Primavera

by Lilli Promet

Armastatud kirjaniku Lilli Prometi (1922–2007) üks kuulsaimaid teoseid «Primavera» (1971) kujutab enesest armastusromaani, mille sisuks on Itaalia-reis. Aeg jookseb läbi mineviku ja oleviku ning läbi inimeste silmade ja südamete, tegevust juhib fataalsus. Läbielatu taustal komponeerub kahe inimese kütkestav armastuslugu, milles keskses rollis on minategelane. Romaani muudab sisutihedaks peategelaste tunneteskaala sügavus, mille lisab eksootikat kevadine Itaalia. Minevikust esile kerkiv armastuslugu vihjab II maailmasõja aegse põlvkonna traagikale.

«Primavera» oli ilmumise ajal ligidal ärakeelamisele, kuid tõlgiti peagi ka mitmetesse võõrkeeltesse.

Genres: Fiction

Hardcover

First published January 1, 1971

About the author

Lilli Promet was an Estonian author. Promet was born in Petseri to the Estonian painter, Aleksander Promet. After finishing Tallinn 18th Elementary School, she entered the State Industrial Art School in 1935, from which she graduated in Spring 1940. In Autumn she was asked to work at the newspaper Noorte Hääl. After the outbreak of World War II, she and her family were forced to leave their home and evacuated to Tatarstan. In Summer 1943, Promet went to work at Estonian language radio in blocked Leningrad. 1944–1951 she worked as a journalist in Tallinn.

Reviews

[Hava Kuks · Rating 5 out of 5]

See ajab mind pööraseks! See siin ei olnud mulle ainult raamat! Miikaeli 101-aastane vanavanaema soovitas seda raamatut mulle. Ütles, et see on raamat, mis on teda enim puudutanud. Ta sündis aastal 1923, Lilli Promet sündis aastal 1922 ja on juba mituteist aastat surnud.
Vana jutustas meile sõjast, mida ta nii hästi mäletab, ülekohtust, valust, pimendamisest, kadunutest, Leningradi blokaadist, teadmatusest, romantikast
Ja Lilli jutustas mulle ka. Kui väga valus. Sõda on kõige valusam. Aga kui valus on see, et minevikus murenenud vundamendile midagi ei ehita, et mõned inimesed peavadki jääma minevikku, isegi kui nad ei taha. Ma ei mõista, kuidas need inimesed edasi elasid, kes sõjast elavana välja tulid.
See on nii hästi kirjutatud raamat. Kui hästi saab seletada ängi peaaegu et isegi mitte seletades.
Kuidas Lilli kirjeldab karaktereid ja lainetusi inimeste vahel. Kui hästi seletab meie inimeseks olemise süüdimatust, haledust ja armastusväärsust.
Ma ei oska seda sõnadesse panna
See rahva mandumise ahastus
Ja mis naistel sellest, peaasi, et me teame, kuhu ehteid riputada
Ja kui ilus on Itaalia! Kui magus eresinine apelsin
See raamat raputabraputab

[anette ✨ · Rating 5 out of 5]

armastan seda raamatut

[Piia · Rating 5 out of 5]

tõesti lemmikraamat, mis lemmikraamat, või vähemalt üks neist. siin on vist kõik komponendid, mis kirjanduse puhul mind köidavad - remarquelik põlvkondade trauma/tragöödia, intelligentne reisikiri lõuna-euroopast ja õnnepalulik melanhoolia, igatsus ja raskus. lugesin seda kümmekond aastat tagasi ja lisaks lihtsalt emotsioonile, et raamat “väga meeldis”, jäi meelde vaid Fevronia karikatuurne kuju. nüüdsel lugemisel imestasin, et teda oli raamatus palju vähem kui mäletasin ja põhiline oli ju Saskia-Märteni loo lahtirullumine. huvitav, mille ma veel kümne aasta pärast üles korjan/meelde jätan?

note to self vahepealsel ajal ka veel Prometit lugeda!!

[Hanneleele · Rating 5 out of 5]

See ei pääse vist päris mu mõttelisse eesti-edetabelisse (erinevalt "Lamavast tiigrist"), kuid meeldis ometi.

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Ma ei uskunud, et selle lugemine nii lobe ja ladus saab olema, vahel lihtsalt on selle nõukaaegse kraamiga kuidagi aeglane, punnitatud, keeruline...

Ja kui palju erinevaid kihte, sest seda võib lugeda kui armastuslugu (peategelane Saskia kohtub turismireisil kunagise kallimaga, vahelduvad meenutused tollasest ajast, aga kirg lõõmab ja leegitseb muidugi ka reisi toimumise hetkel). Minu jaoks oli see võluv ka Itaalia reisikirjana, need detailid olid ikka üsna ajatud ja võiks pisukeste mööndustega kanda üle tänasessegi päeva. Palju on arutlusi kunsti ja ajaloo üle, mis lisas romaanile veel kolmanda kihi.

Ja siis muidugi aeg ja olud kui sellised, kuigi neid märke oleks lootnud/kartnud isegi rohkem. Eesti ja vene keeles kõnelemine (eks need tollased turismigrupid olid ju üleliidulised), kuigi loomulikult ei mainita selgesõnaliselt kordagi kumbagi keelt, ent ümbernurgavihjeid ikka jagub. Grupi järel passimine, rahateemad, koputajad, ärahüppajad jms.

Romaan on julge ja provokatiivne. Peategelane on keskmisest isepäisem, julgem, selline moodsavõitu naine. Toakaaslasest Fevroniast võiks samuti pikalt pajatada... huvitav, et selline asi üldse tol ajal läbi läks? Fevronia on üsna puust ja punaseks lolli ja matsliku venelase kehastus, puudutagu see arutelusid kunsti üle, mereandide söömist, väiklast moraalitsemist vms. Saan aru, et Moskva kirjandusringkonnad küll vihastusid seesuguse portree üle, ent tiraaži enam müügilt korjata ei õnnestunud.

Loetagu!

[Aimi Tedresalu]

Peategelane näitleja Saskia on turismisreisil Nõukogude Eestist Itaaliasse ning kohtab seal oma kunagist armastatut Märtenit, kellega ta pärast viimase koonduslaagrisse viimist II maailmasõja ajal enam kohtunud ei ole. Kui selle lause põhjal järeldada, et kaotatud aega asutakse tagasi tegema ja algab kirglik armuromaan, siis eksitakse küll kõvasti. Tervest teosest kumab läbi valu ja kahjutunne, et minevikku oma õudustega enam pole, kuid pole ka muus mõttes. On vaid olevik, kus mineviku varjud kummitavad ja õnnelikust lapsepõlvest on alles vaid mälestus kollasest kahhelahjust. Sõjakoledused ja surm on sageli teemaks, kuid samas pole tegemist masendava ega lootusetu teosega, sest ollakse ju reisil kaunis Itaalias, kus kõik õitseb ja õilmitseb. Räägitakse palju kunstist ja kirjandusest, filosofeeritakse elulistel teemadel. Armastuslugu kui selline võib vahel otseteksti lugedes isegi tahaplaanile jääda, kuid minu jaoks on see ikkagi eelkõige armastusromaan, mitte küll just selle klassikalises tähenduses. Kaasakiskuv, mõtlemapanev ja kindlasti mitte ükskõikseks jättev teos.

[Ragne Rämmal-Orason · Rating 3 out of 5]

„Primavera” minategelane on Saskia-nimeline näitlejanna, kes kohtub reisil oma noorusarmastuse Märteniga. Kuigi tunded löövad uuesti lõõmama, ei suuda kumbki neist seljataha jätta lahus oldud aega ja mineviku haavu: lapse surma, ema, sõjalaagrit... Nii füüsilised kui ka hingehaavad tulevad üha uuesti nähtavale ja paljastavad aegamööda mõlema mineviku. Mälestused ajavad neid ühtaegu kokku ja lahku, kisuvad siia- ja sinnapoole ning kuigi kirjeldused on napisõnalised, piisab vähesest, et anda edasi hingevalu ja igatsust, lootust ja lootusetust.

Minu kommentaar: Üldjoontes meeldis, aga armastusromaan ühendatuna üksikasjaliku kunstiajaloolise reisikirjaga ei olnud päris see, mida ootasin.

[Piret · Rating 5 out of 5]

“Haarasin Märteni käe. Ja nagu juba kord varem, inimestest hoolimata, surusin oma põse vastu.
See tuli talle ootamatult.
“Ma austan sind”, ütlesin.
Ta vaatas mulle otsa läbitungiva pilguga.
“Aga ei armasta.”
“Ära niimoodi räägi.” Ja lasksin ta käe pikkamööda lahti.
“Sa väärid suurt armastust,” ütlesin talle.”

[Annika Lõhmus · Rating 5 out of 5]

Ilus ja kurb raamat, kus kahel kunagisel armastajal on üürikeseks ajaks võimalus uuesti läbi elada noorpõlve tundeid. Kauni Itaalia reisi taustal rullub lahti kahe inimese traagiline minevik.

[Kärt Laas · Rating 5 out of 5]

Väga üllatav raamat minu jaoks. Ei oleks uskunud, et nõukogude ajal nii avameelset raamatut avaldati. Väga meeldis.

[Laura · Rating 4 out of 5]

See on ikkagi natuke imetabane, et selline raamat 71. aastal ilmus. Sõjast, sõjajärgsest elust ja armastusest saab rääkida mitmel moel ja nii, ausalt, on kõige mõjusam.