Paul-Eerik Rummo: «Alliksaar, nii oma elus kui luules, oli võib-olla viimne tõeline romantik meie jahedas kliimas. Lennuka vaimsuse latt oli kõrgel, ja mis sellest allapoole jäi, see lihtsalt ei läinud luuletajale korda. Alliksaart on nimetatud luuleuuendajaks, mida ta kahtlemata ka oli. Samas aga -- mis on ehk tähtsamgi -- oli miski määrav temas just sügavalt vanamoeline nii tema oma kui hilisema aja taustal.»
Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust (1941–1942). 1941 astus vabatahtlikuna 182. Eesti julgestusgruppi. 1943–1944 teenis ta Relva-SSis. Aastast 1944–1949 töötas Artur Alliksaar Eesti NSV Raudteevalitsuses. 1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti.
Aastatel 1949–1957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis, 1958. Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel.
Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjanduspildist oli Alliksaar tuntud kirjandusringkondades ja salongides, avaldades ulatuslikku mõju ka teistele kirjanikele. Luuletaja Andres Ehin on tituleerinud teda "Tartu boheemlaste kuningaks".[1]
Looming
"Nimetu saar" (näidend, 1966) "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968) "Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976) "Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984) "Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne Merilai, 1997, kordustrükid 1997, 1997, 1998, 2004, 2007 ja 2011) "Alliksaar armastusest" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 2002) Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet. Saksa luuletajatest on ta tõlkinud Rainer Maria Rilke loomingut.