What do you think?
Rate this book
Estonia inimesed. Kakskümmend aastat pärast laevahukku
“Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku” on raamat, milles räägivad oma loo inimesed, kes tervet Eestit mõjutanud katastroofist tahtejõu ja ime läbi eluga pääsesid ja kes oma lähedase või lähedased kaotasid.
Kuna suurõnnetusest on möödas kakskümmend aastat, on siin ka ülevaade, mis tol ööl laevas ja laevaga juhtus, kuidas toimusid päästetööd, kuidas õnnetuse järel tegid oma tööd uurimiskomisjoni liikmed, politseiuurijad, psühholoogid ja vaimulikud.
Loodetavasti on raamat väikesekski toeks kõigile neile, keda tabab õnnetus, mure või lein. See ei ole lootusetuse, vaid edasielamise raamat.
„Lootus, et täna või homme on see päev, kus ta koju tuleb, aitas kindlasti elada... Ja kolm aastat säilis väikegi lootus koju tulles teda eest leida.” – Sille Herma
„Kui koju mindi, siis selgus, et tüdruk oli juba mitmendat päeva üksinda kodus ega julgenud telefoni juurest eemale minna, sest kartis, et ema helistab just siis Estonialt ja ta ei kuule seda kõnet.” – Tiiu Meres
„Meie läksime eest ära ja mühin tuli meile järele. See oli hetk, mil ma tõepoolest tunnetasin, et võib-olla siit polegi pääsu. Et kui nüüd on minek, siis ongi kõik…” – Janno Aser
„Mul oli hirm, et äkki nad sõidavad minema ja jätavad mu maha. Mu kannatus katkes. Jätsin parve, hüppasin vette ja hakkasin ujuma laeva poole.” – Marek Kaasik
„Oma maailmapildi asetamine lootuse ja tulevikurõõmu pinnale võib võtta aastaid või kogu elu. See nõuab palju tööd iseendaga.” – Sakarias Leppik Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku preester
Kuna suurõnnetusest on möödas kakskümmend aastat, on siin ka ülevaade, mis tol ööl laevas ja laevaga juhtus, kuidas toimusid päästetööd, kuidas õnnetuse järel tegid oma tööd uurimiskomisjoni liikmed, politseiuurijad, psühholoogid ja vaimulikud.
Loodetavasti on raamat väikesekski toeks kõigile neile, keda tabab õnnetus, mure või lein. See ei ole lootusetuse, vaid edasielamise raamat.
„Lootus, et täna või homme on see päev, kus ta koju tuleb, aitas kindlasti elada... Ja kolm aastat säilis väikegi lootus koju tulles teda eest leida.” – Sille Herma
„Kui koju mindi, siis selgus, et tüdruk oli juba mitmendat päeva üksinda kodus ega julgenud telefoni juurest eemale minna, sest kartis, et ema helistab just siis Estonialt ja ta ei kuule seda kõnet.” – Tiiu Meres
„Meie läksime eest ära ja mühin tuli meile järele. See oli hetk, mil ma tõepoolest tunnetasin, et võib-olla siit polegi pääsu. Et kui nüüd on minek, siis ongi kõik…” – Janno Aser
„Mul oli hirm, et äkki nad sõidavad minema ja jätavad mu maha. Mu kannatus katkes. Jätsin parve, hüppasin vette ja hakkasin ujuma laeva poole.” – Marek Kaasik
„Oma maailmapildi asetamine lootuse ja tulevikurõõmu pinnale võib võtta aastaid või kogu elu. See nõuab palju tööd iseendaga.” – Sakarias Leppik Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku preester
- GenresHistoryNonfiction
190 pages, Hardcover
First published September 1, 2014
32 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
November 19, 2019
Olin Estonian uppoamisen aikaan vielä niin pieni, etten muista silloista uutisointia tapahtuneesta. Isompana, noin lukioikäisenä kiinnostuin Itämeren laivaliikenteestä ja samalla heräsi kiinnostus kerätä tietoa myös Estoniasta. Äitini muuten matkusti aikanaan 80-luvun alussa tällä uponneella aluksella silloin, kun se oli vielä nimeltään Viking Sally...
Tämä kirja on ansiokas, että se ei keskity siihen, miten ja miksi Estonia upposi. Pääosassa on onnettomuuden psykologiset vaikutukset; miten pelastuneet ja uhrien omaiset selviytyivät, käsittelivät tapahtuneen ja toipuivat.
Minua on mietityttänyt joskus, miten olisin selvinnyt siinä uppoamistilanteessa. Toki 3-vuotiaana olisin varmasti hukkunut, mutta näin aikuisena olisi ehkä ollut jotain mahdollisuuksia, kunhan toimintakyky olisi säilynyt.
Tämä kirja on ansiokas, että se ei keskity siihen, miten ja miksi Estonia upposi. Pääosassa on onnettomuuden psykologiset vaikutukset; miten pelastuneet ja uhrien omaiset selviytyivät, käsittelivät tapahtuneen ja toipuivat.
Minua on mietityttänyt joskus, miten olisin selvinnyt siinä uppoamistilanteessa. Toki 3-vuotiaana olisin varmasti hukkunut, mutta näin aikuisena olisi ehkä ollut jotain mahdollisuuksia, kunhan toimintakyky olisi säilynyt.
August 8, 2015
Uskumatult valus raamat Estonia laevahukus ellujäänutest või lähedase kaotanud inimestest, nende mälestustest seoses õnnetusega, leinast ja sellest, kuidas pärast iseendaga toime tulla. Lugedes oli pisar kogu aeg kurgus. Meeldis, et tegu pole mõne vandenõuteoreetiku kirjutatud raamatuga, vaid lood olid esitatud nõnda, nagu asjaosalised mäletasid.
Natuke häiris see, et tekst tundus vahepeal seosetu ja mõnda lauset või lõiku tuli mitu korda üle lugeda, et mõttest õigesti aru saada.
Natuke häiris see, et tekst tundus vahepeal seosetu ja mõnda lauset või lõiku tuli mitu korda üle lugeda, et mõttest õigesti aru saada.
July 13, 2017
Sattumalta löydettiin tämä kirja suomeksi tallinnalaisesta kirjakaupasta ja koska aihe oli kiinnostava, se päätyi mukaan. Estonian uppoaminen on yksi varhaisimmista lapsuusmuistoistani (tai lähinnä se, kun radiossa luetellaan hukkuneiden kansallisuuksia...), ja jostain syystä onnettomuus on aina vähän oudolla tavalla kiehtonut. Tämä on ansiokas kirja, joka kertoo tragediasta monen ihmisen näkökulmasta. On heitä, jotka tutkivat onnettomuutta, heitä, jotka pelastuivat, omaisia jotka menettivät läheisiään, kriisityöntekijöitä. Mielenkiintoista oli huomata, kuinka pelastuneiden tarinoilla oli hyvin sama kaava, vaikka jokaisen kokemus olikin erilainen. Ja riipaisevaa oli lukea lapsensa menettäneiden vanhempien tuskasta, samoin kuin vanhempansa menettäneiden lasten tuskasta. Ei mikään helppo kirja, mutta kertoo tärkeitä tarinoita.
January 2, 2018
"Estonia inimesi" lugedes tekkis mul korduvalt küsimus, miks seda raamatut vaja oli. Või kellele.
Tegu ei olnud kindlasti pisarakiskujaga - inimeste lood jäid selleks liiga pinnapealseks.
Tegu ei olnud lootust sütitava teosega, mis püüaks öelda, et elu läheb edasi. Seda küll öeldi, aga vihjamisi.
17 inimest ja 17 lugu, ainult et inimlikkust oli vähe. Jäi mulje, nagu oleks ajakirjanduse esimese kursuse tudengitele antud ülesandeks teha intervjuud Estonia katastroofiga seotud isikutega ning need siis ühte raamatusse kokku köidetud.
Ainus kandma jäänud mõte oli see, et katastroofiteooriad on väljamõeldis ja laevahukk oli halbade asjaolude kokkulangemine. Ent ka see ei kõlanud veenvalt.
Tegu ei olnud kindlasti pisarakiskujaga - inimeste lood jäid selleks liiga pinnapealseks.
Tegu ei olnud lootust sütitava teosega, mis püüaks öelda, et elu läheb edasi. Seda küll öeldi, aga vihjamisi.
17 inimest ja 17 lugu, ainult et inimlikkust oli vähe. Jäi mulje, nagu oleks ajakirjanduse esimese kursuse tudengitele antud ülesandeks teha intervjuud Estonia katastroofiga seotud isikutega ning need siis ühte raamatusse kokku köidetud.
Ainus kandma jäänud mõte oli see, et katastroofiteooriad on väljamõeldis ja laevahukk oli halbade asjaolude kokkulangemine. Ent ka see ei kõlanud veenvalt.
July 6, 2020
Mielenkiintoisia lyhyitä tarinoita, luin yhden päivän aikana!
February 18, 2016
„Suurte õnnetuste ja katastroofide järel kalduvad inimesed keskenduma kõigele halvale, mis on juhtunud. Ekstreemsed olukorrad aga toovad inimestes välja väga palju helget, millest nad tihti ise teadlikudki ei ole. Tunnen siiamaani suurt lugupidamist paljude inimest suhtes, kellega selle õnnetuse kaudu tuttavaks sain, ning vaatan paljudele neist alt üles. Üks omaette teema psühholoogias kannab inglise keeli nimetust posttraumatic growth. Eesti keeles võiks seda nimetada traumajärgseks arenguhüppeks: läbielatud kogemused, kui na on inimese enda jaoks läbi elatud ja omaks võetud, toovad kaasa isiksuse küpsemise. Rahvatarkuski ütleb, et mis ei tapa, teeb tugevaks.”
Displaying 1 - 6 of 6 reviews