What do you think?
Rate this book
Minu... #186
Minu Prangli. Elu vanajumala seljataga
Lugu, kuidas Lõuna-Eesti juurtega perekonnanimi Prangli esimest korda Pranglile satub, algab hoopis Norras. Sedaviisi erilisi teid mööda kulgeb ka saare elu, mis on igas mõttes teistmoodi kui mandril: omas rütmis, oma seadustega, põlvest põlve kandunud tarkustega. Kuidas aga nii väikesel saarel nagu Prangli ettevõtlust arendada ning samas hoida ennast, saare loodust ja kogukondlikku elu? Mismoodi on omavahel seotud August Gailiti „Karge meri“ ja Prangli? Või mis asi on maailmakuulus pranglimine?
Erinevate tegelaste kaudu tõdeme, et saare inimest on hea võrrelda rändrahnuga: ta soojeneb päikese käes aeglaselt, aga kui lõpuks üles soojeneb, on tema vastu maru hea toetuda. Nii polegi ime, et kes sellele imelise looduse ja rahvaga saarele juba käima hakkab, ei see enam pidama saa.
Erinevate tegelaste kaudu tõdeme, et saare inimest on hea võrrelda rändrahnuga: ta soojeneb päikese käes aeglaselt, aga kui lõpuks üles soojeneb, on tema vastu maru hea toetuda. Nii polegi ime, et kes sellele imelise looduse ja rahvaga saarele juba käima hakkab, ei see enam pidama saa.
Paperback
Published May 1, 2025
2 people are currently reading
32 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
June 12, 2025
Väga muhe raamat sellest, kuidas Prangli saab pugeda hinge ja milliseid seiklused saadavad seda, kes julgeb väiksel saarel olla ettevõtlik nii mitmel moel, et järg võib käest minna! :) Ja nalja saab ka! Näiteks selline seik, et vanasti olevat vaadatud naisi saarele tuues, et “oleks vähe väiksemad, sest nad söövad vähem ja elavad paremini talve üle”… “Teine saare mees jagas saaretarkust selle kohta, kuidas saada aru, kas naine on õige või vale. Õige vastus on, et valel on lühikesed jalad.” Ehk siis saarel hää miis leida on õnn neil naistel, kes on väikesed ja hääästi pikkade jalgadega!
August 24, 2025
Prangli... Saar, millest olen kuulnud, et „Jah, ta kuskil on“, aga ega ta väga silma ei ole hakanud. Ei ole ta nii kuulus, kui näiteks Hiiumaa, Saaremaa, Naissaar, Muhu jne. Ei ole olnud ka põhjust seda külastada ning tõelist pranglilasest tuttavat ka ei ole. Seega oli väga põnev võtta kätte Annika Prangli teos Pranglist. Üleüldse on viimasel ajal tahtmine „Minu“ sarjast haarata just kodumaiste paikade kohta. Ei teagi, kas hakkab see väljamaa kullasära kustuma või ise rohkem soovima olla paikne ning avastada oma koduriiki.
„Minu Prangli“ on mõnusa rütmiga kirjutatud teos, kus igavuse momenti ei tule. Annika Prangli lahkab mõnusa huumoriga oma nime tausta ning selle seost saarega, mida üllatuseks ei olegi. Nagu ta ise nendib – kui oleks nimeks olnud teine saar, siis oleks äkki sellest hoopis kirjutanud. Autor kirjeldab oma erinevaid ajajärke ning seotust saarega. Kuidas aina enam kisub saare juurde ning aina enam on raske sealt ära tulla. Mida rohkem lugesin, seda enam hakkab tunduma, et saarerahvas on hoopis teine kui mandri oma. Nad võtavad aega asjade tegemiseks, ei rapsi, ei tõmble, ei põe. Kõik saab tehtud ja ei pea stressama.
Tundub, et suurandmed on tõsine teema, sest kui Googeldasin lihtsalt „Minu Prangli“ raamatut või mingil muul moel Pranglit, siis hakkas Facebookis ja Instagramis viskama reklaame „Prangli Reiside“ kohta. See sama firma, mille siis Annika Prangli lõi. Põnev oli lugeda, kuidas üldse hakatakse pihta sellise turismiettevõtte loomisega nii väikse sihtkoha jaoks. Endale tunduks küll, et Hiiumaad või Saaremaad võtta sihtkohana on palju lihtsam kui väiksemaid saari. Ei läinud ka autoril see väga lihtsalt, nagu võis arvata, siis oli ka osa kohalikke, kes selle vastu oli. Naerma ajas kirjeldus, kui toodi esimesed kliendid saarele ning nende seas oli üks tumed nahaline naine. Vaatepilt pidi vist olema üsna koomiline.
Kuigi kõrvalt võib tunduda, et saarel elamine on selline idüll, koostöö ning kogukonna tunde hoidmine ja meelakkumine, siis kahjuks ei ole see nii. Jah, asjad on edasi arenenud, mis puudutab elementaarseid mugavusi ning armas oli lugeda, kuidas rahvas tuleb kokku ning teeb asju. Mis siis on see „aga“? Ei midagi muud, kui meie bürokraatlikud KOV töötajad. Väga masendav oli lugeda, kuidas maha võeti sadamakuur, mis aastaid oli olnud kogukonnasüda ning leidis rakendust erinevate ürituste ja tegevuste puhul. Siis lihtsalt otsustati, et võetakse maha ja ehitatakse kast sinna asemele. Mis siis, et rahvas oli vastu, oli raha olemas, et see restaureerida. Ei, KOV töötajad see ei huvitanud. Huvitav, kui võtta luubi alla erinevate KOV skandaale viimasel ajal, siis kas nad üldse töötavad selle kogukonna inimeste huvide tarbeks või lihtsalt on soojal istekohal hästi ennast sisse seadnud?
Nii nagu bürokraatlikud hammasrattad mõjutavad saare elu, siis mõjutab paratamatult saare elu ka see vaikus. Üksildus. Autor katsetas ära saarel elada, aga see ei ole kõigi jaoks ning mul hea meel, et ta seda ka suht otseselt välja ütleb. Kui terve saare peale on ikka mingi 10-20 inimest sügisel-talvel, siis on suht üksildane. Kui tegevusi ja üritusi ka ei ole, siis ega pidama jäävadki need, kes lõpuks seda vaikust kõige enam tahavad või vajavad. Ise ka ei teaks, kas sedasi mitu kuud suudaks olla.
Kokkuvõttes oli mõnus ja realistlik „Minu“ sarja raamat. Ta oli paraja tempoga, huumorit oli mõnusalt, reaalset saareelu kirjeldatud. Lisapunkt, et sai leitud ka firma, kellega võiks Prangli täiesti ära vaadata.
„Minu Prangli“ on mõnusa rütmiga kirjutatud teos, kus igavuse momenti ei tule. Annika Prangli lahkab mõnusa huumoriga oma nime tausta ning selle seost saarega, mida üllatuseks ei olegi. Nagu ta ise nendib – kui oleks nimeks olnud teine saar, siis oleks äkki sellest hoopis kirjutanud. Autor kirjeldab oma erinevaid ajajärke ning seotust saarega. Kuidas aina enam kisub saare juurde ning aina enam on raske sealt ära tulla. Mida rohkem lugesin, seda enam hakkab tunduma, et saarerahvas on hoopis teine kui mandri oma. Nad võtavad aega asjade tegemiseks, ei rapsi, ei tõmble, ei põe. Kõik saab tehtud ja ei pea stressama.
Tundub, et suurandmed on tõsine teema, sest kui Googeldasin lihtsalt „Minu Prangli“ raamatut või mingil muul moel Pranglit, siis hakkas Facebookis ja Instagramis viskama reklaame „Prangli Reiside“ kohta. See sama firma, mille siis Annika Prangli lõi. Põnev oli lugeda, kuidas üldse hakatakse pihta sellise turismiettevõtte loomisega nii väikse sihtkoha jaoks. Endale tunduks küll, et Hiiumaad või Saaremaad võtta sihtkohana on palju lihtsam kui väiksemaid saari. Ei läinud ka autoril see väga lihtsalt, nagu võis arvata, siis oli ka osa kohalikke, kes selle vastu oli. Naerma ajas kirjeldus, kui toodi esimesed kliendid saarele ning nende seas oli üks tumed nahaline naine. Vaatepilt pidi vist olema üsna koomiline.
Kuigi kõrvalt võib tunduda, et saarel elamine on selline idüll, koostöö ning kogukonna tunde hoidmine ja meelakkumine, siis kahjuks ei ole see nii. Jah, asjad on edasi arenenud, mis puudutab elementaarseid mugavusi ning armas oli lugeda, kuidas rahvas tuleb kokku ning teeb asju. Mis siis on see „aga“? Ei midagi muud, kui meie bürokraatlikud KOV töötajad. Väga masendav oli lugeda, kuidas maha võeti sadamakuur, mis aastaid oli olnud kogukonnasüda ning leidis rakendust erinevate ürituste ja tegevuste puhul. Siis lihtsalt otsustati, et võetakse maha ja ehitatakse kast sinna asemele. Mis siis, et rahvas oli vastu, oli raha olemas, et see restaureerida. Ei, KOV töötajad see ei huvitanud. Huvitav, kui võtta luubi alla erinevate KOV skandaale viimasel ajal, siis kas nad üldse töötavad selle kogukonna inimeste huvide tarbeks või lihtsalt on soojal istekohal hästi ennast sisse seadnud?
Nii nagu bürokraatlikud hammasrattad mõjutavad saare elu, siis mõjutab paratamatult saare elu ka see vaikus. Üksildus. Autor katsetas ära saarel elada, aga see ei ole kõigi jaoks ning mul hea meel, et ta seda ka suht otseselt välja ütleb. Kui terve saare peale on ikka mingi 10-20 inimest sügisel-talvel, siis on suht üksildane. Kui tegevusi ja üritusi ka ei ole, siis ega pidama jäävadki need, kes lõpuks seda vaikust kõige enam tahavad või vajavad. Ise ka ei teaks, kas sedasi mitu kuud suudaks olla.
Kokkuvõttes oli mõnus ja realistlik „Minu“ sarja raamat. Ta oli paraja tempoga, huumorit oli mõnusalt, reaalset saareelu kirjeldatud. Lisapunkt, et sai leitud ka firma, kellega võiks Prangli täiesti ära vaadata.
July 3, 2025
Prangli saar on mu "sõber" juba lapsepõlvest, kui kodurannikule kutsuvalt kaugustest kätte kumas. Mäletan, kui üllatunud olin teada saades, et tegelikult on see saar päris kaugel. 1990. aastate keskpaigas õnnestus matkaklubiga seal ära käia. Rohkem pole siiani sattunud, ühel korral küll üritasime, kuid võimalik majutuskoht ei pidanud saadetud e-kirja vastamise vääriliseks... Olen põhjalikult uurinud oma suguvõsa ja et otsapidi ulatuvad selle juured ka Pranglile ja Aksile, siis oleks nagu tegemist täitsa tuttava kohaga juba.
Kui eelmises lauses johtuvalt alguses tunduski, et sellise raamatu võiks ju ikka põliselanik kirjutada, siis lugedes see tunne haihtus. Autor on loonud mõnusalt tasakaaluka teose, millest saab aimu nii Prangli ajaloo ja kommete kui ka tänapäeva ja tema enda loo kohta. Mulle väga meeldiks lugeda selles sarjas rohkem teoseid erinevate väikesaarte kohta. Jah, Naissaare ja Prangliga on juba algus tehtud, Vormsi ja Muhu ka olemas, aga meil on neid ju veel palju :)
Kui eelmises lauses johtuvalt alguses tunduski, et sellise raamatu võiks ju ikka põliselanik kirjutada, siis lugedes see tunne haihtus. Autor on loonud mõnusalt tasakaaluka teose, millest saab aimu nii Prangli ajaloo ja kommete kui ka tänapäeva ja tema enda loo kohta. Mulle väga meeldiks lugeda selles sarjas rohkem teoseid erinevate väikesaarte kohta. Jah, Naissaare ja Prangliga on juba algus tehtud, Vormsi ja Muhu ka olemas, aga meil on neid ju veel palju :)
July 9, 2025
jälle üks selline raamat, millel nagu midagi viga ei olnud otseselt, aga juba paar päeva pärast selle lõpetamist ei ole ma enam kindel, kas mingid turistide või külajoodikute või vallavalitsusega juhtunud asjad leidsid aset Kihnus või Pranglil. või äkki lausa Vormsil. "Minu Naissaart" pole ma õnneks lugenud ja "Minu Abruka" on puha kirjutamata veel, muidu ilmselt läheks need ka samasse patta. selgub, et elu väikesaarel on üldjoontes ikkagi elu väikesaarel. ja võimalik, et üldse eesti külaelu on lihtsalt eesti külaelu ja et ma ei jaksa sellest lõputult lugeda.
September 22, 2025
Selge on see, et inimesed ootavad raamatult erinevaid asju ja kuldsel keskteel on keeruline balansseerida. Alustasin suure õhinaga, siis muutus igavaks ja lõpuks tuli juba üldse ennast lõpuni lugema sundida. Kiireks ülevaateks suurepärane lugu, aga mina, nüüdseks juba sama ala inimene, leian teada-tuntud faktid ise ka üles. Tahaks lugeda rohkem isiklikke lugusid, seoseid ja tundeid. Saarele sattumise lugu oli tore ja eriti tore oli nastikulugu, aga minu jaoks läksk ohati liiga turistikaks ära ja seega viit tärni ei pane.
July 16, 2025
Prangliga on mul omad suhted ja Annika Prangli Prangli pole eriti minu Prangliga sarnane, aga mingi ülevaade on nüüd olemas, mida silmas pidada, kui ma sel suvel sinna sõidan.
October 15, 2025
See on väljaspoolt sissetulija lugu, Eesti külaelu selle nurga alt. Mõtlen: Annika Prangli on julge inimene, ta on seda olnud aastakümneid ja nüüd on ”kirss tordil” see julgus, oma lugu kirjutada, ilma hirmuta, mida küla arvab. Põliskultuuri liikmele on tegelikult rohkem lubatud, küla on tolerantsem. Aga Annika on oma koha sel saarel aastakümnetega välja teeninud, ja võibolla siiski on tema perekonnanimi ka natuke abiks olnud sellel omaksvõtul.
Olgu siinkohal öeldud, et see on justkui lihtsalt suur kokkusattumus, et perekonnanimi ja saarenimi needsamad on, aga samas on see ka lugu sellest, kuidas inimene ise oma saatuse loob. Otsus minna saarele seiklema tuli sellest perekonnanimest, ja siis tekkis tasapisi otsus saarele maamaja soetada ning sinna teisigi külla kutsuda. Algas Prangli reiside fima tegemine. Kindasti on sellistele tegudele nagu turistide saarele toomine kohalike vastuseisu, aga neid oma-ja-võõras teemasid on Annika delikaatselt (samas ausalt) käsitlenud. Otsesemalt vihane on ta selle peale, kui kohalik omavalitsus ehk Viimsi vald käskis maha võtta värvilise ja karakteriga paadikuuri, et ehitas selle asemel euromonstrumi. Arvan, et Karlovas või Kalamajas poleks seda juhtunud, aga Pranglil jäi rahvast väheks.
”Mis tunne on...?” sellesse saab raamatut lugedes sisse kindlasti. Mis tunne on ehitada maja nii, et absoluutselt kõik ehitusmaterjal tuleb ette planeerida, linnast ehituspoest tuua, pisikesel praamil selle jaoks aegsasti koht broneerida? Ma olen ehitanud nii, et virisen, kui sageli peab maalt linna ehituspoodi sõitma, aga kui mul oleks maantee asemel meri...? Huh! Ja mis tunne on ärgata talvel oma maamajas, olles teadaolevat ainus inimhing oma saarepoole peal, ja avastada, et auto on ööga täiesti lume alla mattunud, ning telefonilaadija on ka autos. Kui tahad välja saada, siis kas oota kevadeilma või hakka üksi kaevama... Selles talvevaikuse lummuses on midagi erilist. Mulle meenub ”Minu Antarktika” raamatust väide, et aju vajab toitu ja isolatsioonis saab seda justkui vähe. Samas vajab aju ka puhkerežiimi ja seda saab just isolatsioonis.
Aga mis tunne on olla imepisikeses maakoolis õpetaja? Sellest teemast libises Annika minu jaoks ehk liiga kiirelt üle, aga ju see on minu enda kiiks, mulle meeldib seda ette kujutada: kui kunagi läheks kusagile niiöelda kolkasse koolmeistriks. Ta ei pidanud seda ametit ka väga pikalt, sest kõike korraga ei jõua. Ja siiani elab ta nii, et alles on ka kodu mandril. Vahel siin, vahel seal!
Mul õnnestus käia suvel raamatu esitlustuuril Pranglil ja sain kindla teadmise, et tulen kindlasti tagasi, võtan kaasa ka oma Ameerikas elava tütre ja ta peigmehe ja näitan uhkusega autentset kultuuri. Seal oli kiviaedu ja vana puitarhitektuuri, aga igal pool olid ka naljakad roostes retroautod. Asi ju selles, et pole mõtet vanaks jäänud autosid mandrile tagasi vedada! Ja kuna sel pisikesel saarel pole tehnoülevaatuse nõuet (logistiliselt loogiline), siis on igaühel jutustada lood, mismoodi neil külavaheteedel on sõidetud imeliste masinatega. Ühel mehel näiteks läksid tuled katki, nii et tuli sõita taskulambi valgel. Ühel juhtus nii, et romu sõitis küll veel, aga ainult tagurpidi käiguga, ja kõik teadsid seda, harjusid ära.
”Kas kirikusse ka tahate vaadata?” küsiti meilt. - ”Aga kirik on ju kinni? ”Ma tean, kus kivi all võti on!”
Kui tagasi sadamasse jõudsime, saime hoiatuse, et võibolla on praam katki ja peab ööseks saarele jääma. Oot, mis, sellega polnud arvestanud... ”Poest saab hambaharja ka!” Ja seepeale, et pood on juba õhtuselt kinni, öeldi taas: ”Me teame, kus poe võti on!” Niisugune muinasjutuline, justkui mänguühiskond on see pisike Prangli saar.
Olgu siinkohal öeldud, et see on justkui lihtsalt suur kokkusattumus, et perekonnanimi ja saarenimi needsamad on, aga samas on see ka lugu sellest, kuidas inimene ise oma saatuse loob. Otsus minna saarele seiklema tuli sellest perekonnanimest, ja siis tekkis tasapisi otsus saarele maamaja soetada ning sinna teisigi külla kutsuda. Algas Prangli reiside fima tegemine. Kindasti on sellistele tegudele nagu turistide saarele toomine kohalike vastuseisu, aga neid oma-ja-võõras teemasid on Annika delikaatselt (samas ausalt) käsitlenud. Otsesemalt vihane on ta selle peale, kui kohalik omavalitsus ehk Viimsi vald käskis maha võtta värvilise ja karakteriga paadikuuri, et ehitas selle asemel euromonstrumi. Arvan, et Karlovas või Kalamajas poleks seda juhtunud, aga Pranglil jäi rahvast väheks.
”Mis tunne on...?” sellesse saab raamatut lugedes sisse kindlasti. Mis tunne on ehitada maja nii, et absoluutselt kõik ehitusmaterjal tuleb ette planeerida, linnast ehituspoest tuua, pisikesel praamil selle jaoks aegsasti koht broneerida? Ma olen ehitanud nii, et virisen, kui sageli peab maalt linna ehituspoodi sõitma, aga kui mul oleks maantee asemel meri...? Huh! Ja mis tunne on ärgata talvel oma maamajas, olles teadaolevat ainus inimhing oma saarepoole peal, ja avastada, et auto on ööga täiesti lume alla mattunud, ning telefonilaadija on ka autos. Kui tahad välja saada, siis kas oota kevadeilma või hakka üksi kaevama... Selles talvevaikuse lummuses on midagi erilist. Mulle meenub ”Minu Antarktika” raamatust väide, et aju vajab toitu ja isolatsioonis saab seda justkui vähe. Samas vajab aju ka puhkerežiimi ja seda saab just isolatsioonis.
Aga mis tunne on olla imepisikeses maakoolis õpetaja? Sellest teemast libises Annika minu jaoks ehk liiga kiirelt üle, aga ju see on minu enda kiiks, mulle meeldib seda ette kujutada: kui kunagi läheks kusagile niiöelda kolkasse koolmeistriks. Ta ei pidanud seda ametit ka väga pikalt, sest kõike korraga ei jõua. Ja siiani elab ta nii, et alles on ka kodu mandril. Vahel siin, vahel seal!
Mul õnnestus käia suvel raamatu esitlustuuril Pranglil ja sain kindla teadmise, et tulen kindlasti tagasi, võtan kaasa ka oma Ameerikas elava tütre ja ta peigmehe ja näitan uhkusega autentset kultuuri. Seal oli kiviaedu ja vana puitarhitektuuri, aga igal pool olid ka naljakad roostes retroautod. Asi ju selles, et pole mõtet vanaks jäänud autosid mandrile tagasi vedada! Ja kuna sel pisikesel saarel pole tehnoülevaatuse nõuet (logistiliselt loogiline), siis on igaühel jutustada lood, mismoodi neil külavaheteedel on sõidetud imeliste masinatega. Ühel mehel näiteks läksid tuled katki, nii et tuli sõita taskulambi valgel. Ühel juhtus nii, et romu sõitis küll veel, aga ainult tagurpidi käiguga, ja kõik teadsid seda, harjusid ära.
”Kas kirikusse ka tahate vaadata?” küsiti meilt. - ”Aga kirik on ju kinni? ”Ma tean, kus kivi all võti on!”
Kui tagasi sadamasse jõudsime, saime hoiatuse, et võibolla on praam katki ja peab ööseks saarele jääma. Oot, mis, sellega polnud arvestanud... ”Poest saab hambaharja ka!” Ja seepeale, et pood on juba õhtuselt kinni, öeldi taas: ”Me teame, kus poe võti on!” Niisugune muinasjutuline, justkui mänguühiskond on see pisike Prangli saar.
Displaying 1 - 7 of 7 reviews