedas kliimas. Lennuka vaimsuse latt oli kõrgel, ja mis sellest allapoole jäi, see lihtsalt ei läinud luuletajale korda. Alliksaart on nimetatud luuleuuendajaks, mida ta kahtlemata ka oli. Samas aga -- mis on ehk tähtsamgi -- oli miski määrav temas just sügavalt vanamoeline nii tema oma kui hilisema aja taustal.»
«Alliksaar, nii oma elus kui luules, oli võib-olla viimne tõeline romantik meie jahedas kliimas. Lennuka vaimsuse latt oli kõrgel, ja mis sellest allapoole jäi, see lihtsalt ei läinud luuletajale korda. Alliksaart on nimetatud luuleuuendajaks, mida ta kahtlemata ka oli. Samas aga -- mis on ehk tähtsamgi -- oli miski määrav temas just sügavalt vanamoeline nii tema oma kui hilisema aja taustal.»
78 pages, Hardcover
First published January 1, 2002
15 people want to read
About the author
Artur Alliksaar
15 books6 followersÕppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust (1941–1942). 1941 astus vabatahtlikuna 182. Eesti julgestusgruppi. 1943–1944 teenis ta Relva-SSis. Aastast 1944–1949 töötas Artur Alliksaar Eesti NSV Raudteevalitsuses. 1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti.
Aastatel 1949–1957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis, 1958. Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel.
Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjanduspildist oli Alliksaar tuntud kirjandusringkondades ja salongides, avaldades ulatuslikku mõju ka teistele kirjanikele. Luuletaja Andres Ehin on tituleerinud teda "Tartu boheemlaste kuningaks".[1]
Looming
"Nimetu saar" (näidend, 1966)
"Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968)
"Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976)
"Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984)
"Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne Merilai, 1997, kordustrükid 1997, 1997, 1998, 2004, 2007 ja 2011)
"Alliksaar armastusest" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 2002)
Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet. Saksa luuletajatest on ta tõlkinud Rainer Maria Rilke loomingut.
Aastatel 1949–1957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis, 1958. Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel.
Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjanduspildist oli Alliksaar tuntud kirjandusringkondades ja salongides, avaldades ulatuslikku mõju ka teistele kirjanikele. Luuletaja Andres Ehin on tituleerinud teda "Tartu boheemlaste kuningaks".[1]
Looming
"Nimetu saar" (näidend, 1966)
"Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968)
"Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976)
"Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984)
"Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne Merilai, 1997, kordustrükid 1997, 1997, 1998, 2004, 2007 ja 2011)
"Alliksaar armastusest" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 2002)
Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet. Saksa luuletajatest on ta tõlkinud Rainer Maria Rilke loomingut.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
October 25, 2023
"Lootust peab pälvima"
Tahaksin käia veel sinuga koos mõne sammu,
enne kui laguneb tee.
Raju on raske ja kärsitus kulutab rammu.
Küllap me saatus on see.
Tahaksin taevani paisata puikleva huike,
enne kui ununeb tee,
enne kui laulmise lõpetab musttuhat luike,
puruneb mõtete kee,
enne kui igatsus hiilib, lunastus lammub,
enne kui praguneb tee,
enne kui õied on mullale loovutand ammu
karikais lõhnanud mee.
Kui ma veel sülle saan kevadetuleku tuike,
enne kui ununeb tee,
siis mulle lämmatav-sügava, sumeda suike
tardumus nii palju valu ei tee.
Tahaksin käia veel sinuga koos mõne sammu,
enne kui laguneb tee.
Raju on raske ja kärsitus kulutab rammu.
Küllap me saatus on see.
Tahaksin taevani paisata puikleva huike,
enne kui ununeb tee,
enne kui laulmise lõpetab musttuhat luike,
puruneb mõtete kee,
enne kui igatsus hiilib, lunastus lammub,
enne kui praguneb tee,
enne kui õied on mullale loovutand ammu
karikais lõhnanud mee.
Kui ma veel sülle saan kevadetuleku tuike,
enne kui ununeb tee,
siis mulle lämmatav-sügava, sumeda suike
tardumus nii palju valu ei tee.
Displaying 1 of 1 review