Just nii, härra seersant!

by Tarvi Tiits, Timo Porval

Kahe ajateenija aus lugu Eesti Kaitseväest

„Just nii, härra seersant!“ on autorite isiklikule kogemusele tuginev aus ja kaasahaarav jutustus ajateenistusest Eesti kaitseväes, mis pakub nostalgiahetki neile, kel see teekond läbitud ning annab tulevastele ajateenijatele võimaluse ennast ees ootavaks katsumuseks ette valmistada. Naissugu saab siit aimu, mis meestega tegelikult ajateenistuses toimub ning elukutselistele kaitseväelastele või kaitseliitlastele, kes meeste juhtimisega kokku puutuvad, on see kasulik lugemine mõistmaks lihtsõduri mõttemaailma.

Kirjandusteadlane Sirje Kiin on raamatu kohta kirjutanud nii:
„Kui vahva sõdur Švejk viskas peamiselt nalja sõdurielu absurdsuse ja mõttetuse üle, siis see raamat räägib, naer silmanurgas, aga tõsi taga, Eesti sõdurielu mõttekusest. Lihast-luust kogemustel põhinev ja detailitruu, tundeline ja asjalik, naljakas ja kohati dramaatiline, põnev ja väljakutsuv. Hästi kirjutatud, ehedalt edasi antud, mahlaka sõdurislängiga teekond, mille jooksul ühest skeptilisest rea-ajateenijast saab oma missioonis veendunud jaoülem, „kes ei vingu, ei hädalda, ei viska püssi põõsasse, ei otsi vabandusi, ei anna alla“ ning võitleb, kui vaja, võiduka lõpuni. Selle mehe ja raamatuga läheksin mina küll luurele. Sõjast rääkimata.“

Genres: Nonfiction

368 pages, Paperback

First published January 1, 2014

Reviews

[Raimo · Rating 4 out of 5]

On tõesti raske uskuda, et peaaegu aasta tagasi ootas mind ees üks eriskummalisemaid seikasid mu elus - ajateenistus. Ma polnud kindel, mida oodata, sest igasugune info selle kohta oli muutnud Eesti Kaitseväe peaaegu mütoloogiliseks paigaks, kus võib juhtuda absoluutselt kõike. Nüüd, pea poolteist kuud hiljem olen ma naasenud tsiviilellu, ja siiamaani pole see müstilisus ära kadunud.

Sellise raamatu lugemine oli rohkem kui perfektne peale kaitseväe läbimist.

Reservväelased kapral Tiits ja seersant Porval on kirja pannud ühe kõige huvitavama ning äratundmisrõõmu pakkuvama kirjelduse sellest huvitavast paigast, mis teeb poisist mehe. Seda raamatut lugedes oli täiesti võimatu mitte ära tunda mõnda tuttavat, peaaegu stereotüüpset kutsealust-tegevat: korraarmastaja, kes kontrollib millimeetrise täpsusega värskelt tehtud voodit; loru, kes otsib kerget pääsu rasketest ülesannetest; perfektsionist, kes ei tunne piire; vigastatud võitleja, kes võib päriselt ka vajada arstiabi jne. See nimekiri on täiesti piiritu. Ja otseloomulikult tunneb siinkirjutaja ennast siin raamatus korduvalt ära.

Vägagi positiivne oli see, et tegemist polnud n-ö kuiva kirjeldusega sõduri igapäevaelust a la kaitsevägi sakib, tahan koju, mõttetu asi. Autorid on vägagi avameelsed oma kirjelduses ning suhtuvad ka üsna kriitiliselt kõigesse sellesse, mida neile õpetati. Raamatus oli mitmeski kohas väga asjakohane arutelu teemadel, mis käsitlesid: kaitseväe tähtsust; millal on kutsealusel, millal tegeväelasel õigus; mis probleemid vajavad lahendusi (näiteks keelebarjäär, laiskus etc); ning otseloomulikult ka individuaalne muutus. Kui alguses autorid on nördinud, et nad peavad sinna minema, siis ühel hetkel mainitakse, et kas tõesti on tekkimas igatsus kaitseväe järele kui reserv juba helendab mägede taga. Uskumatu! Ketserlik asi, millele mõelda! Kuid siiski, mõtetest see läbi käis...

Samuti olen märganud, et mõned arvustajad on ette heitnud sõnade-kirjelduste kordusi. Pean tõdema, et see alguses häiris ka mind, kuid tegelikult oli see väga täpne. Reeglid olid kaitseväes suuresti kivisse raiutud. Laupäeviti, eriti SBK* ajal, oli koristuspäev ning me teadsime, et hommikul võimlemist ei ole; pühapäeval oli aga teada, et äratust ei ole jne. Seda lugedes mõtlesin enamisi - tjah, mõned asjad tõesti ei muutu aastate jooksul.

Raamatus on aga paratamatult üks suur küsimus - kes, millal ning millest kirjutab? Autorite endi sõnul pole see üks-ühele kellegi kogemustega, vaid pigem kogumik, nagu kroonika sõdurite kogemustest 21. sajandil A.D. Kuid siiski oleksin ma tahtnud teada, millal kumbki autor enda teekonda meenutab. Siin raamatus oli nii palju ootamatuid üllatusi, eriti siis kui ma võrdlesin enda verivärsket kogemust juba aastakümne pikkusega. 2004., 2008. ja 2019. aastate vaheline võrdlusmoment jäi seega ebaühtlaseks. Kuid see on ka juba täielik nit-picking, mistõttu ei riku see kogemust ära.

Kuid siiski olin ma väga rahul selle raamatuga. See sobib tõesti kõigile, kellel on huvi piisavalt suur antud teema kohta. Soovitan!

*Sõduribaaskursus, kus õpitakse selgeks kõige elementaarsemad teadmised.

[Meelika · Rating 3 out of 5]

Sai rohkem teada, mida poisid teevad kaitseväes teevad. Rmt oli humoorikas. Aga lõpu poole venis liiga palju. Ning autor(id) manitsesid ka minu meelest liiga palju. Mõne asjaga on okei, aga kuidagi liiga palju tundus.
Kui olukorda pole võimalik muuta, tuleb sellega kohaneda.
Positiivsus loob positiivsust, negatiivsus negatiivsust. Valikuvabadus on alati olemas.
Muuda või aksepteeri. Kui saad elu paremaks teha, siis tee. Kui ei saa, siis ole rahulik ja ära inise.
Mida raskem olukord, seda suurem väljakutse ning areng.
Tahtejõud vajab samasugust treenimist nagu lihasedki.

[Kaarel Aadli · Rating 3 out of 5]

it is what it is. mis siin ikka kudeda. võtsin nostalgitsemise eesmärgil ette, et näha, kui palju siis kellegi teise kogemus ka erines minu KVst. ja huvitavalt kombel ei erinenud ikka mitte. sittagi. kui nüüd sõdurikeeles väljenduda. ühe perse kaks kannikat. kui nüüd sõdurikeeles väljenduda. isegi kui väeosad olid erinevad, valdkond ikka täiesti teine, läbitud vahemaad teised, masinad teised, kaader teine, siis kogemus ja tunded olid ikkagi TÄPSELT KURADI SAMAD. ja kuna teos on kirjutatud nädala kaupa, siis isegi võiks öelda, et oli päeva pealt sama.
kui keelekasutust kommenteerida, siis muidugi on tegu (kahe) inimesega, kes on ikkagi "tavalised" inimesed ja ei kirjuta igapäevaselt, eks see veidi viskas kaikaid lugemiskodaraisse, eriti lõpu poole tüütas nagu ära. ja tekkis ka küsimus, kas ikkagi iga päeva kohta oli vaja midagi öelda, või iga nädalagi? oleks nagu lühemalt saanud? aga noh, mis siin ikka kudeda. it is what it is. kui nüüd sõdurikeeles väljenduda.

[Raivo · Rating 5 out of 5]

Vapustavalt hästi kirja pandud lugu ajateenistusest läbi kahe ajateenija silmade.
Olen ise ka hiljuti ajateenistuse läbi teinud. Hämmastav oli lugeda, kuidas on kaitsevägi, selle kord ja läbimine kümne aastaga muutunud, kuid siiski oli väga palju ühiseid jooni ka minu teenistusajaga.
Soovitan lugeda neil, kes soovivad saada ettekujutust, mida nende võsuke, kallis, armsaim seal kogeb. Samuti ka neil, kes seda kõike korraks meenutada tahavad. Otsekui kohustuslik nendele, kes ajateenistusse minemas.

[Tõnu Vahtra · Rating 4 out of 5]

Bought this book as soon as the first edition came out (as one of the authors was my classmate) nearly 10 years ago but then only managed to complete 20 pages and until recently it was in my unfinished books pile. Took it up again in the beginning of the year (now the 2021 updated edition) and it gave quite good feeling of what the Estonian compulsory military training/service is about.

[Vairo · Rating 5 out of 5]

Ajateenija päevaraamat. Väga hea ülevaade, et kuidas siis ikkagi päriselt on see Eesti sõjaväe ajateenistuse läbimine. Kirjutatud ladusas ja muhedas toonis, samal ajal on aru saada, et autorid võtavad teemasid tõsiselt. Tuuakse asjalikult ja ilma virisemata välja ka probleemsemaid sündmusi ja olukordi.

[Camilla · Rating 3 out of 5]

3,5⭐️

[Olaf Henrik · Rating 5 out of 5]

Mõnus lugemine, eriti mõni aasta peale ajateenistuse lõppu. Tuletab humoorikalt meelde üksjagu seikasid, mis pea 1:1-le leidsid aset enda teenistusajal.

[Paul Raud · Rating 3 out of 5]

„Just nii, härra seersant!“ on kahe reservväelase Timo Porvali ja Tarvi Tiitsu kirjutatud raamat 11 kuust kaitseväeteenistuses. Minategelaseks on küll Porval, kelle sõjaväes peetud päevikule teos ka tugineb, kuid nagu autorid eessõnaski mainivad, pole see „siiski üks ühele ei Timo, Tarvi ega kellegi kolmanda lugu“ (lk 9). Tegemist on rohkem seguga mitmete Eesti kaitseväelaste kogemustest ja humoorikatest juhtumistest, mis autorid kuulnud sõpradelt, ülemustelt ja saatusekaaslastelt. Võib-olla sel põhjusel pole raamatu esikaanel leitud autorite nimedele kohta, vaid need leiab raamatuseljalt.

11 kuud sõjaväeteenistust on raamatus jaotatud nädalate kaupa peatükkidesse. Eessõna ja teose edetabelitesse lennutanud kampaania põhjal võib arvata, et raamat on mõeldud kõigile, kes kaitseväega mingil määralgi kokku puutuvad: noormeeste lähedastele, kaitseväe ülemuskonnale, endistele ajateenijatele. Pigem sobib aga „Just nii, härra seersant!“ neile noortele Eesti meestele, kes kohe-kohe kaitseväkke minemas...
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kir...

[Liinely · Rating 3 out of 5]

The first part was entertaining. It was funny, informative, and easy to read. The second part had repetitions in quite a few places. I also noticed bad style examples. Overall the book wasn't too bad.

[Joosep · Rating 4 out of 5]

Täitsa asjalik ülevaade ajateenistusest, kuigi ise olin teises linnas ja pataljonis. Positiivselt kirjutatud jutt, kus siiski on ka negatiivsetest emotsioonidest kirjutatud. Kuna ma olen loomult laisk, siis kergelt häiris Porvali hakkamist täis iseloom.

[Tõnis Kasekamp · Rating 3 out of 5]

Päris mõnus lugemine.

[Kaupo Lepasepp · Rating 4 out of 5]

Ladus lugemine, hea tõsi-humoorikas ülevaade Kaitseväkke toimuvast. Karastumise ja küpsemise lugu. Lugemist ei kahetse. Soovitan.

[Mart · Rating 5 out of 5]

"Elu algab valust!" "Mida kehvem, seda parem."

[Sandra · Rating 4 out of 5]

Kirjanduslik ülesehitus pole midagi erilist kuid arvestades, et kaalun sõjaväkke minekut, siis info oli kulda väärt. Täpselt see, mida vajasin!