juhtumisi kolisin ma Inglismaale elama 2012. aasta augustis, enamvähem täpselt samal päeval, kui Leicesteri sotsiaalameti parklas kopp maasse löödi ja sellega Richard III sääreluud tabati. nii et sellal, kui järgmise paari aasta jooksul kogu riik ja rahvas erutatult kuninga teemadel kaasa elas, tegelesin mina hoopis korteriotsingute, pangaarve avamise, metrooliinide tundmaõppimise ja muude sisseelamistoimingutega. kohalikke uudiseid ma veel väga regulaarselt ei lugenud; sellest, kus on Leicester, polnud mul veel aimugi; Rooside sõda seostasin ainult Suurmõmmikuga. ma põhimõtteliselt teadsin, et nad parklast mingi olulise luukere leidsid, aga tõesti ei süvenenud, kes ja millise ja kuidas ja kuhu nad ta hiljem panid.
nüüd siis järeleaitamistund selle osas, mis kõik toimus mu juuresolekul, aga siiski kõrgelt üle pea lendas. kuna Richardi olemasoluga ja tähtsusega Inglismaa aja- ja kultuuriloos olen end vahepeal jõudnud kurssi viia, siis esimene peatükk tundus tüütuvõitu (ei, ma ei kavatsegi hakata kõigil neil samanimelistel kuningatel ja troonipretendentidel vahet tegema); aga kui jutt jõudis tänapäeva ja tegelike väljakaevamisteni, siis läks kõik päris meeleolukaks.
(vahemärkusena pean ka ütlema, et mul vedeles kuude kaupa voodi kõrval lugemise ootel kellegi Philippa Langley raamat Richard III leidmisest, aga just hiljuti mariekondotasin ta minema, sest ilmselgelt ei jõudnud tema järjekord kunagi kätte ja kes see Philippa Langley üldse on selline? nojah, siit Pittsi raamatust sain teada, et kogu richardiotsimise projekti algataja ja võtmetegelane, ehk siis kindlasti mitte eikeegi; aga samas ei tundu ta inimesena, kelle emotsioone antud teemal ma oleks soovinud lugeda, nii et sellega läks hästi. siiski, kas pole mitte imeline saatuse kokkusattumus, peaaegu nagu seisaks parklas R-tähe peal ja sisetunne ütleks, et siin see kuningas peidus ongi?)
tegelt ikkagi päris asjalik raamat selle osas, et tõesti palju sai teada sellest, milleks teadus tänapäeval suuteline on, kui asi puudutab skeleti põhjal inimese identifitseerimist ja rekonstrueerimist. ja nende arheoloogide suhtes on mu imetlus suur, viitsivad inimesed ikka nokitseda. ja samas showd ka kaasa teha, kaamerasse naeratada ja tseremooniatel osaleda.
samas poleks kogu see lugu olnud üldse see ilma sinna juurde käiva bürokraatliku, poliitilise ja religioosse sahmimiseta. mind ei üllata, aga lõbustab, kuidas parlamendini välja käisid kirglikud vaidlused, kuhu see luukere siis lõpuks jõudma peaks ja kes ta sinna paneb. naljavennad.
kui ma järgmine kord Leicesteri kanti satun, siis lähen täitsa vaatan tähtsamad sündmuspaigad üle. ma mõtlen, parkla ja siis ka ehk katedraali, mitte Bosworthi lahinguvälja. see kaevamislugu oli PALJU huvitavam, kui see tobe rooside sõda!