Iga kord, kui sünnib inimene, sünnib samal ajal üks loomake. See loomake on täpselt nagu meie. Kui me aevastame, aevastab ka tema seal metsades, kus ta elab. Kui me laulame, laulab temagi oma loomakeeles. Kui vigastame sõrme, teeb ka tema oma käpale viga, kus iganes ta on. Kõik, mis toimub meiega, toimub ka temaga. Kõik, mis toimub temaga, toimub ka meiega. Teinekord on see loomake meist targem, ta tunneb halba ja ohte, mis meid varitsevad, ning kaitseb meid otsekohe nii, nagu ta kaitseb iseennast. Sellepärast tuleb loomi eriliselt austada. Chimelis on selle loomakese nimeks naual. Iga kord, kui sünnib uus laps, paluvad tema vanemad küla tarkadel, keda kutsutakse Tšutš Kahau, nimetada selle lapse naual. Mina tean, milline on minu oma, aga see on saladus, mida ma ei avalda.
(lk 44)