Eliitkooli 11. klassi õpilase Miia arvates on tähtis olla parim kõiges, mida teed. Tema jaoks on kõige olulisem asi tantsimine. Ent see muutub, kui elu armastuse Taneliga tähistatud romantiline sõbrapäev lõpeb ettekavatsematult – rasedusega. Kuidas noored ootamatus olukorras hakkama saavad? Milliseid üllatavaid külgi näitavad neid ümbritsevad inimesed? Ja kas ootamatult Miia ellu ilmuv Steven muudab loo veel keerulisemaks või aitab selle hoopis lahendada? Praegusel hetkel tundsin, et kõik on muutunud. Jah, ma jään alatiseks oma vanemate lapseks, aga see väike abitu olevus on siin minu pärast. Ainult seetõttu, et mina otsustasin, et ta ikkagi peab siia ilma sündima. See tähendab, et nüüd on minul vastutus selle eest, mida see ilm talle pakub. Mina vastutan selle eest, et tema tulek siinpoolsusesse oleks põhjendatud. Paljudele oleks lihtsam olnud, kui oleksin otsustanud aborti teha. Äkki oleks mul endal ka lihtsam olnud. Aga ma ei teinud, seega olen süüdi, et minu poeg peab siinses kurja
Raamat, mida ma olen niiiii kaua vältinud. Üldse pole tundunud ahvatlev ja eesti noortekirjandus on ju nii masendav onju.
Juba algusest peale olin negatiivselt meelestatud. No loll loom - miks ta ometi aborti ei tee!?!?! Ja autor pani mind aru saama. Künnapas pani mind arusaama niiii paljudest asjadest. Ja eriti sellest, et oluline on lasta inimesi endale ligi ning, et tuleb väärtustada oma kalleid memmesid ja taadusid. Teos hüpeldas mind edasi tagasi läbi erinevate õppetundide sõpruse, kasvamise, eelarvamuste ja elu kohta üldiselt. Olen nii tänulik tarkuse eest, mida siit raamatust leidsin.
No ma ei saa midagi teha, et tagakaant lugedes esmalt itsitama hakkasin. Teismelistest peategelased, tüdruk jääb kogemata rasedaks ja isa nimi on Tanel. Selle raamatu Tanel oli küll hulga teistsugusem ja saan rõõmsalt öelda, et "minu" Tanel oli tunduvalt normaalsem, isegi kui tema lõpp oli kurvem. Raamat ise tekitas vahepeal aga küsimärke. Kuhu jäi nt väga toetav treener Anneli? Ma saan aru, et sõbrannad võivadki lambad olla, aga treener? Kas tema ei tundnud siis üldse huvi, kuhu kadus niivõrd õrnas olukorras olev tüdruk? Steveni kiire armumine ja lapse omaksvõtmine oli ka minu meelest veidike kiirustatud, aga no eks igasuguseid asju võib juhtuda. Harjumatult vähe oli dialoogi, kuid see ei tee otseselt raamatut kohe kehvemaks. Lihtsalt suurem on tõenäosus, et lugemist naudivad pigem vanemad, kui nooremad teismelised.
See on üks neist raamatutest, millel kallal saaks küll ehk analüüsides norida, kuid mina jätsin selle vahele ja keskendusin puhtalt ainutl loole. Peamiselt keskenduvad noorteraamatud just noorte enda elule, st nemad on maailma ja loo keskpunktid, tehtud otsused ja teod mõjutavad eelkõige neid ennast ja sõpru. Väga värskendav ja huvitav oli lugeda aga 17-aastaselt emaks saanud tüdruku lugu, kellele langes osaks negatiivne suhtumine peaaegu kõihilt, keda ta arvas end toetavat. Künnapase teos pakub meile kõike: armastust, valu, katkiseid peresuhteid, mitte nii toetavaid sõbrannasid, uue elu alustamist, üllatusi. Loo lõpp oli mulle juba raamatu keskpaigas üsna selge, aga see ei muutnud lugemist ei igavaks ega liiga etteaimatavaks, vaid võimaldas jälgida just suhete arenemist ning pakkus ka palju üllatusi. Natuke kummaline oli küll asjaolu, et mõnes kohas oli nimi "Maarika" kirjutatud ühe a-tähega, mõnikord topelt-a-ga (Maarika/Marika). Siiski minu viimase aja üks lemmikuid.
Algus tundus paljutõotav, aga lõpp vajus ära kuidagi.
Jälle üks lugu sellest, kuidas lõpuklassi tüdruk rasedaks jääb ja tema pere/kutt/sõbrad ta hülgavad ning raamatu lõpus kolib ta oma vanaema juurde ja leiab lapsele uue isa. Iseenesest väga südamlik lugu, kuidas kõik võib ikkagi laabuda, aga samas nagu ei kõnetanud mind.